Toidumürgitusest, ja toidust üldisemalt

Üks nurgapealne söögikoht Brügges, Belgias.

Saime Irjaga üleeile Olümpia hotelli Senso restoranist toidumürgituse. Võtsime marineeritud lambaliha, aga juba süües tundus kahtlane ja pärast hakkas paha, nii et neelasime söetablette. No, võib öelda, et mürgitus polnud väga hull, aga ikkagi. Üks õhtu oli rikutud.

(Kust ma seda tean, et just sealt?! No me lihtsalt ei käinud sel päeval mujal söömas. Ja kodus pole meil kunagi mingit probleemi olnud, kuna teen ise süüa, ja eranditult värskest toorainest, mis samal, või äärmisel juhul eelmisel päeval turult või poest ostetud.)

Selliseid asju oleme kogenud ridamisi, just Eestis. Kusjuures samast toidukohast võid saada ühel päeval täiesti korraliku roa, järgmisel päeval juba sootuks teise. Kvaliteet kõigub millegipärast seinast seina, seda ühes ja samas toidukohas, ühe ja sama roa puhul. Ja mis on tähelepanuväärne, kasutatakse aegunud toiduaineid. Ma ei hakka siin rääkima nn rohelisest, salatitest ja muust säärasest. See käib näiteks ka liha ja kala kohta. Enamasti on tegemist sügavkülmutatud asjadega, mis siis kliendi saabudes kiiresti üles soojendatakse. Ja visatakse ette mingi maitsetu plödin. See on veel hea. Vahel tundub, et tegemist on eelmisest kliendist jäänud toiduga, mille üks klient tagasi saatis, ja mis siis uuele kliendile ette visatakse.

Kes tahab värsket toitu, sellele soovitan kindlasti Belgiat. Seal võib minna misiganes toidukohta ja ei pea pettuma. Sest üldine tase, kultuur, on Eestist sedavõrd erinev. Ükski koht ei saa endale lihtsalt lubada riknenud, või isegi veidi närtsinud toitu. Kõik peab olema värske, piltlikult öeldes hommikul turult toodud. Värskelt küpsetatud. Ja mis õhtuks järgi jääb, see visatakse minema, et hommikul turult uus tuua. Iga Eesti restoraniomanik peaks laskma oma kokkadel mõned kuud, või kasvõi nädala Belgias praktiseerida. Et üldse aru saada, mis on toit, ja kuidas seda valmistatakse. Sest, ja ma mõtlen seda tõsiselt, Eestis pakutakse sitta. Ja see ei saa olla vabandus, et eestlastest ja soomlastest kliendid ongi harjunud sitta sööma. Kui Eesti tahab vähegi turismimaana äri teha, peab toit olema hea. Muidu ei tule siia enam varsti keegi. hea toit peaks Eestis olema iga restoraniomaniku südameasi.

Ma ei hakka nimesid nimetama, aga oleme Irjaga näiteks Tartus saanud mürgituse või pettumuse pea igast kohast, välja arvatud Wilde, Gruusia saatkond ja McDonalds. Kusjuures üks värskema toiduga söögikohti on McDonalds, räägitagu mida tahes. Janoh, Statoili hot-dogidega pole ka mingeid probleeme olnud, kuigi viimasel ajal pole me neid enam proovinud.

Mis ma veel soovitan, palun ärge tehke suurt menüüd, kui teil ei käi palju kliente! Te ei suuda iial suurt valikut värskena hoida (kui teie restoran just ei asu turuhoones või selle kõrval). Ja enamasti ei huvita klienti lai menüü, vaid oskuslikult valmistatud ja värske toit. Sama käib jookide kohta. Pole mõtet hoida valikus paljusid halbu veine, piisab mõnest heast.

Ja ma ei hakka rääkima kohvist. Eesti kohvikutes ja restoranides ei osata reeglina teha espressot (taustaks pean lisama, et see on asi, mida ei osata ka Belgias), cappuccinost rääkimata. Kohvi valmistamise õppimiseks soovitan saata oma baarman Portugali, Hispaaniasse või Itaaliasse. Kui seal maitse suhu saad, siis enam kehva asja ei paku.