Väljavõte Postimehe veebist.
Pärast seda, kui ma kritiseerisin Toomas Pauli heietusi Päevalehes teemadel, millest rääkimiseks on kindlasti pädevamaid isikuid, on Toomas Paul oma lookestega üle kolinud Postimehhe. Ja väikeste muudatustega räägib oma Päevalehes ilmunud lood nüüd Postimehe lugejate edasi, stiilis, mis ehk sobinuks 100 aasta tagusesse aega, aga täna mõjub naeruväärsena.
Ma ei tea, kas Toomas Pauli kui teoloogi eesmärk on naeruvääristada usku. Või siis on ta aju lihtsalt pehme. Ja kui temal on, miks siis on vaja pehme aju toodangut avaldada Postimehes suures tiraažis.
Toomas Pauli heietused ja nägemused asjadest meenutavad kangesti ühe vana araabia arsti meenutust Euroopast saabunud ristisõdijate tasmest, kus siis ühel naisel raviti peavalu nii, et arst lõikas talle ristimärgi pealuu sisse ja puistas sinna soola, mille tagajärjel naine kohemaid hinge heitis. Aga kuri vaim sai välja aetud! Ning ühel mehel raviti mädanema läinud haava jala amputeerimisega, millega arstid kah hästi hakkama ei saanud, kuna kirves oli nüri, nii et mees samuti kooles.
Miks ei kirjuta Toomas Paul usu ja religiooni teemadel. See tuli tal viimati Päevalehes päris hästi välja!
7 kommentaari:
Margus Kiis on teie kohta kirjutanud:
"Pole mõtet vaimuhaigega oma pead vaevata. Inno valetab ja vassib enivei alalõpmata (minu kohta ajas ka igasugu paska) ja teda usuvad peamiselt truud fännid, kelle hulk ei ole nii suur, kui nad endale ette kujutavad. Muideks, nad kirjutavad ise endale kiitvaid komme, üks tuttav lobises välja."
Kuidas kommenteerite?! Kas Kiisis möllab kättemaksujanu?
Kiis on kummaline sell. Lugesime Irjaga üksõhtu läbi kogu tema blogi ja kirjutasime selle põhjal temast väikse iseloomustuse, mispeale pistis ta kraaksuma, et vale-vale-vale.
No ma ei tea.
Ja ma ei tea, mis Kiisis möllab, või kes, aga tundub, et miski temas möllab, keegi teine isik, vahetevahel, ja ma olen korduvalt märkinud, et ise endale kiitvaid komme me ei kirjuta. Mis mõte sel oleks?!
Aga kirjutasid ju igasugust paska, mis ei vastanud tegelikkusele mitte ühestki otsast. Ilukirjandus? Nojah... Tõe ausat nime see küll ei vääri.
Kiitvaid kommentaare ei kirjuta? Hmm, hmm, aga kuidas on teistsuguste, mitte siis otseselt kiitvate, kuid anonüümsete kommentaaridega?
No me oleme saatnud prügikasti nii nn kiitvaid või laitvaid kommentaare, kui neis pole olnud mingit erilist sisu.
Mina kommenteerin seda sedasi, et mina vaimuhaige inimesega koos ei elaks.
Ja endale kiitvaid kommentaare pole ka kirjutanud, mitte ühtki. Samuti pole ühtegi delfi anonüümset kommentaari kirjutanud. Kui olen kirjutanud, siis alati omaenese nime alt. Seda võin vanduda käsi südamel.
Minu arust on TP artiklid asjalikud ja muhedad. Elust võetud näidete kaudu jõuab ta inimloomuse üldistusteni. Miks arvate, et siin puudub religiooni ja usu teema? Sama moodi võiks ju Kristuse tähendamissõnade kohta väita, et need ei räägi religioonist ja usust. Mis see jumal muud on kui meie, sellised, nagu me hetkel oleme? Ateistid kipuvad vahel koos pesuveega last välja viskama. TP tegeleb just lapse teemaga suure hoole ja armastusega ning on minu teada ainus nö usumees, kes ise tahab nendel kahel asjal vahet teha. Muidugi ei saa väita, et tema seisukohtad oleksid alati väljaspool kriitikat. Kuid see on juba sisulise diskussiooni, mitte meditsiinikallakuga sildi paneku küsimus (pehme aju ja ei tea mis veel). Parallel teie endi poolt naeruvääristatud SL Õhtulehe ajakirjanikega on ilmne, see võtab tõsiseltvõetavuse ning sellest on väga kahju.
sõbralike tervitustega
Peeter Sepping
Minu arust oli väga igav lugu, kus keeruliste sõnade ja paljude nimede rittaseadmisega üritati lihtsalt lehepinda täita. Kirjutada kirjutamise pärast. Minu isa ütles sellise jutu kohta tabavalt: targutamine.
Hea essee on nagu hea luuletus: tal peab olema algus, keskpaik ja lõpp. Toomas Pauli kirjutised seisavad mu meelest ühe koha peal, tuiavad ühe kivi ümber, nagu nõiutult. Ta on nagu karupoeg Puhh, kes otsis ja otsis Elevantsi, aimamata, et Elevantsi ei ole olemas.
Postita kommentaar