Meie eile ühes Tejo jõe äärses sushibaaris.
Saabus selline tagasiside, mis polnud mõeldud avaldamiseks, aga mille tahaks ikka ära avaldada:
Täiesti teemaväline kommentaar. Ja tegelikult isegi mitte avaldamiseks mõeldud. Niisama teile.
Ma suhtun teie blogisse suure kriitikaga. Tihti pole ma teiega nõus. Teinekord võib te jutus iva sees olla, aga keerate vindi üle. Hoopis vastukarva on mulle siinne teiste inimeste eraelu lahkamine.
Aga see selleks. Nagu ma ütlesin, mitte sellest ei tahtnud ma täna teiega rääkida :). Ma tahtsin öelda hoopis seda, et vaatamata kõigele järgnenule on üks asi, mille pärast ma Teid, Inno, imetlen. See julgus võtta oma elu ohjad enda kätte ja lahutada abielu. Nii palju on surnud abielusid, mis piinavad kõiki osapooli, aga elatakse, mängitakse märtrit, kõik käib sildi all: "Laste nimel!"
Lapsed muidugi enamasti sel ajal salaja paluvad teki all Jumalat, et ema-isa ometi lahku läheks ja see pidev pinge ning vanglaõhkkond saab natuke värsket tuulutust.
Aga ei. Vanemad ei julge. See nõuaks ju otsustamist, võõras kohas vette hüppamist. Võõras on hirmutav. Lihtsam on jätkata vana rada mööda, eriti kuna seejuures saab märtrit mängida ja teistele (nt siis armukesele) rääkida, kui kohutavalt ikka kannatatakse, aga no ei saa ju ära tulla, sest... LASTE PÄRAST! Jah, muidugi. Täie mõistusega täiskasvanud inimesed muutuvad korraga idiootideks, kes ei saa aru, et lahutatakse abikaasast, mitte lastest.
Jah, muidugi pole pärast enam elu see. Ja üks pool näeb lapsi vähem. Ja mis kõik veel. Aga ikkagi ma arvan, et see on sada korda parem, kui lajatada oma laste õlule see koorem, see võlg, ja nääksuda 70aastaselt nende kallal, et kuidas sa küll oled nende pärast oma elu ohverdanud, aga näe, lapserajakad ei käi vaatamaski...
Pikk jutt. Tegelikult ma tahtsin öelda seda, et jah, Inno, selles mõttes ma imetlen Teid. Ükskõik mis jaburdusi ma siit aeg-ajalt ei loe :), on minu meelest kohutavalt õige, liigutav ja armas, et te Irjaga kokku saite ja kokku ka jäite. Oleksite ju Teiegi võinud leida miljon ettekäänet, et miks peaks vanasse abiellu edasi jääma. Aga Teil oli julgust teha need rasked otsused.
Ses suhtes: respekt.
Olgu muidu mis on, aga teile kahele ma soovin kõike paremat, et teil omavahel ikka kõik hästi oleks, et teil jaguks armastust.
Kena reisi ka!
5 kommentaari:
Mina olen üks selline, kes on kaua lootnud ja oodanud, millal ometi vanemad lahutavad. Aga ei. Ja nüüd on isa praktiliselt surnud. Ta on elav surnu ja te ei kujuta ette kui kohtuav seda on pealt vaadata ja taluda...:(. Ma olen väga väga kurb isa pärast.
Abielu, mis ei tööta, TULEB LAHUTADA!!!! Ja ei tohi olla oma põhimõtete ori!!!
Aga üks point kommenteerijale veel: Inno oleks aga veel rohkem tegija olnud, kui tal oleks julgust olnud ka ilma Irjat kohtamata ära lahutada...seda ta aga ei teinud...nii et Inno on siiski keskpäraselt julge.
Ma ütlen ausalt, kui ma poleks Irjaga kohtunud, poleks mul olnud jõudu lahutada. Julgust ehk oleks olnud, aga jõudu poleks olnud. Ma olin kah juba peaaegu elav surnu.
Irjaga kohtumine andis mulle tohutult jõudu, ma ei saa ise ka aru, kust see tuli. Mingi tohutu energia vallandus järsku.
ma tean enda ümber praegu vähemalt viit-kuut paari, kus lahus oldud kolm kuud kuni moned aastad. ja kes nüüd taas koos. millega, kas ja kuidas need lood muidugi lopevad, ma ei tea. veel ei tea.
aga fakt seegi. mille üle voiks mõelda.
tihti saadakse paljustki aru alles siis, kui seda enam pole. ja see, mis tundub argipäevas nii iseenesestmõitetav, osutub hiljem lausa luksuseks.
kahjuks ei saa tihti asjadest muidu aru, kui oma nahk ei kõrbe.
mitte kõigil ei vea uue eluga just sedavõrd hästi. mina igal juhul olen üks nendest, kes ise lahutanuna ja seejuures "julge" äraminejana ja algatajana seda enam ei teeks.
jah - ma tegin vea. ja ma pole kindel, kas mu lapsed mitte praeguses olukorras rohkem ei kannata, kui eelmises minu sel hetkel minu arvates "surnud" ja "mitte-kuhugi-väljaviivas" abielus.
öeldakse, et tark ei torma. mina olen tagantjärgi tark. mis tähendab viisakalt öeldes loll.
Oleneb inimesest. Minu jaoks on sobimatu suhe hukutav, ma tundsin seda omal nahal. Aga mõned suudavad püsida koos aastakümneid, nii et miskit hullu pole. Ja pidda nõnda lausa mitmeid suhteid.
Sobimatus suhtes tuleb osata hoida teise poolega distantsi, ei tohi teda väga lähedale lasta, ei tohi teda jäägitult usaldada, tuleb valetada, kui vaja. Mina seda ei suutnud ega osanud, ega tahtnud ka.
Minu arust nad sobivad.Ma olen ammu märganud, et Inno ja Irja on väga sarnased, vaadake kasvõi seda pilti kohvikus ja leidke kümme erinevust! No Irja juuksevärv on erinev aga loomulikud kiharad on tal Innoga sama tooni, teiseks Irja sugu on naine.
Mis veel?
Postita kommentaar