Eesti on muutumas ullikeste külaks

Edgar kiitis oma blogis meie blogi.

Viimase aja suundumusi Eestis võib nõnda kokku võtta: tekkimas on suur küla. Kus siis, piltlikult öeldes, üks juht ja üks partei. Ja need on Ansip ning Reformierakond. Ja kes pole nendega, on nende vastu. Ja kes on vastu, neil tehakse elu põrguks, kui mitte ei panda vangi.

Euroopa Liidu näiline turvatunne on uinutav. Et on üks suur riik, Eesti on siis selle riigi mõistes nagu Elva. Ja Ansip on siis nagu Elva linnapea. Kes tegelikult võib igasugust sitta keerata, ilma et see suurte bosside, näiteks Tony Blairi kõrvu ulatuks, või viimast üldse eriti kotiks. Võtame kasvõi Urmas Kruuse, endise Elva linnapea. Kes on tõeline kõlupea, aga Elvast ei paistnud see eriti kaugele. Mis sitta ta seal kokku keeras. Kedagi ei kottinud. Sest Elva ajakirjandus, mis peaks nende asjadega tegelema, on pehmelt öeldes olematu. Seal ei saagi korralikku ajakirjandust olla, sest kõik tunnevad kõiki, on omavahel lähedalt sugulased. Mitte millestki tõsisest teravalt ja kriitiliselt kirjutada ei saa, ja keegi ei julge ka. Ja nii ei julge rahvas iitsatada, kui midagi ei meeldi, või isegi siis, kui liiga tehakse. Ilmuvad, ütleme, uudised, et leib sai poest otsa. Näiteks. Lepitakse üha enam sellega, mis on. Paremat keegi tahta ei oska, ja kes paremat tahavad, need on otsaga Tallinnas. Ja siis saab see Elva linnapea möllata nii kuis jaksab. Ilma et see eriti kedagi kotiks. Sest enamik neist, keda see võiks kottida, või kes üldse asjadest aru saavad, on juba ammu samuti Tallinnas. Või siis Brüsselis.

Ja nii on kogu Eestist saamas selline Elva-sugune väikelinn, või küla, kuhu on jäänud ullikesed, keda on võimalik mõnuga kottida.

See on üks argument, miks on vaja toetada neid, kes veidi teisiti mõtlevad või arvavad. Kes pole Reformierakonnast. Ja kes pole Ansip.