Minu juhtumised politseis

Irja juba põgusalt kirjutas, aga tahaksin ise ka kirjutada oma seiklustest politseis.

Kõigepealt siis, nagu juba Irja märkis, helistas mulle eile keskpäeval üks politseinik, salastatud numbrilt, ja teatas, et mind oodatakse tunnistajana ütlusi andma. Politseinik end ei tutvustanud, aga ütles, et helistab Põhja prefektuurist ja et ma peaks tulema uurija juurde ühes kriminaalasjas. Küsisin, et mis asjas, ta ei täpsustanud. Lasin kiiresti mõttest läbi kõik asjad ja mulle meenus vahejuhtum kohvik Moskva ees, kus nägime Irjaga pealt üht kaklust, milles osales Kanal 2 ajakirjanik. Küsisin siis, et kas kakluse asjas kohvik Moskva ees. Tema vastas, et jah. Mina ütlesin siis, et olgu. Ma ju tahtsin aidata inimest, kes ajakirjanike käest peksa sai! Ta tahtis kokku leppida aega esmaspäevaks. Mina ütlesin, et kahjuks ei saa, ma sõidan juba laupäeval ära, kuuks ajaks. Tema siis, et millal sõidame. Mina, et laupäeva, so täna hommikul. Tema, et mis kell lennuk väljub. Mina, et kell kümme hommikul, mul on vaja pool üheksa olla lennujaamas. Tema, et hea küll, saame kell 8 kokku, läheb pool tundi, teeme kiiresti, et lennukile hiljaks ei jääks. Mina ütlesin, et ok. Sellega lõppes kõne. Siis helistas mulle uurija Raul Koppelmaa, kes jättis oma mobiiltelefoni numbri. Et ma saaks ette helistada, kui kohal olen.

Irja oli seepeale hästi pahane ja vaatas mind tigeda näoga. Ütles, et miks ma, loll, sedasi kokku leppisin. Et ükski tunnistuse andmine ei kesta pool tundi. Tund läheb vähemalt. Mina vastasin, et ma tahaks ikka aidata seda noormeest, kes Kanal 2 ajakirjanike käest tappa sai. Et kui uurimine on käimas, siis on minu tunnistusest ikka kasu. Et mina tahan teistega käituda nii nagu ma tahan, et minuga käitutaks. Ja ka minul tekkis seepeale karvane tunne, et kurat seda teab, mis seal võib olla. Ja kui läheb kauem, siis võiks kohe kokku saada. Ja helistasin tagasi, Raul Koppelmaale, kes siis ütles, et olgu, kohtume kohe samal päeval kell 16. Sõitsime Irjaga kohale.

Politseimajas, see on siis endises Kalevi kommivabriku majas tuli mulle vastu üks noorem politseinik, kes tutvustas end kui Raul Koppelmaa. Järgnesin talle. Ta ütles, et Irja võib alla ootama jääda, et ei lähe kaua. Siis kappas ta jooksusammul üles kolmandale korrusele ja juhatas mind ühte kabinetti, kus istus juba ees üks noor naisterahvas, kes tutvustas end hiljem kui Evelyn Sepp, tutnud Riigikogu liikme nimekaim. Koppelmaa läks mõneks ajaks kabinetist välja. Sepp siis küsis mu käest, et kas ma tean, mis asjas mind on välja kutsutud. Ma vastasin, et jah, selles kohvik Moskkva ees toimunud intsidendi asjas. Siis ta naeratas ja ütles, et las see kohvik Moskva asi jääb, ja küsis, kas ma tean, kes on Liis. Ma olin seepeale jahmunud. Raisk, mõtlesin ma, on vast tõprad, kuidas nad mind sisse vedasid.

Siis tuli tuppa see Raul, kes siis hakkas mind koos selle Evelyniga üle kuulama, et kust ma Liisi tunnen, mis ajast, mis asjaoludel, millal temaga viimati kohtusin, ja kus, millal olime viimati ühenduses. Mul jooksis juhe täiesti kokku. Ja ma ei mäletanud järsku enam midagi. Ja sain lausa vihaseks. Ent siis läks Raul kabinetist välja (Irjat intervjueerima, nagu hiljem selgus) ja mina jäin koos Evelyniga. Kes siis hakkas koostama tunnistuse aruannet, kus küsis samad küsimused uuesti üle. Et mis asjaoludel, miks ja kuidas ma Liis Haavelit tunnen. Millal temaga esimest korda kohtusin, mitu korda olen temaga kohtunud. Kas Liis on mulle helistanud? Kas ma Liisi numbrit tean? Ja ütles, et ärgu ma valetagu, sest seda on võimalik minu vastu kasutada. Ja vaatas mind sellise pilguga, et ta teab kõik. Kuigi silmapõhjas oli näha selline läige, mis on pokkerimängijatel siis, kui neil pole käes midagi, aga teevad näo, et maja, mastirida või midagi säärast. Ja ma tegin kah pähe pokkerinäo. Mispeale läks Evelyn närvi. Ja mina läksin kah närvi. Sain ühtlasi aru tema jutust, et nad kuulavad ka Irjat üle. Raisk, mõtlesin, kuidas küll mind haledalt sisse tõmmati?! Nii labaselt! Valega! Pettusega! Ütlesin Evelynile, et mis hea pärast peaks mina politseile tõtt rääkima, kui politsei mulle valetab. Evelyn ütles seepeale, et tema pole mulle valetanud. Mina, et vahet pole, minuga suhtles politseiametnik ja selline vale annab näo kogu politseile. Et kui politsei valetab, siis pole ka mul põhjust tõtt rääkida. Ja ma ütlesin, et ma tahan kohtuda Irjaga. Evelyn naeris seepeale ja ütles, et kas tahan infot kooskõlastama hakata? Mina, et Irja on endine prokurör, magistrikraadiga jurist, ta saab mind kaitsta. Tema, et ma Irjaga kohtuda ei saa. Mina, et kuidas? Nõudsin advokaati. Tema, et tunnistajale pole ette nähtud advokaati. Siis viskas ta minu ette Kriminaalmenetluse seadustiku, § 72 koha pealt, kus oli juttu tunnistaja õigustest. Leidsin sealt kohe lõike 2, kus oli öeldud, et tunnistuse andmisest võib keelduda, kui see võib süüstada abikaasat. Lugesin selle Evelynile ette. tema tegi seepeale suured silmad. Et kuidas?! Et mis ma hakkan filosofeerima. Mina, et ma ei filosofeeri, ma loen seadust ja et jah, ma ei anna tunnistust! Et minu tunnistus võib kahjustada Irja huve, võib teda süüstada, kui ma kogemata midagi valesti ütlesn, mida võidakse tema vastu kasutada. Tegin päris kõva häält, nii et kohale tuli juba üks korrapidaja, ning Raul Koppelmaa. Raul rahustas mind maha, öeldes, et ei pea olema väga täpselt, räägin niipalju, kui mul on meeles. Räkisin siis, et ma ei tea ega mäleta suurt midagi, kohtusin Liisiga paar korda, enne seda umbes 3 aasta eest, kui ta pakkus üht lugu Äripäeva (see oli aeg, kui kirjutasin tema onust Vello Kiilist), ja mina soovitasin tal pöörduda SLÕhtulehe poole. Teemaks oli seesama vana jutt, et tema vanemad kiusavad teda taga. Ja siis nüüd helistas Liis taas, ja tahtis tegelikult hoopis Irja käest juriidilist nõu. Ja muud midagi. Ja siis, et kuivõrd ajakirjanduses pole toodud Liisi ütlusi, siis võtsime Liisilt intervjuu ja panime sele üles. Ma olin suht närvis, eelkõige selle pärast, et mind peteti, ja seetõttu oli mälu suht kokku jooksnud. Etteteatamise- ja mõtlemise ajaga oleks ma saanud anda palju täpsema seletuse. Aga paistis, et see uurijaid ei huvitanud, nemad kahtlustasid, et me Irjaga varjame Liisi.

Siis luges Raul Koppelmaa veel minu tunnistuse üle ja küsis, et ka ma olen kohtunud Eeli Kurega, et Irja oli nii öelnud. Mina, et jah, tõesti, oli vist jah ühe kohtumise juures Eeli Kurg. Et kohtusime siis kolm korda. Seepeale tõusis Evelyn Sepp vihaselt püsti ja sisistas läbi hammaste, et, raisk, sa ikka valetasid! Ja lahkus kiiresti toast. Koppelmaa naeratas seepeale, tegi isegi silma, ja ütles, et olgu, ta juhatab mind välja. Ja fuajees ootaski mind juba Irja, kes oli juba hakanud muretsema, et kuidas minul nii kaua läks. Et temal oli väga meeldiv kogemus Rauliga. Kes paistis olevat, tõesti, üks asjalik sell.

Sellised lood siis.