Mitmenäoline Orleans

Kaks vaadet Orleansile.

Eile ma olin Orleansi peale pahane. Tulime just vihastamapanevalt igavast Alabama osariigi väikelinnast Montgomeryst, kus kõik kohvikud, poed, baarid ja restoraid olid KINNI ning linn ise nägi välja nagu mahajäetud tondikas, ja lootsime näha midagi tõeliselt ilusat ja romantilist, aga siin, French Quarteri vahetus ligiduses polnud muud kui party, party, party! Kiimas inimesed galore. Oleme Hiltonis ja Hiltonist on French Quarter ning kuulsad peotänavad Royal Street ja Bourbon Street kiviga visata. Suundusimegi kõigepealt sinna. Inno ostis endale turistinänni poest mõned T-särgid ja väikese pudeli rummi ning mina ostsin endale mõned ilusad kaelakeed ja kaks klouninukku, mida siin müüakse igas poes. Vaatasin huvi pärast ka kleitide hindu. Üks kollane, mis mulle meeldis, maksis tervelt 100 dollarit. Potomac Millsist sain sama raha eest neli väga ilusat kleiti :).

French Quarter on legendaarne, seda kiidavad kõik guide'id ja enamik turiste ainult seal elabki. Läheb õhtul välja, pidutseb hommikuni, magab kella 5ni järgmisel päeval ning alustab uut ringi. Tänavatel võis kohata kilavate silmadega narkomaani, kes pommis meilt oma järgmiseks doosiks raha, pikajuukselist hipit, kes jalutas oma nelja väikest koera, nii umbes 50-aastast tädi, kes oli pannud selga lillelise läbipaistva kleidi ja vaatas otsiva pilguga ringi, mu isa vanust meest, kes hoidis ühes käes drinki ning vaatas kepile toetudes noori tüdrukuid. Baaride ustel kõlkusid poolpaljad plikad ja kutsusid mehi sisse. Joogiurgaste ees seisid mehed, kes "rebisid" inimesi sisse, hüüdlausega: "Kolm drinki ühe hinnaga!" Beep-showde, stripi- ja geiklubide silte ei jõudnud kokku lugedagi. Ja kõikjal higised, kergelt närvis olekuga mehed ja naised, pilk vasemale-paremale vilamas. Jahil. Siin saab seksi, sõbrad. Ja saab kohe. Siin saab seksi ükskõik kes, sest inimesed on siin meeleheitel. See paistab nende olekust. Orleans on ameeriklase Havanna, kus ta saab juua ja nikkuda nii palju kui süda ihaldab ning rahakott kannatab.

Aga sa võid ka hetkeks seisatada ning kuulatada, kuidas tänavanurgal leiab ühtäkki aset parim jazzkontsert, mida sa eales kuulnud oled. Tavaline punt musti poisse teevad nii jumalikku muusikat, et sa lihtsalt pead seda kuulama. Seda ei kuule Jazzkaarel, ehei. Midagi sarnast võib kohata veel Barcelonas, ja ma mõtlesingi, et millegi poolest on Barcelona ja Orleans sarnased. Aga veel enam kui Barcelona sarnaneb Orleansile Lissabon ja eriti selle peotänav Bairro Alto. Nii et kes armastab Lissaboni ja eriti Lissaboni ööelu, see armastab ka Orleansi.

Aga sa võid muidugi ka astuda sisse mõnda restorani, näiteks Pat O'Brienisse, mis on siin samuti legendaarne, ning juua seal ära ühe maasika daquiri ja süüa ära ühe taldrikutäie grillitud krevette, nagu tegin seda mina. Maitses muide väga hea. Klaas pakiti mulle kingituseks kaasa. Ja siis on muidugi alati see võimalus, et sa lähed Mississippi jõe äärde ja vaatad, kuidas seal praamid aeglaselt mööda sametist veepinda sõuavad. Kusagil aimatavas kauguses kajavad tuhmid saksihelid. Sa võid seal pargipingil üsna kaua uhkes üksinduses istuda. Inimesed on baarides, neil on igavene mardi gras, või kuidas seda Orleansi pidu nimetataksegi.

Tänavad on French Quarteris muidugi täis kustud, kuuma ilmaga on seda eriti hästi tunda. Kui hommikul mõnest joomaurkast välja tuigerdad, siis pole ju aega vaadata, et mis ja kus. Orleans on uskumatult räpane linn, praht vedeleb igal ja kerjused on iga nurga peal. Big Easys on kõik iisi. Have fun! soovivad isegi restoranide salvrätid, joomaklaasidest rääkimata. Mida öö poole, seda fun'im muidugi on. Inimesed jäävad purju ja muutuvad ülemeelikuks. Kõik vennastuvad kõigiga. Õhk lõhnab kurva kire järele. Passion is always somewhat sad. Minu arust ütles nii Hemingway.

Meie istume nagu totakad jõe ääres, vaatame praami ja mõtleme, kui õnnelikud oleme. New Orleans ei ole kindlasti mu lemmiklinn, siin on kõike liiga palju, nii palju, et see on pimestav, kurdistav ja lämmatav, aga siin on hetki, mis on ilusad. Täna näiteks nägime ka teist Orleansi. Jalutasime linna parki, kus kasvavad paarisaja-aastased tammed ja mille tiigis ujus imeilus valge luik. Kõndisime sealt Orleansi kunstimuuseumi skulptuuride parki ja mõtlesime pärast muuseumi kohvikusse minna, aga selgus, et seda ei ole enam. "We had it," ütles muuseumitädi kurbusenoodiga hääles, "but we lost it with the storm". Orleans alles kogub end, tõuseb jalule nagu hiiglane, raginal, aga võimsalt. Osasid ujutuses kannatada saanud maju juba taastatakse, osadesse on kolinud uued inimesed. Linna kõige kaunim osa on minu arust Esplanade Avenue, kus on hulk romantilisi kreeka stiilis majakesi, ehitatud juba enne Ameerika kodusõda. Ühest sellisest majakesest leidsime ka oma tänaõhtuse restorani, Asian Pacific café, kus pakuti kõiki Aasia roogi. Istusime rõdule, kust avanes ilus vaade avenüüle, ja tellisime sushi nigiri ja sashimi, mis olid väga maitsvad. Samuti "cassava cake", mida sõin magustoiduks, filipiini magusroog, nagu menüüst võis lugeda.

Ühtäkki oli õhk raske ning algas hoovihm. Kui tagasi hotelli poole jalutasime, lõhnas kõik õhk jasmiinidest. Võtsin Innol käest kinni ja ütlesin talle, kui armas ta mulle on. Meel oli helge ja kerge ning French Quartergi ei paistnud enam nii kole.

Veel pilte New Orleansist (veel lisaks pilte veebigaleriis http://gallery.mac.com/innott#100249):

Linnapargis.


Linnapargis.


Esplanade Avenue.


Sigarivalmistaja.


Bourbon Street.


Bourbon Street.


Bourbon Street.


Mississippi jõe ääres.