Linn oli enne kodusõda USA lõunaosariikide pealinn, mille kapitoolium oli omal ajal üks uhkemaid USAs, ja mille treppidel nimetati ametisse lõunaosariikide president Jefferson Davis. Siis oli Montgomerys mõnda aega pastoriks Martin Luther King Jr (nii nagu varem eestlastel, nii oli USAs neegritel pärast orjusest vabanemist võimalik karjääri teha ainult kiriku liinis) ja ilmselt seetõttu sai Montgomeryst alguse neegrite võrdõigusliikumine ehk Montgomery Bus Boycott, kus siis üks must naine, Rosa Parks, keeldus 1955. aastal bussis istet andmast valgele naisele, nagu tolleaegne kord ette nägi (muideks, valgetel ja mustadel olid toona ka eri vetsud). Ajaloost veel niipalju, et Alabama on oma nime saanud Alibamu indiaanlaste suguharu järgi, kes seda ala varem asustasid.
Praegu on see suure ajalooga linn natuke väsinud, kesklinn oleks nagu maha jäetud ja muidu kah natuke räsitud, inimtühi, polnud avatud ühtegi söögikohta. Ainuke vilgas koht oli pesapalli staadion, kus elu kees, kus oli avatud kümneid söögikohti ja kohal terve trobikond inimesi.
Aga siin mõned pildid:
Osake vanast linnaosast.
Siin veel üks vanem maja.
Inno otsimas teed.
Kirjanike ühenduse maja, sildi järgi.
Üks vanem elumaja.
Irja Alabama kapitooliumi treppidel.
Jefferson Davis.
Hetk pesapallistaadionilt, vastamisi on Montgomery Biscuits ja Jacksonville Suns.
Veel pilk staadionile.
Ja siin üks nurgake teeäärsest Biloxi linnakese söögikohast Applebees. Indiaanlaste kultuuritausta, see on siis juurte uurimine on USAs tõusnud au sisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar