Jalgpall Portugali moodi

Mul on Hispaania võidu üle hästi hea meel, nii et jätkaks jalgpalli lainel. Mulle on alati jalkat vaadata meeldinud, väikse tüdrukuna hakkasin issu kõrval vaatama ja see kirglik mäng, mis meenutab sõda, erutab mind siiani. Kunagi oli mu lemmikmängija Itaalia Roberto Baggio, nüüd vaatan huviga, mis teeb Portugali väike, aga väle Deco. Üldse ei meeldi David Beckham ja Cristiano Ronaldo, esimene on ilueedi ja teine pirtsakas primadonna, kes mängib hästi siis, kui tal on hea tuju. Tõeline jalkaekspert sai must Portugalis. Portugallased juba naljalt ühtki olulist jalkamatshi vahele ei jäta ning nö oluline on seal pea iga matsh. Olgu see siis kohaliku või üleeuroopalise tähtsusega. Kui EM neli aastat tagasi Lissabonis peeti, siis ma elasin seal, üsna stadio de Luz'i ligiduses. Oi kui suured olid portugallaste lootused. Bairro Altol, nende peotänaval oli igal õhtul pidu, pidu, pidu, fiesta. Ja Portugalil läkski hästi, kuni finaalini siis, mil keegi paha kreeklane Cristiano Ronaldole jalgadesse sõitis ning primadonnal mängutuju ära rikkus. Nagu ühele tõelisele Portugali mehele kohane, oli ka J, mu elukaaslane, suur jalkafänn. Neil õhtutel, kui Portugal mängis, kogunesid me suurde, avarasse korterisse kõik J "lähemad" sõbrad, keda oli nii umbes 20. Enne seda tuli J suure ähmiga koju ning me tormasime Corte Ingles'i (see on umbes samasugune kaubamaja nagu Stockmann Tallinnas) ning ostsime sealt kärutäie toitu. Kõik sõpradele! J'le meeldis võõrustada ning ta oli oma sõprade meelest suurepärane kokk, kelle valmistatud road viisid lihtsalt keele alla. Eriti hästi õnnestusid J'l pastaroad ning jalkaõhtutel tegigi ta alati pastat, sest seda oli suurele seltskonnale hea pakkuda. Sõbrad tulid pool tundi enne mängu algust, sõid omamehelikult tühjaks me külmkapi ning säädisid end mõnusasti diivanile külili. Kui kõlas Portugali hümn, tõusti kui üks mees püsti ning karjuti kõigest kõrist kaasa. Minulgi tuli sellist pühendumist nähes liigutuspisar silma. Mängule elati kaasa häälekalt, hoiti peast kinni, kui oma meeskond mööda lõi, sõimati vastaspoole mängijaid ning juubeldati ja kaelustati, kui Portugal värava lõi. Minule oli seda naljakas vaadata. Einoh, mäng oli ju huvitav, aga milleks see elajalik karjumine!? J oli jälle pahane, kui ma ei ilmutanud tema arust asjakohast vaimustust. Ta ei mõistnud, miks ma ei tahtnud portugallaste gol'i peale hüpata ja karjuda. Kui Portugal võitis, siis ma teadsin täpselt, mis juhtuma hakkab. Et akende taga algab üks jube röökimine ja tuututamine ning me kõik peame ronima autodesse ning sõitma Bairro Altole, kus me peame kuni hommikuni jooma, tantsima ning karjuma. See kõik kestis kuni kella neljani hommikul ning oli hirmutavalt intensiivne. Inimesed rippusid poole kerega autodest väljas, hüppasid auto kapoti peal ja peksid üksteist suurest rõõmust õhupallikurikatega vastu pead. Sekka kõrvulukustav kisa. Seda oli liiga palju. Ma kartsin neid ekstaasis inimesi, oleksin nagu sattunud veinijumal Dionysose auks korraldatud pöörasele pidustusele, kust ma ei teadnud teed välja. Hakkasin juba lootma, et Portugal finaali kaotaks, et ma ei peaks seda põrgut enam kaasa tegema. See oli arvatavasti üks traagilisemaid päevi Portugali ajaloos. Algas ta igatahes juba kurjakuulutavalt. Hommikul Avenida de Liberdadele ning Rossiole kogunenud kreeklased olid igatahes kahtlaselt heas tujus ning hüüdsid portugallastele solvanguid. Nagu nad oleks oma võidus kindlad. Portugallased lootsid siiski, see oli ju nende maa, nende väljak, nende võimalus, lõpuks ometi, see lõputu melanhoolia pidi ju ükskord ometi lõppema, aga... Kõik lõppes siiski Cristiano Ronaldo pisaratega. Ikkagi melanhoolia, fado. Mitte keegi ei röökinud, mitte keegi ei tuututanud. Mitte keegi ei tahtnud minna Bairro Altole ja end täis juua. J läks vihaselt magama ning ärkas hommikul peavaluga, kuigi ta polnud tilkagi joonud. Portugallaste viga on see, et nad võtavad seda mängu liiga tõsiselt. Isegi elu ei tohi liiga tõsiselt võtta, saati siis mängu. Ja kuna nad loodavad pimesi oma staarile, siis häving on paratamatu. Sest staari elus on nii häid kui halbu päevi. Hispaanlased on seevastu mõnus tiim, kelle mäng on kirglik, aga vaba. See ongi nende edu saladus. Nad on sellised päikesepoisid. Ükskord Portugal muidugi võidab ja ma loodan südamest, et see juhtub Lissabonis. Sest neile on seda väga vaja. Neil on küllalt häid mängijaid: Deco, Maniche, Nuno Gomes, Helder Postiga. Ainult primadonna peaks vahetuma.