Kus siis pooleli jäime? Ahjaa, pärast aastapikkust tasuta töö tegemist hakkas Eestinen meile lõpuks nii palju sisse tooma, et jaksasime endale ise poest süüa osta. Ei pidanud enam Toidupanga konservidega leppima.
2017. aastal ei reisinud me vaesuse tõttu kuhugile, aga 2018. aasta kevadel, kui Eurovisiooni korraldas LÕPUKS OMETI meie toonane lemmikmaa Portugal (Salvador Sobral võitis 2017. aastal!), tekkis meil mõte, et mis oleks, kui... põrutaks Euroks Lissaboni!!! Oleme juba kord sellised, et kui meil mingi mõte meil pähe kargab, siis teeme selle ka teoks.
Pakkusime Lõunaeestlase portaalile, et teeme sellest ka reisikirja. Mõeldud-tehtud! Kirjeldasime kõiki riike, mille teel Eurovisioonile läbisime, nii humoorikalt kui oskasime ning nautisime täiega oma reisi. Juulu oli siis kuus ning Roosike kolmene. Reisi algus oli, kuidas nüüd öeldagi, vaevaline... Roosi arvas, et lähme Rimisse ning karjus Rimist möödudes kuni Lätini välja, et "LIMISSE!" Ja oksendas Mõniste kandis end täis. Juuli seevastu oli meil juba reisihundiks treenitud ning nautis jalgu kõlgutades ning autoaknast maastikku jälgides lõbusasti teekonda.
Mõned tagasilöögid olid veel. Saksamaal tekkis Juulil autos kerge kramp ning pidime teda bensuka vetsus veega turgutama. Õnneks läks see ruttu üle ning saime teekonda jätkata.
Algne mõte oli meil üürida midagi Portugalis Castelo de Vide'i kandis, kus mul on palju sõpru, ning sõita sealt Lissaboni, aga Eurovisiooni tõttu olid kõik elamised kinni pandud. Innol õnnestus leida üks vaba elamine hoopis Hispaaniast. Extremadura maakonnast. Kümne kilomeetri kaugusel Portugali piirist. Mis peamine - see oli soodne. Raha oli meil toona vähe ning luksvilladest võisime vaid unistada. Üürisime niisiis selle tagasihoidliku ning odava majakese ühe väikese linnakese servast.
Kohale jõudes oli põhjust rõõmustamiseks, kuna majakese ümber oli suur aed, kus lastel oli palju ruumi mängimiseks. Olime väga rahul.
Eurovisioonile me aga ei jõudnudki. Ilm läks Hispaanias ja Portugalis nii külmaks, Lissabonis oli ainult 13 kraadi, et pidasime paremaks Extremadurasse jääda. Ja niisama olemist nautida. Ostsime kohalikust poekesest turskakala, värskeid asparaaguseid ja viigimarju ning lihtsalt puhkasime. Inno ja Roosi pidasid hoovis veepüstolitega veesõda. Mina pidasin romaani kirjutamise plaani, esimene osa sellest oli mul ju juba valmis, Võrus kirjutatud, aga mul polnud veel nii palju jaksu, et jätkata. Juuli krambid ja nende pärast magamata ööd olid tekitanud meeletu unevõla.
Huvitav oli aga see, et Hispaanias ning Portugalis Juulil krampe ei olnud. Sain end üle pika aja välja puhata. Tuli lihtsalt vaadata, et ei läinud temaga keskpäeval välja, kuna Angelmanid taluvad kuuma kehvemini kui tavainimesed. Küll tunnevad nad end suurepäraselt konditsioneeritud toas ning õhtul väljas, kui on jahedam.
Veetsime Hispaanias kümme päeva, nii pikka puhkust saime endale lubada, ning keerasime siis autonina taas Eesti poole. Kahju oli lahkuda. Roosi leidis endale juba mänguväljakul sõpru ning vaatas igatseva pilguga linnakese kooli poole. Kujutasin ette, kui tore oleks teda sellesse kooli panna.
Aga see polnud veel see kord. Kuid meie tee Hispaaniasse, oma Hispaania koju oli saanud alguse.
Lisan pilte sellest ajast :)
Ülal mina majakese laua taga söömas, Roosi Castelo de Vide'is hobusega ratsutamas, Roosi meie linnas kolmeselt, rõõmus Juulike ning tagasi Eestis - Kubijal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar