Paluti minu seisukohta. Olen tõepoolest nõus, et naistele meeldivad pahad poisid. Aga! Siinjuures tuleb vahet teha kahel erineval naistüübil. Tõepoolest, nagu on ürgmehi, keda ma nimetaks loommeesteks, ning niiöelda nice guy'sid ehk häid poisse, keda ma nimetaks mõistusemeesteks, on ka erisuguseid naisi. On naisi, kes muutuvad varakult suguküpseteks ning kelle bioloogiline kell hakkab juba 22-aastaselt hirmsa hooga tiksuma, ning naisi, kelle kell ei tiksu ka ähvardamise peale. On naisi, kel on emainstinkt, ja naisi, kel seda otseselt ei ole, aga kes võivad selle välja mõelda.
Väidan, et neid ürgmehi ihaldavad need naised, kelle bioloogiline kell tiksub, kes on seksuaalselt aktiivsed vaid kuni viljaka ea lõpuni, kes tahavad seksida vaid siis, kui neil on jooksuaeg ehk ovulatsiooniperiood. Selline naine käitub nagu emane loom, kes valib paaritumiseks dominantse isase. Loomariigis on dominantne isane jõhker ning polügaamne: temaga soovivad paarituda paljud emased. Ja selline loomnaine, keda juhib instinkt, on looduslikult programmeeritud sellist meest eelistama. Selline naine on näiteks Kati Murutar, noorematest võib nimetada Kati Tootsi.
Nüüd, aga NB! on ka naisi, keda ei juhi instinkt, kes on põhimõtteliselt nagu mehed, sama kainelt mõtlevad, ratsionaalseks arutluseks võimelised, ausad ja tundlikud. Selliseid naisi iseloomustab see, et nad ei jahi mitte dominantset isast, vaid sellist isast, kellega neil on hea ja huvitav. Mina olen näiteks käinud igasuguste meestega. Tõsi, mu partneriteks on olnud ka kaks "alfaisast" maffiameest, aga ma tüdisin neist kiiresti ning mu järgmisteks partneriteks olid kaks luuletajat, kaks õrna meest, kellega mul oli niisama huvitav. Mind ei huvitanud, et neil raha polnud, ma võisin neile ise välja teha. Kui ma olen endale sekspartnereid valinud, siis ma pole kunagi valinud neid selle järgi, kas nad meeldivad ka teistele naistele. Ka on mind alati eemale tõuganud ülbus, seesama, mida omistatakse ürgmehele. Nn ürgmehed on olnud tõsiselt üllatunud, kui ma olen nende lähenemiskatsed tagasi lükanud. Ütlen ausalt, ülbus mind ei eruta. Mul ei lähe siis isegi märjaks, ütlen otse. Mind erutavad mehe juures eelkõige tema mõtted ja mida ta rääkida oskab, kui palju teab ja on lugenud. Siinkohal pean vajalikuks märkida, et need minu maffiamehed armastasid samuti raamatuid ja olid õrna hingega, üks neist puhkes koguni sageli lohutamatult nutma, kui härdat filmi vaatas. Mind erutavad hellus ja südamlikkus, ja see, kui mees armastab loomi ning loodust. Inno juures meeldis mulle see, et ta armastas koguni sipelgaid.
Kokkuvõtteks: nice guy, hea poiss ehk mõistusemees peaks endale kaaslaseks valima mitte ürgmehe poolt läbi tõmmatud loomnaise, kes tahab nice guy'd lihtsalt ära kasutada, vaid endasarnase mõistusenaise. Mõistusenaisele on mees partner ning sõber, loomnaisele pelgalt rahakott ning spermadoonor. Temale sobib seepärast kõige paremini ürg- ehk loommees, kes jõuab pärast jooksuaega suure tõenäosusega ikkagi koju, oma loomnaise juurde tagasi. Ja treib oma loomnaisele võib-olla veel nii mõnegi tite taha. Sedasi!
P.S. Ise olen mõistusenaine. Mul ei ole emaintsinkti ning väikesed lapsed ei tekita mus härdust. Küll leian, et nad on toredad ja vahvad ning ma suudan mõistusega ette kujutada, et mul on kunagi laps. Aga mul ei pea teda olema, ma suudaks oma elu ära elada ka lasteta. Kõik mu luuletused ja kirjutised on juba niigi mu lapsed. Samuti vihkan ma intriige, ma pole kunagi aru saanud naiste salasepitsustest, salajuttudest ning asjast, mida nimetatakse naiselikuks kavaluseks. Mulle meeldib asju ajada otse ja ausalt, nagu meestele. Sõprade eest olen nõus surema. Poodlemisele ja sõbrannatamisele eelistan raamatute lugemist ja filosofeerimist. Ja ma ei ole sugugi ainus selline naine, nii et ma arvan, et headel poistel on lootust.
15 kommentaari:
Ja kustkohast sa selle mõistusenaise tänapäeval välja otsid? Need vähesed, keda on niigi vähem kui mõistusemehi, imiteerivad ühiskondliku surve tõttu loom-naisi. Imiteerivad joomist, imiteerivad ringikeppimist jne. Ega nad õnnelikud pole, aga nii palju mõistust neil ka reeglina pole, et enda vastu aus olla ja tunnistada, et "olen erinev". Erinemine on ju tänapäeval ainuke surmapatt.
Ma arvan, et sealt, kus sulle endale kõige rohkem käia meeldib. Mina näiteks armastan väga kohvikus käia, aga enne Innoga kohtumist otsisin meest ööklubidest. Tulutult. Lõpuks istusin väsinult ühte kohvikusse maha ja leidsin Inno. Mine sinna, kus sulle endale olla meeldib, nii lihtne see ongi. Ja lase asjadel lihtsalt juhtuda.
Arutan siin vaikselt omaette, kas nood loom- mehed naised on ülepea väärt, et neist kirjutada... enamgi veel mõelda???... aga muidugi, teie blogi ju ometi.
Aitäh Irja oma seisukoha eest. Juba hakkasingi kartma, et mine tea, äkki sa tegelt ikka armastad võimukaid mehi rohkem, ja et õrnahingelisemat sorti tüüp on sinu jaoks ikkagi ehk liiga wimpy. Lihtsalt see esimene anonüümus seal teises topikus ajas kopsu üle maksa ja ma pelgasin, et ehk valasin õli tulle (impulsiivne ja keevavereline tüüp nagu ma tihtipeale paraku olen) ja teenisin ära teie pahameele. Paistab et teinekord ma põen jumala mõttetult. Oeh, eks ma siuke neurootik ole.
Aga tegelt jumala asjalik jutt ja mulle just tundub, et ühest küljest nagu Irja Vaher-Tähismaa oma tuntud headuses, ja teisalt ikka suudab mind üllatada! Vat selle järgi ma hindangi sõpru, kellega erinevaid asju diskuteerida. Et neis on midagi, mis paneb tahtma sind kuulata nende juttu üha uuesti ja uuesti, ja ikka avastad midagi uut. Retsept raisk! Midagi pole õelda.
Eks igaüks põhjendab muidugi kõige paremini oma liigivälist ja ahtrat olekut.
Selline "mõistusenaise" eluviis on elu ressursside mõttetu raiskamine.
Oma naba imetlemine ja tühjus on lõpuks nende pärusmaa ja mõttetud kirjatööd, mida keegi ei loe. Ja mõttetu tigedus kogu ülejäänud maailma vastu.
Häda poleks midagi kui Sa , Irja , ei jagaks maailma jäigalt kaheks. Mõistuseinimesel peaks olema mõistmist ka nende "loominimeste" suhtes. Need murutaride lapsed ehtivad ükskord selle vanadekodu, kus mõistuseinimesed oma tühja vanaduspõlve veedavad.
Minu meelest tulevad sinu hädad kõik sellest, et sa tööd ei tee ( no ei saanud sa ju ka oma juristi erialal hakkama, tunnista üles, kõik niikuinii teavad). Enese üleshaipimine on tegevusetuse tulemus, võib-olla ka kompensatsioon.
Ma arvan, et Irja suguseid naisi on rohkem, kui arvatakse, kas nad imiteerivad ja püüavad sulanduda või mitte - mõned kindlasti. Tundsin Irja kirjelduses (very good insight, by the way :) suuresti ka ennast ära. Ka mina olen elus rohkem meestega seltsinud, mu vanaema ütles mulle alati, et ma "olen nagu poiss", see etteheide tegi ikka päris haiget... Mis mina sinna parata saan, et mulle ei meeldi klatshida, susserdada ja tibitseda, vaid ausalt suhelda. Aga sellega olen nõus küll, et erinemine on raske, selleks peab olema vaimujõudu ja vaimujõudu saab jällegi sobivast suhtest. Arvan, et ka minul on vedanud, sest kui ma ei oleks koos selle inimesega, kellega ma olen, siis vaevalt oleks jõudu vastu panna survele juua, nii et maa must ja mitte mäletada, kellega eelmisel ööl keppisid.
Selle lastesaamise soovitan julgelt ära proovida. Siis alles saad teada, mida tähendab vastutus ja kellestki hoolimine. Samas, kõik siin ilmas on ajutine. Nii lihtne see ongi.
Ma tean väga hästi, paremini kui teie, mis on vastutus ja hoolimine, Ma hoolitsesin oma isa eest, kui ta oli infarkti saanud ja tema pojad tast teada ei tahtnud, mitu aastat. Söötsin teda lusikaga, kui ta voodis lamas ning tõustagi ei jaksanud, ärkasin öösiti 10 korda üles, et teda istuli aidata, selleks, et ta oma elus ära suitsetatud nikotiini oma vaevatud kopsudest korralikult välja köhitud saaks, tõin talle paraski ja aitasin pissida ja kakida, sest ta ei suutnud sammugi astuda, et vetsu minna. Õpetasin ta uuesti käima ja elust rõõmu tundma. Arstid ütlesid, et selline paranemine on ime.
Vaat, ärge alati arvake, et beebi eest hoolitsemine see ainus hoolitsemise viis on. 80-aastane infarkti läbi elanud mees võib vajada samasugust hoolitsust. Millal mul oleks lapsesaamiseks aega olnud senini? Isa eest hoolitsemine oli puhas rõõm, sest ma armastasin teda, aga selle kõrvalt uut hoolealust meisterdada olnuks enesetapp. Nüüd tahan lõpuks ometi natuke puhata ja isa surmast taastuda. Vaadake ka teie natuke oma nianst ettepoole, eks.
Hea meel, et on ka teisi minusuguseid :)!
Stereom, ei pälvinud mingit pahameeelt, lihtsalt ma alles eile õhtul lugesin neid kommentaare.
Tegelikult Irja ma siiski tunnen, et olen sulle kui naisterahvale vabanduse võlgu. See tagasiside mis ma saatsin, see mingis mõttes on ikkagi seksistlik: et ütleme on kaks mehetüüpi, alfaisased ja mitte nii dominantsed tüübid ning siis naised on kõik ühtmoodi ja ühtmoodi nad ka langevad ühtede meeste õnge jättes teised kuivale. Vabandan, et sellise tobeda mulje võisin jätta. Sinu sissekanne näitas, et tegelt kehtib ka naistele samasugune dominantsuse ja alalhoidlikkuse kontiinum nagu meestelegi.
Tegelt on terve probleem vist selles, et meestel on võrgutajate maine ning üldiselt on meessoost võrgutusmeistrid need, kellel on maine ära võluda igasuguseid naisi. Muidugi on ka kindlasti femme fatalesid, kes küüniliselt alalhoidlikke mehi ära kasutavad ja on ka selliseid naisi, kes tunnevad, et ehk on mehele saamiseks ka seda joomise ja ringikeppimise rutiini tarvis. Ja selliseid, kes tõesti tahavad endale partnerit ja sõpra, mitte aga spermadoonorit või rahakotti. Mõlema sugupoole hulgas leidub nii autentseid isendeid, kui ka võltse teesklejaid ja halastamatuid küünikuid.
Mis puutub erinemisesse, siis jah, minagi uskusin et erinemine on surmapatt. Samas, aastatepikkune konformistlik käitumine tundub mulle tagantjärele vaatatuna ikkagi sügav patustamine enda vastu, et ma olen eidanud seda, mis mind unikaalseks teeb. Mida aeg edasi läheb, seda enam ma avastan endas jõudu armastada rohkem iseennast ja kohtuda ka inimestega, kelle seltsis võib vabalt iseendaks jääda. Tunnen, et sina koos Innoga olete mind ses suunas edasi aidanud.
Partneri leidmise koha pealt on tegelikult vaja usku: mitte, et keegi väljaspoolt tuleb ja päästab sind, vaid et kui sa oled piisavalt püsiv, siis jõuad lõpuks sinna kus sa tahad jõuda. Ma ei oskagi muud soovitada tegelt, kui kõigepealt õppida olema õnnelik ka üksinda. Ja kui sobiv kaaslane sinu ellu sajabki, siis võtma seda boonusena. Ma ikkagi usun, et tegelikult meeldivad tarkadele naistele ka need mehed, kes on endaga rahul, kellest ei kuma meeleheidet, kes võiksid ka teisiti õnnelikud olla, kui et toetuda "elupäästjatele". Muidugi Innol vedas, et Irja teda armastama hakkas hoolimata sellest, kui palju ta end haletses. Aga enesehaletsemine on siiski lõks, mida ma pean tähtsaks vältida.
Enesehaletsus ei ole paha, sest see aitab sul paremini mõista, miks sa oled siin elus midagi teinud ja mida oleks võinud teha teisiti, nii et täiega ei olegi võib-olla vaja seda vältida.
Ma arvan, et see mulje, nagu ma oleks eelistanud dominantseid isaseid, jäi selle pärast, et ega ma ise neid eriti ei tutvustanud, nii et minu süü ka osaliselt.
Aga mis siis, kui see nice guy tahab lapsi ja ei kujuta oma elu ette ilma nendeta? Maailm ei ole ju must-valge ja ka selliseid on olemas.
Kas selline suhe, kus üks tahab väga-väga last, teine aga mitte, üldse saab toimida?
ma olen irjaga täiesti nõus.igaüks tehku mis tahab kuni teisi ei sega!
aga miks mõistusenaine ei võiks (palju) lapsi saada? Lihtsalt seetõttu et lapsed on nii kuradima siirad ja toredad? Ma ise küll ka vist selline mitte-emalik aga kogemata tuli mitu last (ei tea isegi kuidas ma mitu korda nö ämbrisse astusin ja hoolsamalt ei vältinud). Aga kui nad juba on - siis pean tunnistama, et ma pole näinud veel ausamaid inimesi, kellega mul oleks toredam koos olla kui nendega. Seetõttu ma nüüd julgeks väita, et mõnele võib see paljude laste saamine ollagi teadlik valik ja et see sugugi neid ei tee lolliks või loomaks.
Mina ikka kahtlustan et suhe ei toimiks sel juhul. Mõistuseinimeseks olemine ja lapsed ei pea teineteist välistama. Pigem oleks parem, kui lapsed sünniksid õnnelikesse peredesse, mitte sobimatutele vanematele. Ma arvan et ega Irja siin eriti vastu ei vaidlegi.
Postita kommentaar