Väljavõte Postimehe veebist.
Sandra Maasalu kirjutab tänases Postimehes: "Armastus ei saa mitte niisama üleöö otsa. Kui elukaaslane näib olevat maoks kehastunud, tuleks alustuseks ikka ise peeglisse vaadata. Eelkõige peaks püüdma kokku leppida, nii omavahel kui ka lastega, enda pärast ja laste pärast. Head suhted ja head inimesed pole tasuta saadud kingitus, vaid nende hoidmiseks tuleb vaeva näha. Mitte miski pole iseenesest mõistetav". Pildi peal paistab kena noor tüdruk olevat, aga jutu järgi juba kanatädi valmis.
Ma saan aru, et konservatiivne Postimees tahab eesti peresid iga hinna eest koos hoida, aga vaadakem siiski tõele näkku, eks. Kui armastus saab üleöö otsa, siis pole seda armastust olnudki. Ei ole nii, et mees ja naine, suur armastus ning ükspäev mees kadund. Ei tea, kuhu läks, imestab naine, olime nii õnnelikud! Polnud te õnnelikud midagi, igavesti õnnetud olite hoopis, sest kui mees oma naist armastab ja naine meest, siis ei lähe kumbki kuhugi.
Ehk siis, kui elukaaslane näib olevat maoks kehastunud, siis see mitte ainult ei näi nii, vaid ka on. Ja siis ei ole muud varianti kui ta juurest kähku pageda, enne kui tuleb surm, haigus või muu häda. Lastel on elu ees, nemad saavad hakkama, sest nende päralt on tulevik, ja nad saavad 18-aastaselt kodu ukse igasuguste süümepiinadeta jalaga kinni lüüa - päästmist vajavad hoopis isa ja ema, kes on oma eluga puntrasse jooksnud. Südamed on haiged täiskasvanutel, mitte lastel.
Ja ei ole vaja mitte milleski kokku leppida, sest kui suhe puruneb, siis mahajäänusse jääb kibestumus ning ta üritab äraläinule iga hinna eest kätte maksta. Äraläinu tunneb end süüdi ja üritab hea olla, mahajäänu näeb ses headuses nõrkust ning tormab seda kohe ära kasutama. Kõige targem on kõik varad rangelt pooleks jagada, mitte mängida dzentelmeni, ning maksta siis elatist sest oma poolest. Inno jättis Ingridile suurema osa varast ja nad leppisid kohtus kokku, et kui ta nii teeb, siis Ingrid viie aasta jooksul elatist ei küsi. Küsis küll ja ütles, et suuline lepe ei ole miski lepe.
Ja hea, sobiv suhe on küll tasuta saadud kingitus - ainus tõeliselt tasuta asi siin maailmas. Lihtsalt ei tohi end enne sobiva inimese leidmist valesse suhtesse mässida, ja kui juhtumisi siiski mässitakse, siis sest tuleb välja rabelda KOHE, kui sellest aru saadakse. Enda ohverdamine on suurim rumalus, mille inimene võib teha. Isegi lapsed ei anna seda teile kunagi andeks, kui suureks saavad.
10 kommentaari:
Õige jutt Irja! Samas, to give her benefit of doubt, see naisterahvas lihtsalt on hetkel liiga kinni uskumuses, et abielu on tõusude ja mõõnade seeria. Enamik inimesi usub, et sobivuse kallal peab vaeva nägema. Absoluutne sobivus tundub tänapäevases ühiskonnas liiga naivistlik, liiga utoopiline. Suisa loogikavastane. Sest elu on ju tõusude ja mõõnade seeria. "Miks siis kurat abielu ei tohiks olla tõusude ja mõõnade seeria, miks peaks abielu kogu aeg ilus olema??" küsivad need nn. kanaemad. Milline oleks sinu vastulause? Miks abielu peaks olema teistmoodi, kui elu?
jahh. mina ütlen ikka, et jalad päästku keha...
Sobivuse teema on jumala õige. Aga põhjus, millepärast inimesed reeglina mässivad end ebasobivasse suhtesse, on nad ise. Inimesele, eriti eesti inimesele on miskipärast vastunäidustatud olla tema ise. Pyytakse keegi olla, kellegi/millegi moodi käituda. See maskeraad tuleneb ebamasti vanematest ja nondel omakorda oma vanematest. Suletud ring.
Ega tarkust inimese pähe ei pane, selle peab inime ise kinni pyydma. Võibolla on vaja riiklikku hääletoru, kes pidevalt kordaks: maskid maha! Kirikule ei saa loota, sest kirik on silmakirjalikkus ise. Pealegi, eestlane on suht uskmatu. Aga kanatädide kaagutusi ei peaks avaldama soliidsed päevalehed.
On kellelgi ideid, kuidas saaks inimesi iseendaks olemise ja sobivuse usku pöörata?
Vastus oleks selline, et kui elu on tõepoolest selline tõusude-mõõnade seeria, siis vat sellepärast olekski vaja, et abielu oleks sinu kindel linn ja varjupaik, mis aitab sul neist tõusudest ja mõõnadest vaevata üle seilata. Minul on selline tunne, et mitte ükski vastutuul ei suuda mind murda, kui ma olen koos Innoga. Elu on lihtsalt palju kergem (ja miks ta ei võiks olla kerge?) ning nauditavam kui su kõrval on sobiv inimene.
Aga kuidas sobivuse sõnumit levitada? Meie siin üritame juba teist aastat. Loodame, et mõnele on külge hakanud ka :).
Sobivus on kõik õige jutt- aga selleks et see sobiv inimene leida, pead olema ise juba väljakujunenud isiksus. Noored, kes abielluvad ju ise alles arenevad ja sellest see lahkukasvamine tekibki. 30 aastasena avastad, et inimene su kõrval ei sobi sulle. Tihtipeale pole noorel naisel, kes lastega koju jääb, väga võimalustki nn. areneda kaugemale kui kanaemaks. Ja uuel vallaliste turul on mehed lihtsalt paremas seisus endale seda sobivat partnerit leidma. Ütleme nii, et üle 35 aastane lastega naisel pole talle sobivat meest lihtsalt kuskilt enam võtta. Kuigi peab ütlema, et naistele mõjub vaatamata suurele valule ka lahkuminek päris hästi- naised lähevad suisa õitsele kui vabaks jäävad- aga nagu ma ütlesin, turul pole mehi...
Sobivus on kõik õige jutt- aga selleks et see sobiv inimene leida, pead olema ise juba väljakujunenud isiksus. Noored, kes abielluvad ju ise alles arenevad ja sellest see lahkukasvamine tekibki. 30 aastasena avastad, et inimene su kõrval ei sobi sulle
Selline arusaam tugineb eeldusele, et inimene muutub. Aga mis seda tõestab? Mis hea pärast ma peaks üldse eeldama, et ma 10 aastat hiljem olen hoopis teine mees kui ma täna olen? Kas ma tegelikult üldse olen tänagi teine mees, kui see, kes ma olin 10 aastat varem? Selleks oleks ilmselt küll vaja mingit Phineas Gage'i laadset õnnetusjuhtumit, et ma muutuksin üldse teiseks inimeseks, miskit ajupiirkonna tõsist kahjustust. Inimese seadumused püsivad aja jooksul suht stabiilsena. Introvert ei suuda ennast ekstraverdiks muuta, kuid ta võib õppida, kuidas introverdina õnnelikult elada.
Pealegi, kas pole mitte see teema, et ühel hetkel tunned, et oh kui hea ja armas keegi naine on, aga pärast abielu ei tunne naist enam äragi, et hoopis teine; seletatav mitte sellega, et suhte alguses on inimestel rohkem motivatsiooni ennast esitleda ja oma mainet kujundada? Aga pärast läheb järjest raskemaks teeselda, teisele iga hinna eest meeldida ja oh seda hädakisa siis! Mis ei tähenda, et see partner võiks edaspidigi hea sõber olla. Aga kaaslaseks ta ei sobigi tegelikult. Polegi õieti sobinud.
Miks peaks ühele vanusegrupile olema raskem leida sobiv kaaslane kui teine? Sobiva kaaslase leidmiseks peaks ju olema vaja vaid sind ennast. Alguses võib tunduda, et oi mul see häda ja too häda ning sestap ei leia ma kedagi. Samas Inno ja Irja juhtum tõestab selgelt, et kõik on võimalik. Ole avatud sellele kõikvõimalikkusele ja tõepoolest, ime võib sündida!
Tegelikult inimene ikka muutub küll. Iga läbiloetud raamat, reis, tuttavad mõjutavad inimese elu. Ja hästi halb on siis, kui 1 abikaasadest vananedes püüab vaimselt areneda, aga teine on materialist. Tänapäeval ei tule seda enam nii palju ette, kes see ikka 18-19 aastaselt abiellub.
sm-le:
Ok, iseloom sul tõesti aja jooksul vaevalt suurt muutub, küll aga võivad mõnevõrra muutuda väärtushinnangud ja hoopis palju võivad muutuda huvialad (ometigi on ju ka need olulised komponendid paarisuhtes). Nt. minule oli 10 a. tagasi (u. 20-aastaselt) ekstreemne metalmuusika elu mõte ja olin kindel, et see on minu koht siin elus. Paraku juba mõne aasta möödudes ütlesin sellest kõigest lahti, astusin koguduse liikmeks ja hakkasin mängima hoopis kirikubändis. Nüüdseks suhtun ka kirikusse väga kriitiliselt, ennast kristlaseks enam ei pea ja otsin ligi 30-selt endiselt oma kohta siin elus. Oleks ma aga omal ajal võtnud naiseks kas siis vastavalt metalitsibi või kirikutsibi(mida ma tol korral väga soovisin), vat ei usu hästi, et see kooselu ikka veel püsiks... Aga ehk olen ka erand, ega enamus kindlasti ei tõmble oma elus sedasi ühest äärmusest teise :)
Lapsed ei anna andeks vanemate halba kooselu ja ühe poole ohverdust "laste heaks". Olen ise selline laps olnud, juba väikesena mõtlesin, et miks ometi peavad mu vanemad abielus olema, kui üldse ei ole tore ja hea.
Minu õnn oma mehega kestis ka vaid ühe kuu, ülejäänud aja(4 a.) pidin tõestama, et pole kaamel.Väga väsitav, sest ta tahtis mind muuta.No mingid väärtused(kärakas ja suitsetamine) pidin ümber hindama ja olen sellest siiani tänulik, aga norida lähedase inimese kallal iga pisima asja pärast, see oli liig mis liig.Kusjuures ennast muidugi ei nähtud.Nüüd mõtlen nii, et inimene on keemia,nagu molekulid, tekkivad reaktsioonid ja vastav käitumine.Looduse vastu ei saa, rääkigu pühakiri mis iganes.Näiteks käisin eile poes ja asju kotti pannes kohtus mu pilk ühe sabas seisva mehe pilguga.Armusin hoobilt, mõtlesin, et kui ta praegu peaks mind endaga kaasa kutsuma, läheksin kohe, mõtlemata.No muidugi ma ei tea, kas tema sama tundis, aga kõhutunne ütles, et jah.Vot selline on elu.Nii kahju on vahest, et mõistus ei lase meil elada.
Postita kommentaar