Surnukuurirokk

Matustel nutab alati kõige kibedamini see, kelle südametunnistus kõige rohkem vaevab. Ja kõige suuremad pisarad purtsatavad oma isa või ema kirstu juures selle lapse silmist, kes oma vanemale elu jooksul kõige rohkem südamevalu valmistas. Südametunnistus ärkab kõige hiljem siis, kui katsud oma isa või ema laupa ning avastad, et see on külmem kui jää. Kui vaatad ta ninasõõrmeid, mis mustavad kui öö, kui mutimullaauk. Kui mõtled, milline ta välja näeks, kui ära võtta kogu see mögla, mis surnule näo peale pannakse, et ta pisut presentaablim välja näeks. Kui tuleb meelde, mida kõik talle veel öelda oleksid tahtnud, aga ei jõudnud, sest ei tahtnud, polnud aega, ei viitsinud. Ja kui tuleb meelde, mida tema sinule ütles, aga mida sina siis mitte millekski ei pidanud.

Ma pidasin oma isa matustel ise kõne. Keeldusin igasugustest kõnelejatest, sest mul oli tunne, et inimese matustel peab lugema see, kes teda kõige paremini tunneb. Krematooriumi tädi ütles, et ma ei suuda seda, et hakkan nutma, aga näe, ei hakanud. Nutma hakkab see, kelle südametunnistus piinab. Mina armastasin isa tema eluajal ja ka kõik nutud tema tulevase surma pärast said väiksena teki all ära nutetud. Aga ka tema matustel olid kõige kurvemad need, kes temast eluajal kõige vähem hoolisid. Nende pisarad olid hoolikalt välja mõõdetud. Jälgige teinekord matustel leinajaid ning te ei jõua ära imestada, kui täpselt, külmalt ja kalkuleerivalt on ajastatud mõned pisarad.

Kel südametunnistus piinab, sel tekib kohe vajadus end neist piinadest vabastada. Ning mis oleks seks parem kui leida keegi, kes on surnu ees veel rohkem süüdi kui see, kes tema kirstu juures täpselt välja mõõdetud pisaraid valas? Tõrma surnuaial segiaetud surnute omaksed süüdistasid matusebürood, kes kaks surnud naist omavahel sassi ajas. Ühe minias ägas tänases Õhtulehes, et ei saa öösel magadagi, kui õudne.

Ent mis on ses surnute segiajamises õigupoolest õudsat? Surnut ei kaotatud ju ära, ta maeti lihtsalt teise hauda. Ja mis mõte on ses surnu vahtimises üleüldse? Inimest tuleb vaadata, aidata ja hoida tema eluajal, surnuna pole tal su vahtimisest sooja ega külma. Aga matusebürood süüdistades on ju võimalik lusikhaaval omaenese süükoormat kergendada, kas pole? Kui palju see minija õieti oma ämma tema eluajal vaatamas käis, tahaks teada.

Inimesed eksivad. Ja matusebüroo juht Tiina Ivask on väga armas ja südamlik inimene. Tema surnukuuris lamas enne Tartu Krematooriumisse küüditamist ka minu isake. Kui isale riideid viima läksin, siis ta oskas mus tekitada tunde, nagu oleks just minu isake erakordne.

Mina ei suuda surnut puudutada, teda pesta ja riidesse panna, inimlikult on see väga raske, ja ma olen seepärast väga tänulik neile surnukuuris töötavatele meestele, kes mu isa seal korda sättisid, tal habeme ära ajasid ja ta riidesse panid. Minu suurim lugupidamine. See töö on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt üliraske ning nagu iga töö puhul, võib ka seal eksida.

Kõik lahenes ju lõppude lõpuks hästi, igaüks sai oma surnu kätte. Ja miks peavad surm ja matus olema nii paganama tõsised asjad, et seal peetakse väikseid naljakaid vahejuhtumeid andestamatuks patuks? Minu isa ei öelnud kunagi: kui ma ükskord suren. Ta ütles: kui ma ükskord sussid püsti viskan. Kogu juhtumi võinuks ju naljaks pöörata, sest kui palju neid surnuid ikka segi aetakse.

Sedasi. Aga selleks, et te oma vanemate sarga ääres piinliku hoolega pisaraid välja ei peaks mõõtma, soovitan ma teil neile juba täna helistada või külla minna. Või hiljemalt homme.