Tahaks Eve Annukile vastu vaielda

Väljavõte Delfi veebist.

Delfi on avaldanud ühe end kirjandusteadlaseks tituleeriva naisterahva Eve Annuki kirjutise, mis on kirjutatud teadlasele tüüpilises segases paljusõnalises stiilis, mistap on raske välja lugeda, mida ta öelda tahab, aga pärast mitmekordset teksti läbiseedimist võib aimata, et Annuk toetab kõigi abortide riigipoolset toetamist ning soovib, et osa vastutusest võtaks enda peale mehed, kasutaks rohkem kondoomi.

Annuk kirjutab ühelt poolt, et kunagi olid naised täbaras olukoras, kuna suhteid valitsesid mehed, ja teiselt poolt, et naised on ka praegu sama täbaras olukorras. Mis on huvitav, sest juba aastakümneid, ja seda eriti Eestis, endises NLiidus, on naised olnud meestega võrdsed. Ehk: kui naine tahab teha tööd, ja ka mehe tööd, siis palun!!! Tuld! Ja kui ei taha last, siis palun! Rasestumisest hoidumine polnud NLiidus keelatud, mitte nagu Rumeenias, kus isegi kondoomid olid keelatud.

Ma tahaks samas Annukile vastu vaielda. Võtamegi selle kondoomi teema, mis näib olevat Annukile eriti südamelähedane. Ta ütleb, et mehed ei taha kondoomi kasutada, mis näitab, et mehed ei taha vastutada. Aga see on puhas VALE! Minu endine abikaasa, näiteks, vihkas kondoomi. Kuigi mina just seda armastasin, sest kondoomiga seksides ei lähe pauk nii kiiresti lahti, peenis on vähem tundlikum. Ja kondoomiga seksides on ka vähem muret suguhaigustega, eriti, kui sa oma partneris päris kindel pole. Aga mu naine ütles, et tema kohe kuidagi kondoomiga ei taha. Et kondoom on liiga kuiv, muudab tupe valusaks ja mis kõik veel. Ja seda isegi kõiksugu libesteid kasutades. Seda kohe algusest peale, siis, kui me veel abieluski polnud. Pärast tuli muidugi põhjus välja: ta tahtis mulle teha last. Et siis seeläbi mind kinni hoida. Ja kui laps käes, siis, no kuidas sa ikka naise lapsega maha jätad. Ja kui laps käes, siis muutus ka mu naise suhtumine minusse. Ma polnud enam üldse oluline. Ja pärast lapse sündi ei tahtnud naine minuga enam üldse seksida, ei kondoomiga ega ilma. Ja hakkas hoopis teisi mehi vahtima. Jättis mehe lapsega koju ja läks küla peale uusi mehi lantima.

Ja niipalju kui ma olen täheldanud, käib see asi nii paljudes peredes. Mees käib tööl, lisaks tegeleb lapsega, naine litutab ringi ja nuiab raha.

Ma arvan, et mehi pole mõtet ses abordi asjas praegu küll süüdistada. Pigem puuduvad mehel selles asjas õigused, küll on aga kohustused. Mees, kui ta naisega arvestab, ei otsusta lapse saamise juures mitte midagi. Kui ta just end ära ei steriliseeri. Aga peab vastutama tagajärgede eest, isegi siis, kui laps talle nö taha tehakse. Annuk ütleb, et ühiskond justkui sunnib naist lapsega tegelema. Aga kas ikka sunnib?! Pigem kasutab naine ära kõiki võimalusi: tahab, saab lapse, tahab, ei saa. Ja mees peab kõik need tahtmised lõpuks kinni maksma. Sest siis, kui naine mehest lahku läheb, krabab ta lapse enamasti endale, et selle lapse abil mehelt raha välja pressida.

Annuk püüab jätta muljet, et võim on endiselt meeste käes. Tegelikult ta seda pole. Juba ammu. Pole mõtet jätta muljet naistest kui mingitest äbarikest. Nad kontrollivad täiega olukorda.

Pigem tuleks oluliselt täiustada noorte seksuaalkasvatust, rääkida sobivusest, et kokku saaksid paarid, kelle jaoks abort poleks üldse mingi teema. Ja et noored ei rasestuks juhusuhetest. Aborte on rohkem neis piirkondades, kus seksuaalkasvatus on nõrk. Ja seksuaalkasvatus peaks koolides algama juba puberteedieas, so 13-aastaste laste puhul, kuskil 6-7. klassis.