Tegelt asi palju hullem kui Äripäev kirjutab

Väljavõte tänase Äripäeva esiküljelt. Artikkel on loetav siin.

Tegelt on nii, et lisaks oma pensioni "kindlustanutele" pööritab raha II Samba Kasiinos ka riik, ehk maksumaksja. Sest vastavalt kehtivale korrale paneb kindlustaja ise vaid 2%, 4% lisab sellele riik, sotsiaalmaksust, praeguste pensionäride arvelt. Äripäevas on välja toodud, et ligi poole miljoni kindlustaja, so siis peamiselt riigi kuue aastaga sisse makstud 12,5 miljardit kroonist on alles vaid 11 miljardit. Seejuures on on viimase paari-kolme aasta paigutustest haihtunud ligi 25%. Miljardid kroonid maksumaksja raha.

Ilmselt mäletavad paljud, kuidas Kulka endine juht Avo Viiol viis mitu miljonit riigi raha kasiinosse, pärast läks vangi ja peab nüüd kõik tagasi maksma. Aga börs on samasugune kasiino ja see, kuidas riik seal maksumaksja raha põletab, ei erine oluliselt sellest, millega tegeles Viiol. Vahe on ainult selles, et pensionite puhul on vastutajate ring laiem ja süsteem nö demokraatlikul teel loodud.

Ilmselt pole Eestis veel juhtumeid, kus kogu elu pensionifondi raha paigutanu ei saa kunagi pensionile jääda, sest fondis pole selleks piisavalt raha. Läänes on neid juhtumeid olnud küllaga, eriti neil, kes on raha paigutanud oma töökohaga seotud fondi, mis on enamasti seotud ettevõtte aktsiaga börsil. Ettevõtte pankroti või raskuste korral kaotavad oma pensioniraha kõik töötajad.

Fondide esindajad vabandavad olukorda sellega, et küll läheb paremaks, bla-bla-bla. Sama juttu räägivad muide ka kasiinode esindajad. Täna kaotasid, homme võidad jälle. Eile ju võitsid! Kuni heauskne inimene lõpuks kõik maha mängib. Olgem ausad, selget ettekujutust pole kellelgi, kas neisse pensionifondidesse raha paigutanutel üldse midagi järel on, kui nad pensionile jäävad. Või kas seal on niipaljukestki, kui nad sinna sisse on pannud. Ei saagi olla. Sest keegi ei tea täpselt, mida teeb maailma majandus. Ja kas pensionile jäämine jääb tõusu või languse aega. Ja on hea, et süsteem on veel selline, et keegi pensionile jäädes fondile võlgu ei jää.

Teiselt poolt võib maailma aktsiaturgu võrrelda püramiidskeemiga, mis toodab kopsakat tulu neile, kes olid selle skeemi asutajad. Mida aeg edasi, seda rohkem on skeemis osalejaid, aga väiksemaks jäävad tulud. Kuni viimased ei saa enam midagi, sest huvi selles skeemis osalemise vastu kaob. Misjärel variseb kogu skeem robinal kokku. Enamikus lääneriikides hoiavad aktsiaturgu üleval needsamad pensionifondid. Seis oli ilus siis ja turud paisusid, kui rahvastik oli noor ja juurdekasv korralik. Kuni tuli juurde uusi maksjaid. Ent ühiskonna vananedes jääb kogu aeg vähemaks nende hulk, kes sellesse skeemi raha juurde panevad ja suureneb nende hulk, kes tahavad oma raha välja võtta. Siis juhtubki see, mis juhtuma peab, ja mis on juhtunud: turud kukuvad. Selline asi juhtus Jaapanis juba kümmekond aastat tagasi, ja juhtub nüüd riburadapidi ka teistes arenenud lääneriikides. Olgem selleks siis valmis. Et raha puu otsas ei kasva. Ja et pensionirahast tuleb suu puhtaks pühkida ning olla tegus elu lõpuni. Mis polegi ehk paha perspektiiv, sest paljud inimesed kustuvad kiiresti ära just pensionile jäädes.