Kas tõesti ainult 2,5 aastat, nagu vahendab Delfi üht Daily Maili artiklit, õigemini selles artiklis kirjeldatud uuringut.
Mul on nüüd seljataga üks pikem suhe ja käimas teine. Ja oma kogemusest võin öelda, et see esimene suhe oli täpselt selline nagu uuringu tulemuses kirjeldatud, romantika kadus isegi rutem kui kahe ja poole aastaga. Sest kui teine pool sind kodus pudrunuiaga vastu võtab, kui oled kokkulepitud ajast kauem ära olnud (aga ära olid kauem seetõttu, et ei tahtnud koju selle naise juurde tulla), siis mis romantikast saab enam juttu olla.
Mis siis sundis mind nii pikalt sellises suhtes püsima, kust romantika oli kadunud?! Esiteks eelkõige kahjutunne. Mul hakkas kahju sellest naisest, kes, pärast seda, kui oli mind pudrunuiaga mööda majapidamist taga ajanud, karjunud ja näägutanud, kukkus mingil hetkel lahinal pisaraid valama, kui jutt läks lahutuse peale. Kahju oli ajast, mille olin sellesse suhtesse juba investeerinud, ja mis oleks lahku minnes kaotsi läinud. Kahju oli hiljem lastest, kes oleks minu lahkumise korral jäänud isata. Ja on loomulikult sadu, isegi tuhandeid meetodeid, kuidas suhet reanimeerida. Neid kõiki ei jõua ju lühikese ajaga järele proovida. Ja eks ma uskusin ka, et igast suhtest saab asja, tuleb vaid tahta. Ja siis pingutasin, kuni järgmise korrani, järgmise suurema tülini. Ja siis kordus kõik jälle uuesti, tüli, jutt lahutusest, pisarad, leppimine. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse.
Mis aitab suhet nö värskena hoida, on distantssuhe. Kus kumbki käib ära, ja siis on kokku saades jälle kõik maru uus ja vahva. Nagu alguses. Mis kestab parimal juhul mõne päeva, ja halvimal juhul mõne tunni, kui elu taas samadesse vanadesse roobastesse läheb. Ma ütlen ausalt, ma proovisin Ingridiga abielus olles ära kõik need mustmiljon varianti, kuidas suhet päästa, aga miski ei aidanud. Ja võttis see kõik 13 aastat. Kui suhe ei toiminud, siis said isegi lapsed tehtud, et seda suhet päästa. Ingrid ütles, et ta on pinges seetõttu, et ta pole sünnitanud. Ja ma uskusin seda. Või, ütleme siis, et tahtsin ära proovida. Aga lapsed on abinõu vaid raseduse ajal, vahetult peale sündi ja siis, kui nad on päris väiksed. Kui nad suuremaks kasvasid, siis hakkas Ingrid ka nende peale karjuma, nii et ma hakkasin kahetsema, et ma üldse Ingridiga lapsed sain. Üks minu äratuleku põhjuseid oligi see, et ma ei talunud, kuidas Ingrid laste peale karjus ja ma veendusin, et see laste peale karjumine tulenes Ingridi vihast minu vastu. Minu peale ta karjuda ei julgenud, sest kartis, et ma lahutan ära, ja karjus üha rohkem laste peale. Kuigi nüüd olen kuulnud, et ta on hakanud uuesti laste peale karjuma, see tähendab ka siis, kui mind läheduses pole. Ilmselt lapsed siis meenutavad talle mind mingil moel ja ta saab oma viha minu vastu laste peal välja elada. Õnneks on lastel nö legaalne võimalus kodust lahkuda. Abikaasal seda pole.
Irjaga on olukord täiesti vastupidine. Mul pole mingit tahtmist tema juurest lahkuda. Irja pole mu peale karjunud, pole mind tümitanud ei käte ega jalgadega. Kaugel sellest. Ta silitab mind õrnalt ja paitab. On hooliv ja mõistev. Tunnen, et armastan ja mind armastatakse vastu. Ja siis polegi mingi ime, et ka romantika pole kuhugi kadunud. Seda isegi väga pingelises olukorras, mis meid on viimasel ajal saatnud. Ma pean tunnistama, et lahkuminek naisest, eriti Ingridi-sugusest naisest tähendab mitut aastat pingelist aega. Kuna see naine ei taha leppida sellega, et ta maha jäeti. Ta tahab olla võitja, igas olukorras, ka lahutuse puhul, kuigi lahutuses ei saa olla võitjaid.
Ja nagu ma olen kirjutanud, olen Irjaga selle 3,5 aasta jooksul olnud kindlasti rohkem ärkveloleku aega koos kui Ingridiga 13 aasta jooksul. Me elasime Ingridiga kumbki oma elu, kokku tulime magama, vaid neiks hetkedeks, kui oli vaja end koos näidata. Ja kõigile jäi mulje, et kõik on kõige paremas korras. Pole midagi öelda, olime mõlemad head näitlejad ka. Nii kuis vaja oli. Ja me ei rääkinud palju endast, oma suhtest, ei pidanud blogi, keegi ei teadnud meist suurt mitte midagi. Sellest jäi mulje, et kõik on tipp-topp. Ja võrreldes meie sõprade ja tuttavatega oligi meie suhe veel suht tipp-topp, me ei kakelnud lausa iga päev, ei peitnud teineteise tagant viinapudeleid, ei tülitsenud tuttavate juuresolekul, ei sõimanud teineteist avalikult, ei lõhkunud asju, ei peksnud puruks taldrikuid, ei korraldanud suuri skandaale. Ei kolinud vaheldumisi kokku-lahku. Ühesõnaga, ei teinud suuremat tsirkust, mis on tavaline paljudes peredes ja veel eriti enne lahkuminekut.
Ja minu soovitus Ingridi-sugusest naisest lahku minevatele meestele: te peate olema kohe valmis kõige hullemaks, tegelema eelkõige oma kaitsega. Kindlustama kohe algusest peale, et teine ei saaks kurja teha, ei teile endale, lastele ega uuele suhtele, uue kaaslase lähedastele. Mina ei teinud seda, ja hiljem pidin kahetsema. Ingrid alustas minu vastu sõda kohe, mina sain sellest aru alles enam kui pool aastat hiljem. Selle ajaga oli ta saanud juba palju kurja teha, palju sildu põletada ja mul on olnud tükk tegemist, et kaotatut tasa teha. Ingridi-suguse naisega ei saa heaga. Ta ei mõista seda. Heategijast sõidab ta lihtsalt tankiga üle.
26 kommentaari:
Inno, mina olin see, kes sulle selle artikli meili peale saatis. Selle jutu peale jääb mulje, et kindlasti on inimestel täiesti erinev interpretatsioon romantikast. SInu jaoks on siis romantiline suhe see, kus partner sind silitab ja paitab ning näitab igatepidi välja hoolivust? Et see ongi see õige romantika? Kui see nii ongi, siis on üsna huvitav, et enamik inimesi eeldab, et selline asi läheb ühel hetkel üle ja siis on suhe jokkis: et naine ainult hakkab sind pudrunuiaga taga ajama. Miks arvatakse, et teise vastu hea ja armas olemine ühel hetkel peaks lakkama? Minu arvates on selline suhe kohe perses, kui kallistusi hakkab asendama pudrunui.
Ahah.
Ma pean vist täiendama, et selline hoolivus on romantika eelduseks. Ei saa olla romantikat ilma hoolivuse ja usalduseta. Romantika eeldab, et lased inimese lähedale. Kui seda lähedust kuritarvitatakse, kasvõi korra, siis sa enam inimest lähedale ei lase, instinktiivselt, ja nõnda sureb romantika.
Ja kui kallistusi asendab pudrunui, selline suhe on loomulikult perses, kuigi kui ümber vaadata, siis selliseid parses suhteid on lademes, ja inimesed püsivad koos. Aastaid, isegi aastakümneid. Tundub uskumatu, aga püsivad. Ka mina püsisin perses suhtes koos aastaid, üle 10 aasta. Täiesti jabur.
hahaha ma ei saa aru, 3,5 aastat oled irjaga koos olnud ja ikka halad oma blogis ingridist. nagu mismõttes, ma ei saa aru? :D
ära nüüd halvaga seda loe, aga MILELKS?:P
britt
Inno-ma ikkagi ei saa aru kuidas sa saad nii kaua suhet Ingridiga käsitleda ja seda juurelda....
Et kas siis ei ole juba iseendal ja teistel sellest kõrini-ok oli sitt naine, tegi elu põrguks, tõmbas sind tillist ja muidu lohku...Aga sa oled ju elus, uus tore naine ja kodu, ka lapsi võiksid veel uuesti saada, et ilusat tõelist pere elu nautida, raha paistab ka olevat, samuti paistad sa üsna sõnaosav jne jne-mis taksitab sind "vana eluga" hüvasti jätmast ja uuega edasi minemast? Kas tõesti on sul õnnelikuks olemiseks õnnetu vaja olla? Kas see on su visiitkaart, et oled Ingridi kannataja olnud 13 aastat? VICTIM?
Või on sul vaja Ingridit maha teha, et sellega Irja profiili tõsta.....Või enda oma?
Ma olen seda juba mitmeid kordi seletanud, aga ilmselt pole ikka veel aru saadud, nii et peab üle kordama: MA EI TEE INGRIDIT MAHA, MA SELETAN, KUIDAS ASJAD OLID, ET TEISED MEHED SAMASSE ÄMBRISSE EI ASTUKS KUI MINA.
Ongi kogu lugu. Mis selles nii halba on? Ma oleks ise küll jumalast tänulik olnud, kui keegi oleks varem ausalt suhteprobleemidest rääkinud. Oleksin ise paljud vead tegemata jätnud. Ma leian, et selline info on vajalik.
Tuli üks tagasiside meilile, panen selle siia:
Seda muidugi Inno. Eks seegi juba päris kena, aga ma siiski pidasin silmas rangelt aega alates abiellumisest (teie puhul alates 31 maist 2006 siis). Muidugi, eks paljud paarid ei abiellu ju tegelt ka nii kiiresti, et kohe ühe aastaga. Arvata võib, et uuringus olid kindlasti ka oma segavad faktorid. Ning muidugi ma vaid naljaga pooleks ironiseerisin, et ehee, ehk kohe varsti armastus otsas. Tegelt vist mitte. Soovin igatahes edu, et teil paarisuhe ka edaspidi nii ilusaks jääks. Oleks huvitav kuulda kuidas te hindate oma suhet 10 aastat hiljem. Kanatädid muidugi ootavad (osalt ka kahjurõõmust) teile igasuguseid abielukriise ja mõõnaperioode, aga persse nendega. Ma lihtsalt ei ole nõus eitama eluaegse armastussuhte võimalikkust. Parem on surres rahulikult konstanteerida, et mul lihtsalt ei olnud piisavalt õnne leida seda õiget, kui et kahetseda, et ma meeleheitest vale inimesega nässerdama hakkasin ja saboteerisin seega oma võimalused leida õige.
Aga üks küsimus sulle: kui peakski nii minema, et miski teie suhtes läheb põõrdumatult halvasti, kas te siis kohe ausalt tunnistaksite blogis, et suhe on läbi ja et Inno ja Irja lähvad nüüd lahku? Ja veel: kas sellise musta stsenaariumi korral läheks blogi kinni? Või hakkaksid ainult sina blogima? Või blogiksite edasi sõpradena?
Omavahel öeldes, ma oleks Irjaga juba palju varem abiellunud, aga Ingrid ei andnud lahutust. Siis pidin asja kohtu kaudu ajama, ja see võttis aega.
Kuivõrd mul on endal pikk suhe seljataga, ja olen lugenud ning jälginud kõrvalt sadu eri suhteid, siis ma pean end sel alal küll piisaval määral asjatundjaks, ethinnata, kui kaua üks või teine suhe kestab. Kui mul Ingridiga kestis üks suht põrgulik suhe 13 aastat, siis ma usun, et praegune suhe peaks vastu 100 korda kauem vähemalt, kuna ta on lihtsalt 100 korda parem. Kahju on sellest, et ma ei ela nii kaua. Aga siis tuleb uskuda, et ehk jätkub see suhe ka pärast maist surma.
Eks kahjurõõm on muidugi kõige parem rõõm, eriti kibestunud ja tigeda inimese jaoks. Aga ei tasu olla tige, igaüks võib oma õnne leida ja tigetsemine sellele vaevalt et kaasa aitab. Aga ilmselt mängib siin rolli ka kadedus, millele viitas Mart Kadastik laupäevases Postimehes. Inimesed on väga kadedad, nii et võtab paljudel silme eest mustaks. Kui teisel vähe paremini läheb. Selle asemel, et õppust võtta, et ka endal paremini läheks, hakatakse kadedusest teist tagasi kiskuma. See on nii tavaline, eriti külaühiskonnas.
Ja tegelikult pole selle sobiva leidmine sugugi raske. Lihtsalt tuleb vastu seista kiusatusele alustada kooselu ebasobivaga.
Ja ma isegi ei suuda spekuleerida teemal, et miski võiks viltu minna. Kõik mis võib viltu minna, sellest oleme ka kirjutanud, ja see on paljuski meie suhte väline. Meil oleks palju kergem, kui välist survet poleks. Aga ilmselt ilma selleta ei saa, kuna esiteks ei jäta oma jonni minu endine suhe, loopides meile kaikaid kodaratesse, ja siis need, kes sekundeerivad sellele endisele suhtele.
Ja ega seda ei tea keegi, kaua me blogime. Kuni surve kestab, niikaua oleme sunnitud blogima. Kui surve kaob, siis kaob ka vajadus blogida. See blogi on teatud määral enesekaitse. Avalikustamine distsiplineerib, avalikustamise tulemusel kukkus NLiit kokku. See on võimas relv.
Miks ei või Inno Ingridist halada? Miks inimesed arvavad, et kui oled õnnelik, et siis ei ole kombekas oma eksnaist analüüsida? Abielurikkujast eksnaist pealegi.
Miks arvatakse, et sellises käitumises on vastuolu?
Võibolla on see lihtsalt Inno hobi? Kirjanduslik projekt? Võibolla on Ingrid uus koomiksikangelane?
Tekib küsimus, et mida õnnelik inimene üldse teha tohib? Kas marke tohib koguda? Aga automudeleid? Eks ole ju kõik hobid lõppudelõpuks mingid asendustegevused. Ehk on teatriskäimine sama halb, kui eksnaise analüüsimine?
Õige Inno. Ka mina nüüd tean palju kindlamini tänu Innole, mis eristab head paarisuhet ülejäänud paarisuhetest. Siuke "musta pesu pesemine" on hädavajalik pahe, et ka mõni teine mees oskaks vältida lõksu, millesse Inno langes. Seda enam, et mul on siuke tunne, et enamik halvustajaist, kes Innole mingit "ingrid-obsessionit" ette heidavad, on tõenäoliselt naised ise. Kardate ehk vanatüdrukuks jääda, kui mehed te suhtes ettevaatlikumaks muutuvad?
Siin üks õpetlik laul manipulatiivse naise lõksu langemisest.
Lisaks sõltub, milline see abielu on, kui palju kaasad aega koos veedavad. Mõni abielu on selline, kus paar näeb teineteist ainult mõned korrad kuus. Naine lapsega kodus, mees pidevalt tööl, komandeeringus, kusiganes. Või vastupidi, naine lennus, mees kodus. Või mõlemad lennus. Selliselt on võimalik suht kaua niimoodi tiksuda, ja olla samal ajal ka "õnnelikult" abielus.
Ingridiga meil läks asi nugade peale alati siis, kui olime juba pikemat aega koos olnud, näiteks puhkuse lõpp, pühade ajal. Kui hakkasime jälle tööl käima, läks rahulikuks. Laste sünd on samuti probleemne, ühelt poolt tahtsin ma lastega koos olla, teiselt poolt ei seedinud ma Ingridit. Minu õnnelikumad hetked olid siis, kui Ingrid oli ära ja ma sain lastega kodus olla. Siis oli meil väga vahva, suvel käia mere ääres, kevadel või sügisel ujulas või metsas jalutamas, mängurongidega mängida, legodest maju ehitada, talvel lumememme teha või käia suusatamas, kelgutamas. Igav polnud kunagi.
veel anonüümselt 13.38-
Ma ei heitnud ette Innole vaid tõemeeli tundsin huvi....
Mul on väga raske uskuda, et KÕIGES halvas oli süüdi ainuisikuliselt Ingrid. mitte, et ma jube tema pooldaja oleksin aga samas elu on näidanud, et kui kaks inimest lahku lähevad on tavaliselt üks küll ehk rohkem "süüdi", kuid päris süütut ka pole võimalik mängida.
Kas sul ei ole tõesti MIDAGI HINGE PEAL-INNO? Et mida oleks teisiti võinud-pidanud tegema....
Veel küsimus---
et teised mehed ämbrisse ei astu? Kas mõtled konkreetselt Ingridi ämbrisse või "selliste" naiste ämbrisse-siis milliste?
"Lihtsalt tuleb vastu seista kiusatusele alustada kooselu ebasobivaga."
See on küll väga õigesti öeldud, sest tihtipeale on ju surve ses osas ümbritsevate inimeste poolt üsna suur. On ju siiski suhteliselt rangelt paika pandud nö. "õige naisevõtu iga" ja kui see iga juba ammuilma käes on, võibki inimene muutuda lõpuks ärevaks ja tekkida hirm üksikuks jäämise ees. Seetõttu ollakse nõus potentsiaalse kaasa suhtes järjest suuremaid komromisse tegema ehk siis sisuliselt justnimelt alustama kooselu ebasobiva inimesega. Pealegi ollakse ju niigi juba harjunud kõiges kompromisse tegema, a la kui korralikku autot soetada ei jõua, võib leppida ka kehvemaga jne. Seetõttu arvatakse, et mis see kaaslase valikki niiväga erinev on.
Lisaks ollakse kuulnud ka igasuguseid käibetõdesid a la "naisi ja küttepuid tuleb järjest võtta, mitte valida, kes hakkab valima, istub lõpuks külmas toas ja on üksinda." See hirm üksinduse ees on vist paljudele üldse üks maailma koledaim asi.
Anyway, need aga, kes oma põhimõtetele kindlaks jäävad ja on valmis pigem vanapoisiks jääma, kui et elama kokku suvalise naisega, saavadki seepeale ümbritsevatelt üsna suurt survet tunda. Alates etteheidetest, et mis eriline inimene sina nüüd omast arust oled, et latti nii kõrgel hoiad, ning lõpetades kasvõi sellega, et sind hakatakse homokalduvustes kahtlustama, kuna no mis muud põhjust veel saab olla, et üks mees ei olegi veel vat selleks konkreetseks vanuseks ikka veel kellegagi kokku elama hakanud :)
huvitav, kus see Ingrid nii kõvasti karjub, et Rakverre kuulda.
Kas sul on kuidagi kalendrissse märgitud, et näit. iga 7 päeva järgi pead jälle sama juttu ketrama?
Ise räägid kuldseid sõnu, et tigedus ja kadedus ei vii õnneni.
Miks siis nii tige ja kade?
anonüümne 15:05: halamine on õnnelik-olemisega vastuolus by definition.
Nojah, muidugi on võimalik, et Inno ei saagi teistmoodi enam üldse õnnelik ollagi, kui pidevalt Ingridiga tegeledes, tema pilte avaldades ja kommenteerides, on isegi oma fantaasiamaailma loonud, kus nad Ingridiga õnnelikult ja sõbralikult kõik koos elavad.
Minu jaoks on see küll täiesti arusaamatu ja vastuolus praktikaga, et tavaliselt ei saa eksist üle need, kes on maha jäetud, mahajätjad ei raiska aga enam eelmise elu peale hetkegi. Võib-olla seepärast ma siin lugemas käingi, et ei saa sellest aru, aga tahaks saada.
Veel üks kiri, mille panen siia kommentaaride alla:
Inno,
Romantika teema jätkuks tahaks sult (ja Irjalt ka, kui ta viitsib samal teemal arutleda) küsida üht. Nimelt, mis sina arvad, kumb sugupool kipub olema rohkem süüdi selles, miks paarisuhted tihti nii hapud on? Kui palju sinu meessoost tuttavatest tundis ennast suhtes allasurutud tuhvlialusena vs. naissoost tuttavate puhul? Paljud naised, kes arvavad, et nad on ilgelt feministid (tegelikkuses on see feminismi põõrdseksistlik eneseparoodia vastukaaluks feminismile oma parimal kujul, mida ka Irja esindab), süüdistavad kõiges ainult mehi. Aga kas võib olla nii, et mehed tihti võitlevad juba ette kaotatud lahingus, kus neil ei õnnestu ülinõudlikele ja manipulatiivsetele naistele mitte kuidagi meeldida, tehku nad mis tahavad?
Samas, ka Irja kui naine oli oma eelmistes suhetes üsnagi alistuv (sest ta üritas kõiki oma eelmisi poikasid igati pliisida, nagu ta viitab oma kirjutises "Pretty Purrleez and the Theory of Modern Feminism"). Ma ei hakka isegi mitte viitama juhtumitele, kus naised peavad kannatama vägivaldse mehe all. Tean, et sellised suhted on traagilised, aga millegipoolest me kuuleme naisohvritest rohkem kui meessoost koduvägivalla ohvritest. Tekib paratamatult küsimus: kumb sugupool siis see kõige jõhkram, kõige toorem ja kõige manipulatiivsem on? Ühest küljest mehena mõistan hukka igasugused naisepeksjad, aga samas kardan kurje naisi ja sestap mõtlen, kui suur oht on ikkagi ebaterve suhte ohvriks langeda.
Mis Ingridisse puutub, siis loomulikult pole ma ise kuulnud, et ta karjub laste peale, vaid olen kuulnud inimestelt, kes on kuulnud. Sellest lihtsalt räägitakse.
Ja ma olen ka seda juba korduvalt kirjutanud, et Ingrid pole selles süüdi, et ta on selline nagu on. Ma pole teda süüdistanud, vaid kirjeldanud tema käitumist. Selline kirjeldamine pole ju ometi mingi süüdistamine. Kui ma kirjutan, et ta oli vägivaldne, pole see süüdistus, vaid kirjeldus. Kindlasti on sel vägivaldsusel mingid objektiivsed põhjused. Ma lihtsalt kirjeldan ja põhjendan seda, miks ma ei suutnud temaga koos elada, kuivõrd mulle on ette heidetud, ja jätkuvalt heidetakse ette seda, et ma Ingridi maha jätsin. Et ma ei pingutanud piisavalt, et temaga kokku jääda. Et ma ei suutnud end kehtestada, teda paika panna, ja siis sedaviisi kooselu jätkata, kasvõi läbi ussi munni. Ma olen siis kirjeldanud, et ma ei usu sellesse, et lähisuhtes oleks võimalik asju ajada kasvõi läbi ussi munni, pressides ja pingutades. Sest näiteks Irjaga koos elades ei pea ma üldse pingutama, asjad lahenevad iseenesest. Suhe töötab, ilma et sellesse oleks vaja tohutult energiat, aega ja närve panustada. Mistõttu kokkuvõttes tunnen ma end palju paremini.
Ämbri all mõtlen seda, et mehed ei looks suhet naisega, kellega neil pole koos hea, naisega, kes neid alandavad, naeruvääristavad, rakendavad füüsilist ja vaimset vägivalda.
Ja mis Ingridi teemasse puutub, siis võibolla tõesti on suhteteemade analüüs muutunud meie hobiks, aga me tunneme, et seda on vaja. Mõtestada lahti meie varasemad suhted. Analüüsida, miks läks nii nagu läks. Nõnda on palju lihtsam ja kergem edasi minna. Ma ei usu sellesse, et edasi saab minna nõnda, et kõik vana unustada. Vanad lahtiseletamata hirmud jäävad ikka edasi painama, ei lase öösiti magada jne.
Ja ma pole ka selline üle laipade mineja, kes vallutab vaid uusi tippe ja tagasi kunagi ei vaata. öeldakse ka, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Nõnda, minevikku maha salates on võimalik minna edasi vaid lühikest aega. Väga lühikest. Ja seda suudavad ainult mingid mälutud, mõistuseta tegelased. Sestap ei saa ma ka Ingridist aru, kui ta ütleb, et on oma mineviku unustanud ja elab ainult tulevikule. Nojah, võibolla tõesti, ta ei taha tunnistada neid vigu, mida ta on teinud. Aga kui vigu ei tunnista, neid ei analüüsi, siis on suur tõenäosus teha neid vigu ka tulevikus. Astuda üha ja üha sama reha otsa, samasse ämbrisse.
Tegelikult on ju mittelahkuminemise põhjused alati materiaalsed- lihtsalt pangalaenud, lapsed väikesed ja ei lasekski jalga, aga kõik ju nii ei saa, et lastele pappi ei maksa ja alustab uut elu ja teeb veel paar last juurde. Ka naised on hirmul, et kas leiab ikka uue ja järsku elukvaliteet esialgu alla kukub ja kas saab hakkama jne.
Tegelikult ei ole asi nii hull nagu Inno püüab kirjeldada, et ainult tema elab õiget elu ja teistel kõik halvasti on. Teineteist toetavaid-hoidvaid-armastavaid perekondi on mee ümber palju ja veel neid, kes pole eelmistest suhetest mingit haiget taaka või lapse kaela saanud.
Aga loomulikult ei hakka mul pärast 15 aastat abielu "liblikad kõhus lendama" kui mu mees tuppa astub, aga kui ta aegaejalt komendeeringus ära on, on voodi kuidagi tühi ja uni ei tule. Ja seda vaatamata sellele, et vahel unistad, kuidas saaks üksi voodis laiutada ja keegi ei norskaks..
isegi mitte niikaua. 18 kuud on see aeg. see aeg peab kindlustama, et isane inimene emase viljastaks, emane oma tiinuse ära kannaks ja poegiks. pärast seda pole teineteisele suunatud romantika enam vajalik, lülitutakse ümber järglase eest hoolitsemisele. soovitavalt koostöös.
lihtne ja loogiline.
kulla jumal, kas sinu meelest on analüüs see kui teist inimest maasse tambitakse, talle kõik võimalikke üütegusid inkrimineeritakse, mustas pesus (otsese mõttes)füsioloogilisi üksikasju avalikult lahatakse. Kui Ingrid oleks nõrgem inimene, ta peaks juba surnud olema. Ja see, et ei ole, sind ju ärritabki. Analüüsima peaksid sa ennast ja oma uut paarilist, teie suhe pole terve, see põhineb teiste halvustamisel ja tigedusel
Mis see jumal siia puutub?
Veel 21:40 anole:
Kas siis asjadest rääkimine, nagu nad on, on maasse tampimine? Väga huvitav. Siis ei tohiks ka kohtus kurjategijate kohta tunnistusi anda, näiteks, sest see on alatu maasse tampimine.
Ja 19:26 kirjale kommentaariks:
ma arvan, et pole kindlat sugupoolt selles, miks paarisuhe hapu on. Ja tavaliselt on loomulikult mõlemad süüdi: üks laseb end kottida, teine kotib. Kedagi ei saa kottida, kui teine ei lase. Aga paarisuhtes on vahel raske end mitte kottida lasta, kui oled teisest sisse võetud, või arvad seda olevat, ja mõtled, et mis see siis ka ära ei ole, las kotib. Perversne, aga nii on. Ilmselt venelastelt õpitud käitumismudel, vene naised ütlevad ka, et peksab, järelikult armastab. Ja teine, see kottija pool saab sellest üha hoogu juurde. Ja paha on see, et selline kottimise-komme ei avaldu kohe, vaid mõne aja pärast, enamasti alles pärast abiellumist ja laste sündi. Eks kottija ka teab, et teist ei saa enne abiellumist päris ära hirmutada. Aga kui sõrmused sõrmes, lubadused antud (elu lõpuni koos), siis võib hakata mõnuga kottima!
Samas ma olen näinud, et üks naine võib eri meestega käituda erinevalt. Ühte meest kotib, teist austab. Selle põhjal võibki arvata, et sobivus on väga oluline, just eelkõige seepärast, et siis ei hakka üks teist kottima.
Ma arvan seda ka, et jõhkrus ei käi mööda sugupooli, vaid mööda inimesi. Võibolla on mehed altimad, sest nad on füüsiliselt tugevamad, käed lähevad rutem käiku. Aga on ka väga jõhkraid naisi. Kui mehed toorutsevad enamasti füüsiliselt, siis naised teevad seda vaimselt. Igaüks kasutab oma vahendeid.
huvitav, kus kohtus küsitakse , millised kellegi aluspüksid olid?
Peale selle, kohtus on sul kohustsus tõtt rääkida, muidu karistatakse, aga siin võid sa ükskõik mida välja mõelda, keegi ju ei tõenda midagi
Kui vaja, siis küsitakse ka kohtus seda, näiteks vägistamiste puhul.
Ja ma võin ka kohtus sama juttu rääkida. Nagunii on igaühe tõde erinev, ka kohtus. See aga ei tähenda, et igaüks ei võiks oma tõtt rääkida. Ja ka kohtus on nii, nagu elus, et kui üks pool räägib, teine on vait, siis usub kohus seda, kes räägib.
Huvitav. Kui Nirti kirjutas teist tõendatud faktidega, mis on avalikult kõigile kättesaadavad, siis ta kiusas teid. Kui teie kirjutate Ingridist suvalisi väljamõeldud lugusid, on see tõe rääkimine ja väga vajalik tegevus.
Mhmh, loogiline.
ega sa pole jah lihtsalt üle laipade mineja, sa sõkud laipade otsas edasi -tagasi seni kuni neist viimane mahl on väljas , siis imed selle mahla sisse ja oksendad jälle välja, kutsudes seda rõvedust ANALÜÜSIKS. Ja sulle meeldib see tegevus, see on ilmselt teie abielu (ma mõtlen Irjaga) toit ja edasiviiv jõud.
Postita kommentaar