Üks huvitav pilguheit majandusse

Väljavõte Postimehe veebist.

Kaire Uusen kirjutab Postimehes huvitava, nö rahva seisukoha ettevõtluse asjas. Mille järgi on ettevõtja igal juhul paha, vastik ärikas. Kui läheb hästi, on liigkasuvõtja. Kui läheb halvasti, siis on halb tööandja. Igal juhul halb.

Raske öelda, millest see tuleb. Ilmselt sellest, et aastasadu on Eestis olnud võõrad tööandjad ja viha tööandja vastu on muutunud teatud rahvuslikuks omapäraks. Seda isegi siis, kui tööandja on omamaine, omaenda õde või vend. Ikka on ta halb.

Aga Uusenit pole mõtet tema vähestes teadmistes ja erapoolikuses süüdistada. Ta esitab laialt levinud arvamust. Mis ei muutu enne, kui inimene ise ei proovi seda va ettevõtja elu. Siis näeb, mis värk tegelikult on.

Uusen räägib mingitest Eesti ettevõtjatest. Aga kui palju neid on üldse Eestisse jäänud? Sellest kirjutas ühes hiljutises Ekspressis PR-ettevõtja Meelis Kubits: paljud on lahkunud või lahkumas. Jäänud on vaid need, kel on nö otsad veel kokku sidumata, mingid rahad kuskilt ootel. Aga kui need asjad lõpetatud, siis lahkuvad ka nemad. Ja nendest kuuleme-näeme juba tulevastes Maire Aunaste "Meie Euroopas" saadetes. Või rubriigis "Meie maailmas".

Aga miks siis asjad seni ikka hästi läksid, võib küsida. Nagu märgib ka Uusen, et alles oli kõik väga hea, aga nüüd järsku väga halb. No eks see oli ka ime, et üksvahe oli väga hea. Sest kokku sattus mitu asja: Euroopa Liiduga seonduv eufooria (mis kergitas hindu), euro kasutuselevõtuga seotud ootused (mis päästsid valla laenukraanid), Euroopa Liidu toetused uutele liitujatele (mis tõi sisse hunnikute viisi lühiajalist raha). Korraga tuli Eestisse väga palju välismaist raha, mis otsis kiiret paigutust. Ja leidis selle, kuidas juhtus. Eriti hull oli asi ehituses ja kinnisvaras: paljud eurotoetused läksid ehitusse, pankade laenud liikusid kinnisvaraturule. Lühiajaliselt oli nõudlus väga suur, mis viis teatud anomaaliateni turul. Ja ajakirjanduse võimendas neid veel omast vaatenurgast, mis tekitas nii Uuseni-sugustes, aga isegi peaministris mingid teatud illusioonid. Mis nüüdseks on purunenud või purunemas. Ja hakatakse nägema, et tegelikult oli kogu see ilus lugu vaid tühi kest. Mis väljapoole paistis kena vaadata, aga sees polnud midagi.

Suures hädas pööratakse nüüd pilgud ettevõtjate poole, aidake! Aga need sõnad on tühjale saalile: neid, kelle poole pöördutakse, pole enam Eestis. Kes on läinud sinna, kus on suuremad turud, kes sinna, kus keskkond parem, kes sinna, kus korruptsioon ja kambakraatia väiksem. Ilmselt hakatakse nendest Eesti ettevõtluskeskkonna probleemidest nüüd rohkem rääkima, aga tuleb tunnistada, et väiksel, algaval ettevõtjal on Eestis olnud juba aastaid väga raske. Suhtumine on selline, et kui sul pole palgal sadu töötajaid, siis mis mõtet on üldse ettevõtlusel. Ja kui oled ise ainuke töötaja firmas, siis oled paras naljanumber. Ametnikud on harjunud magusa elu ja suurte rahadega. Ma ei räägi seda niisama tühja, olen ise näinud elu nii majandusajakirjanikuna ja alustava ettevõtjana. Sestap julgen võtta õiguse teha üldistusi. Ja seda võib igaüks näha tänavapildis: väiksed poekesed-üheperefirmad sulgevad uksi nii maal kui linnas ja asemele tulevad suured ketikaubamajad. Kus kaubad kõik välismaised, sest nad ei viitsi tegeleda väikeste Eestimaiste tootjatega. Näiteks võtame kasvõi Võrumaa väikeettevõtja toodetud tervisliku mee-šokolaadi. Mida ma olen näinud müügil ainult Tallinna Stockmanni kaubamajas.

Nüüd pöördutakse hädas ettevõtjate poole: et tehke midagi! Aga mulle tundub, et on hilja, rong on läinud. Ettevõtlikud inimesed on paljuski lahkunud. Need, kes julgevad võtta riski. Eriti nüüdsel heitlikul ajal. Neid tagasi tuua on väga raske. See võtab aastaid. Kogu raskus on suurte firmade peal. Aga nemad kannatavad ülemaailmses kriisis kõige rohkem. Ja on juba asunud massiliselt töötajaid koondama. Ning pole, kes nad tööle võtaks.