Blogipidamise õiguslikust regulatsioonist

Väljavõte Päevalehe veebist.

Küllap on nii mõnedki blogijad kas juba seisnud silmitsi kohtust saabunud teadetega või on seismas, või siis teadetega sellisest usinast asutusest nagu andmekaitse inspektsioon.

Mida nüüd teha?! Kindlasti on enamik heausksetest blogijatest esmalt paanikas nagu kirjanik Olavi Ruitlane, kes ei julgenud mõnda aega isegi kirjutada. Isegi mitte sahtlisse. Sest kes teab. Mis tagajärjed sellel kõik võivad olla.

Nüüd, ma tahaks maha rahustada: senikaua kuni Eesti on Euroopa Liidus, pole eriliseks paanikaks põhjust. Eks kõik kohanevad läänelike väärtuste ja eelkõige sõnavabadusega, seda eelkõige riigiasutused. Kui nõuka ajal oli kolmest inimesest koosnev grupp juba oht riiklikule julgeolekule, rääkimata sellest, mida see grupp rääkis, siis läänes pigem soodustatakse kogunemisi ja rahva-algatust. Ning mis kõige olulisem, sõnavabadust. Kui olete tähele pannud, siis solvang pole Euroopa Liidu seadusandluses, uue karistusseadustiku järgi enam kriminaalkorras karistatav, vanasti nõuka ajal oli, vana kriminaalkoodeksi järgi. Ja internet oleks nõuka ajal kohe ära keelatud.

Kirjutasin siin juba mõnda aega tagasi, viitega Soome juhtivale ajakirjale Suomen Kuvalehti, et internet on KOHT. Kus kehtivad samasugused reeglid nagu igasugusele muule kohale, näiteks tänavanurgale, kohvikulauale või poe kassasabale. Sa võid vabalt rääkida, mida asjadest arvad ja tead, aga ei tohi kutsuda riiki kukutama, rassilisele diskrimineerimisele jms karmidele asjadele, mis on kriminaalkorras karistatavad.

See on laiem taust. Nüüd, kui kitsamaks minna, siis on blogipidamisel veel mitmeid nüansse, lisaks tavapärasele kohale tänaval või internetile. Kui inimese isik tänaval on suhteliselt hõlpsasti tuvastatav, näiteks pealtnägijate, tunnistajate kaudu, ja internetis samuti võimalik, kui oled ise endale ametlikult domeeni registreerinud, siis blogiasjanduses on lood enamasti keerukamad. Ehk teisisõnu, kui sa pole internetis millegi tekitamiseks või registreerimiseks andnud oma isikut tõendavat dokumenti, siis ei ole võimalik kuidagi tõestada, et see oled just sina, kes seal midagi räägib või kirjutab. Seda võis teha keegi teine sinu eest, näiteks. Ja ka siis pole tõendatud, et seda tegid just sina, sest keegi võis seda teha sinu arvutist. Või sinu nime all mõnest teisest arvutist.

Ja ma soovitan ignoreerida igasuguseid telefonikõnesid ja muid teateid. Või ähvardusi. Need võib rahulikult ära kustutada. Kui kellelgi on isiklikult sulle mingisugune pretensioon, siis tuleb seda teha tähitud kirja teel. Sest, jällegi, muul moel pole tõendatud, et just sina oled selle teate kätte saanud. Kui ainult allkirja vastu, näidates isikut tõendavat dokumenti.

Kui nüüd Ruitlase juhtumi juurde tagasi tulla, siis ta sai kohtult määruse, mis nõudis blogi sulgemist. Ent Ruitlasel polnud mingit põhjust nõndaviisi talitada, sest vastav nõue oli tõendamata. Tsiviilkohtumenetluses seevastu tuleb iga viimnegi nõuderaas korralikult ära tõendada. Ehk vastaspool oleks pidanud tõendama, et see oli Ruitlane, kes seda blogi nö peab ja et see oli Ruitlane, kes sinna blogisse sõnumeid kirjutas ja et see on Ruitlane, kes saab selle blogi kinni panna. Kuni need asjad pole tõendatud, või õigem oleks öelda, et on tõendatavad, pole kellelgi mingit õiguslikku alust nõuda sellisel kujul blogide sulgemist. Ega nõuda, et sealt mingeid materjale kõrvaldataks. See on umbes sama kui nõuda, kohtu kaudu seejuures, et keegi tõmbaks oma kohvikulauas, või õigem oleks öelda, et kohviku pellaris, kinnises boksis, sitapoti peal välja öeldud sõnad suhu tagasi. Või et kohus keelab selle kinnise vetsuboksi ja kõik selle ümber toimunu ja toimuva. Või nõuab seda vetsuboksi kasutanud sittujate ja kusejate eemaldamist, teatud päeva seisuga. Nonsens. Ja veel suurem nonsens on see, et kohtunikud üldse selliste asjade peale aega raiskavad.