Elu on huvitavam kui film

Sellist jõulueelset aega, kui nüüd, ma ei mäletagi. Vähemalt viimase paarikümne aasta jooksul mitte. Et oleks käinud sellist andmist. Kus kõik saavad pasunasse, ja võrdselt. Ning vaataja ette rullub lahti elu ise. Ja tunnistagem: see on põnevam kui mistahes film. Eriti Eesti film.

Ma olen alati mõelnud, miks on filmid nii igavad, kui elu ise on palju põnevam. Miks räägivad filmid vaid elu mõningatest üksikutest detailidest, ja enamasti on leitud veel need kõige igavamad detailid. Ja miks on igavad ka raamatud, lood, mille põhjal need filmid on tehtud. Või miks ei kirjuta ajalehed asjade kohta kogu tõde. Ei kirjelda elu sellisena nagu ta on. Miks on vaja varjata, keerutada, valetada, vassida. Kellele see lõppkokkuvõttes kasuks tuleb?

No viimase aja kohta seda küll öelda ei saa. Üks Mihkel Raua tõetruu olukirjeldus on saavutanud mõne kuuga müüginumbrid ja edu, millega ei saa uhkustada ükski senine rahvuskirjanik. Kus see "rahvus" tähendab pigem seda udust fluidumit, mida teatud etableerunud kriitikud ühelt kirjanikult ootavad. Et siis mitte šokeerida pööblit tõega, hetkedega päris elust. Sest arvatakse, et pööbel on loll ja ei saa millestki aru. Või kui pööbel teada saab, mida selle rahvuse suurkujud tegelikult teevad, kuidas elavad, kaob ka usk sellesse rahvusesse. Või ma ei tea mis. Mis on ka ilmselt põhjus, miks on vaja hoida elus müüti Pätsist ja Laidonerist kui rahvuskangelastest, kui nad tegelikkuses olid kõige labasemad pätid, kurjategijad, kes olid nõus millega iganes, et mitte oma absoluutsest võimust ilma jääda, kartuses, et rahvas rebib nad elusalt tükkideks. Kus siis selle alanduse ja häbi ots! Selle vältimiseks kõlbas liit kasvõi koerakoonlastega.

Või kui Päts oli õige ja tubli mees, siis tuleks kohemaid lõpetada uurimine Villu Reiljani ja kõigi teiste nn maadevahetajate süüasjades, sest kokkuvõttes mõjutab see Eesti riigi ja rahva usaldusväärsust. Või mis? Või ei? Või saab see rahvas lõpuks ometi hoopis teada, kuidas tema suured ja tähtsad juhid elavad, mis juttu räägivad. Sest, eksole, avalikkuse ees valivad kõik sõnu. Aga päriselus, no kas on vahet Eesti ühel jõukamal ärimehel Rein Kilgil ja suvalisel pässil kuskil maapoe trepi juures, kes õlle ostmiseks raha nuiab?! Või see, kuidas tähtsad ametnikud, lausa ministrid rikaste ärimeeste perset lakuvad, nii et keel sitane. Nii see on. See on päris elu. Aga seda pole kahjuks võimalik lehest ega raamatust lugeda. Millest on kahju.

Samamoodi on kahju sellest, et ka ajaloolist tõde kallutatakse vastavalt sellele, kuidas vaja. No ok, ma saan aru, et Pätsu vaikiva ajastu ajal polnud võimalik kirjutada asjadest nii nagu nad on, ega ka nõuka ajal. Siis kirjutati lilledest ja liblikatest, või mingit ümmargust mõistukõnelist mula, millest igaüks võib midaiganes välja lugeda. Ja mis tegelikult mitte midagi ei ütle. Mistõttu keegi täpselt ei tea, mis minevikus toimus. Aga nüüd tuleb iga päevaga juba ausat juttu. Ja see on hea.