Viimasel ajal on täheldatav, et meedia ei jõua kaasas käia teemadega, mida söödetakse ette valitsusest ja teistest valitsusega seotud asutustest. Eriti puudutab see eri linna-ametnike vahistamisi, mis justkui tellimise peale on koondunud kõik ühele, jõulu-eelsele ajale, jättes mulje, et Eesti kahes linnas tegutsevad vaid korruptandid. Sest mis muu saab olla sellise etteplaneeritud tegevuse tulemus. Kui on teada, et jõuluajal on paljudel juba mõtted mujal, asutustes tehakse aastast kokkuvõtteid. Mis näitab kahtlemata selle ühe politseiasutuse meelsust, mis neid aktsioone korraldab.
Samas, tuleb tunnistada, on see ka nende aktsioonide nõrkus. Rahvale ei jää need lihtsalt meelde. Neist ei hoolita. Mis näitab, et ka see asutus, mis neid aktsioone korraldab, ei võta neid tõsiselt. Tundub olevat mingi plaani täitmise üritus, et aastapreemiad kätte saada. Või umbes nii. Kunagi oli laiemalt arutusel mingi selline Res Publica noormeeste kava tabada mingi aja jooksul n-arv korruptante, millele praegune justiitsminister Rein Lang toona häälekalt vastu seisis. Nüüd on ta olnud vait.
Miks ajakirjandus kõige ette söödetuga kaasa jookseb. Raha ja ressursside puudumisega seda enam põhjendada ei saa, sest kasumid on väljaannetel olnud prisked, raha on olnud kamaluga. Kas see on laiskus? Tont seda teab. Või rumalus? Võibolla. Kohati tundub, et ajakirjandus on sama meelsusega, mis need politseiasutused, mis on huvitav, sest enamasti on ajakirjandus võimuloleva valitsusega opositsioonis. Muidu on ajakirjandusel raske tegutseda. Sest mis sa ikka kaasa laulad, ja seda magusat kaasalaulmise mesijuttu ei taha rahvas eriti lugeda ka.
Samas on kaasajooksmine ohtlik. Kui ajakirjandusest aga saab valitsuse sülekoer, nagu see juhtus näiteks USA ajakirjandusega Iraagi invasiooni ajal, võivad sel olla väga kurvad ja kaugeleulatuvad tagajärjed. Sest, pidagem meeles, ajakirjandus on üks väheseid jõude ühiskonnas, mis suudab valitsusel ja ka teistel võimudel silma peal hoida, selle tegevust mõjutada. Ehk teisisõnu, kutsuda valitsust mõistusele. Et hullemat ära hoida. Eestis on ajakirjanduse võimu-pugejalikkus viinud selleni, et valitsusjuht on kaotanud reaalsustaju, mille üle küll naerdakse, ent millel on olnud tõsised tagajärjed kogu riigile ja majandusele, ühesõnaga kogu rahvale. Mis kokkuvõttes on vähendanud nii valitsuse kui valitsuserakondade populaarsust. Sest, ja seda ei maksa unustada, rahvas pole rumal. Vaadakem kasvõi seda, milliste rõõmuhüüete saatel kupatati USAs ametist senine president George Bush. Ja sellele laulis lõpuks kaasa seesama ajakirjandus, mis Bushi poliitikat oli varem taevani kiitnud. Nii et siin ka sõnum poliitikutele: ajakirjanduse kiitus võib olla kui püksi pissimine, mis kaob niipea, kui te oma populaarsuse kaotate!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar