Kohtumine Notšnoi dozoriga

Juhtus sedasi, et trehvasime täna Puškini kohvikus ühe toreda seltskonnaga. Ehk siis Maksimi, Julia ja Aleksandri ehk Sašaga. Ja ma pean ütlema, et ma ei mäletagi, millal jõin viimati teed nii soojade ja siirate inimestega kui nemad kolm.

Maksim, Saša ja Julia on venelased. Kõrge kaelusega valges kampsunis Maksim oli hiljuti kohtu all ning istus veel mõni aeg tagasi türmis. Proksöö rahutuste korraldamise pärast. Ta on nimelt Maksim Reva, üks neist neljast mehest, keda Reformierakonna neljas põrsake, meediapõrsake Postimees "pronksöö ninameesteks" tituleeris.

Ka parima tahtmise juures on üliraske ette kujutada, et tagasihoidlik ning vaikse häälega kõnelev Maksim võiks olla mingi ninamees. Pigem on Maksim filosoof, intellektuaal. Kuulab naeratades, mis vestluskaaslane kõneleb, ning poetab siis midagi oma tagasihoidlikul ning viisakal moel sekka. Ta räägib, kuidas tunneb end hästi nii Londonis kui Pariisis, isegi Moskvas, aga siin, Eestis on millegipärast otsustatud, et üht osa rahvastikust tuleb hoida all, v nizu, nagu neid poleks olemaski. Lootuses, et küll nad ükskord vait jäävad.

Maksimi, Sašat ja Juliat ajab naerma jutt, et nemad või Notšnoi dozor tahab Eesti riiki kukutada. Nad ei ole mingid kommunistid, lihtsalt tavaliste vene inimeste eest väljas. Nad ei mõista, kuidas meil on küll Eesti Vabariik, aga mis puudutab inimeste õigust meelt avaldada, siis ikka sovjetiaeg. Võtame või needsamad politseinikud. Kui Saša Pronkisööl poeaknaid lõhkuvaid poisikesi minema ajama läks, siis kargasid politseinikud hoopis talle kraesse ning andsid talle peksa. Saša leiab, et kõige tähtsam oleks, et eestlased ja venelased hakkaks omavahel rääkima. Et poleks enam inimesi, keda justkui polekski olemas, kes on nähtamatud, kelle mured ei lähe kellelegi korda. Et polegi tähtis, mis poliitikud teevad või arvavad, aga et inimesed, kes elavad Eestimaal, hakkaks omavahel suhtlema. Ta teeb rõõmsalt ettepaneku luua Päästekomitee, mis hakkaks arutama, mis meie riigis valesti on, kus eestlased ja venelased saaks koos otsida lahendusi. Ta arvab, et sellesse komiteesse võiks kuuluda Edgar Savisaar ja Rein Ruutsoo. Midagi on vaja ette võtta, leiab Aleksandr.

Muide, Aleksandr räägib, et on olnud mõned inimesed, kes on nagu meiegi katsunud nende ehk siis Notšnoi dozoriga ühendust võtta, aga on natukese aja pärast ära kadunud, nagu tina tuhka. "Kas teie ei karda, et teid võidakse kaposse vestlusele kutsuda?" küsib Saša siira imestusega. Naerame Innoga seepeale. A mõ uže boimsja nitševoo, ütlen mina. Ja nii ta on. Ma olen julge tüdruk. Suguvõsa au, teate! Mu vanavanavanaisa lükkas mõisniku kraavi, kui too teda matsiks nimetas, vanaisa oli Pätsu-ajal uhkelt vaps ning tuli poole Siberi tee pealt koju tagasi, isa võttis 17-aastaselt isamaa kaitseks püssi kätte. Ja mina ei karda Kapot. Et jah, ei me karda. Mis see kapo ikka meiega teeb. Midagi ta teha ei julge, peale auh-auhi. Ja kui teebki, siis see kõik leiab kajastust siin kohvikus.

Aga meie tore teejoomine... Maksim räägib, kuidas on kunstlikult loodud vnutrjennõi vrag, sisemine vaenlane, kellega rahvast hirmutada. Ja rahvas muidugi usub, et venelane on paha, sest hirm vene karu ees, kes tahab meie iseseisvuse endale kahmata, on meisse sügavale sisse istutatud. Maksim arvab, et just seepärast ei tule eesti inimene kunagi tänavale valitsuse vastu protestima. Ta ei taha olla nagu venelane.

Uskumatu, mõtlen ma. Nii andekas noormees ja bezrabotnõi! Sašal on oma firma, aga ta ütleb, et pole juba pikemat aega oma meiliaadressile saadetud kirju kätte saanud, mistõttu tehingute sõlmimine on takistatud. Kapo huvi teiste inimeste kirjavahetuse vastu on ju legendaarne; kogesin seda omalgi nahal, kui möödunud nädalal Notšnoi dozorile kirja saatsin. Või õigemini ei saatnud, sest kiri ei jõudnudki kohale, aga kui imeväel, abrakadabra avastasin ma oma saatmata kirja ühelt ultranatsionalistlikult veebisaidilt, juures hoiatus, et vaata ette, Irja, sa oled valel teel või varjad oma tegelikke eesmärke. Ütlen selle peale: minge perse. Tean ise, mis teen ja kellega kohtun. It is nobody's business but mine ja nii jääb see paraku igaveseks.

Saša räägib huvitava loo, et tundis kunagi Lagle Parekit, toda legendaarset Hirvepargi vabadusvõitlejat, keda armastas vanal heal nõukaajal kottida Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik. Ta oli ju vabadusvõitleja, ütleb Saša, ja kirjeldab, kuidas ta rääkis Lagle Parekile, mis toimus Pronksööl, kuidas inimesi peksti. Aga siis tehti kõik õigesti, kõik oli õiglane, öelnud Parek. Vat sulle siis vabadusvõitlust.

Maksim, Julia ja Saša leiavad, et üks põhjusi, miks eestlaste ja venelaste vahel tekkis lõhe, on see, et meedia kajastas Pronksööd ebaobjektiivselt, ning ma olen nendega 100 protsenti nõus. See Reporter on ju rumalatele inimestele, kes ei mõtle, sõnab Julia ja ma olen ka sellega nõus. Näide: pärast Pronksiprotsessi näidati Revad, kes ütleb, et läheb õigeksmõistvat otsust tähistama, ning seejärel on kaameras fakki näitav vene marakratt. Mis neil kahel ühist?

Sisuliselt oli kriminaalasi, mida kohmetu prokurör kohtusse kaitsma läks, tõendamata. Aga kuna meedia oli inimeste ootused üles kütnud, siis loomulikult oodati süüdimõisvat otsust. Kuidas teisiti see olla saakski. Inimesed ikka usuvad, mis neile räägitakse. Kui meedia oleks näidanud inimestele tegelikku Maksimi, Marki ja Dmitreid, avanud neid inimestena, lasknud neil rääkida oma loo, siis me ei tunneks neid mitte kurjategijate, vaid sõnavabaduse eest võitlejatena.

Ainus, milles Maksim, Mark ja Dmitrid süüdistada võib, on see, et nad korraldasid Tõnismäel miitingu, mille tagajärgi nad ei näinud ette. Ah et Mark nimetas end "revolutsionääriks" ja "luurajaks"? Ta ütles seda oma tüdruksõbrale msn-is, naljaga pooleks. Maksim räägib, et kui ta oli vangis, siis teised vangid rääkisid talle, et enne Pronksööd oli vangist lahti lastud kari vange, kel kästi linna peal laamendada. Mis viitab taaskord sellele, et Pronksöö tegelikud organisaatorid polnud keegi muu kui herr Ansip ja Reformierakond ühes oma ustava koertearmeega. Proosalisel põhjusel - et oma populaarsust tõsta. Ühine vaenlane ju liidab ning selle vaenlasekuju loomine õnnestus Reformierakonnal hästi. Jäi vaid selle vaenlase karistamine, mis aga põikpäise kohtuniku tõttu ei ebaõnnestus - seepärast ka õukonnameedia ehk Postimehe hädakisa ning Reformierakonna kannupoisiks pürgiva IRL-i katsed Ringkonnakohtule otsuse muutmiseks tarvilikke juhiseid anda.

Armsad sõbrad. Totalitaarsed riigid ei teki küll üleöö, aga ühel päeval võib juhtuda sedasi, et sa avastad, et ei tohi isegi oma naabrimehega puuriida taga valitsusvastast juttu ajada. Täna on meie vaenlane venelane, aga homme juba ka kõik venelaste sõbrad ja toetajad.

"Vat me istume siin praegu ja joome teeb," ütleb Maksim, "aga varsti on nii, et me joome teed, kui ühtäkki astuvad sisse politseiametnikud, kapošniki, ja ütlevad, et tegu on ebaseadusliku kogunemisega ja meid arreteeritakse".

Päris jube, tegelikult. Vaatan Maksimi, Sašat ja Juliat ning ma ei suuda mõista, kuidas selliseid toredaid ja rahulikke inimesi on võidud portreteerida "rahvavaenlastena". Miks nendega ei ole räägitud? Miks ajakirjandus ei ole nendega rääkinud? Miks ei ole olnud nii palju aega, et istuda maha ning juua tassike teed?

Saša ütleb, et ta on väga üllatunud ja rõõmus, et tulid eestlased ja tundsid huvi, kuidas neil läheb. Et me üldse julgesime seda teha. Ja et nende sooviks oleks, et neid eestlasi tuleks veel. Nemad on ettepanekutele avatud.

Oeh, võiks rääkida ja filosofeerida veel ja veel, aga aeg ruttab ning meil tuleb laiali minna. Lahkume sõpradena (ütlen seda täiesti siiralt).

Me veel räägime selle Päästekomitee asjus!