Kui sitt on majas, siis nahutame naist!

Liiale oleme läinud selle naiste emantsipatsiooniga, ma ütlen. Anna neile aga võim kätte ja vahi, mis nad kokku keedavad. See Maripuu! Ei saa isegi santidele sentide kätte toimetamisega hakkama. Pane veel naine vastutusrikka koha peale. Eide aru, ei saa aru, mis ta tegema peab. Kuigi talle oli ju öeldud, et on võimalus, et sandid ei saa enne jõulu sente kätte. Aga mis tegi tema? Lakkis küüsi, mis muud. Või värvis oma lolli blondi pead veel blondimaks, loll nagu ta on.

Ma ütlen, sakslastel oli õigus. Naised - kinder, küche, kirche. Ärgu toppigu oma ninasid poliitikasse. Poliitikas tehku ilma mehed, kes on targad. Targad mehed nagu Andrus Ansip, Rein Lang, Jürgen Ligi - vaatad otsa ja näed, et tark inimene. Kohe pilk on selline tark. Sel Maripuul on kuidagi tühi pilk, nagu ei jagaks midagi maast ega ilmast. Ja miks ta ei sünnita? Õige naise kohus on sünnitada vähemasti kolm last. Mingu ministeeriumist ära ja hakaku parem sünnitama.

_ _ _

Reformierakonnal on omapärane komme kriisi ajal naisi nahutada. Võtame või Näksipgate'i ehk Hans H Luige ühe suurema rünnaku Reformierakonna ja selle juhi Andrus Ansipi vastu. Ansip oli tõelises hädas, sest võtta oli ka tunnistaja, Närska, kes oli oma kõrvaga kuulnud, kuis Tartu linna tollane tähtis aparatšik Ansip koertekarja tudengite kallale ässitas. Ja Ansip, tuim tükk, kes pole eriline ilukõneleja, pidi ühtäkki vasakule ja paremale selgitusi jagama. Ara mehena üritas ta alul oma ämma seeliku alla pugeda, aga kui sest polnud erilist tolku, siis tegi Reformierakond kavala manöövri - Hans H Luige tankitoru ette lükati Reformierakonna üks säravamaid noorpoliitikuid Anna-Maria Galojan. Luik unustas hoobilt Ansipi ning kargas kallale Anna-Mariale, keda hakati kõikides lehtedes kui kampaania korras "vargaks" tituleerima.

Poris püherdavale pööblile, kes ei oska oma alanduse leevendamiseks teha muud kui Delfisse kommentaare kirjutada, ei meeldi aga miski nii väga kui noore, ilusa ja eduka naise tümitamine. See on iseenesest veider, aga inimesed on eriti halastamatud just noorte, ilusate ja edukate naiste vastu. Kes on ilus, seda sõimatakse lolliks. Kes on tark, seda sõimatakse inetuks. Ja kes nii ilus kui tark, no see on kas kurjategija või hull. Anna-Maria on nii ilus kui tark ning teda sõimati mõnuga kurjategijaks. Reformierakonna manööver õnnestus hiilgavalt: verele aetud hambaga Luik sai oma kondi, mida järada, ning Ansip pääses poliitilisest vabalangemisest, mis teda Näksipi-trummi tagumisel kahtlemata osaks langenud oleks.

Ka praegu on Ansipil ning erinevalt Näksipi-skandaalist mitte ainult Ansipil, vaid kogu Reformierakonnal sitt majas. Paska voolab, kui lubate, lausa ojadena. Ei ole Reformierakonna liiget, kes ei oleks selle vedela haisva ollusega koos. Suurisõnu lubati viia Eesti viie rikkaima Euroopa riigi sekka, aga tüüriti ta hoopistükkis nii majandusliku kui moraalse allakäigu lävele. Majandusliku allakäiguga kaasneb nimelt ka moraalne allakäik - au ja südametunnistuse unustamine, vennaarmu häving. Sõnadel "õilsus", "üllus" ja "halastus" ei ole 2009ndal aastal sisu, nad on kui võõrsõnad, mille tähendusest ei saada aru. Inimesed ootavad kahjurõõmsalt käsi hõõrudes, millal nende naaber pankrotti läheb, et saaks nende maja kerjakopikate eest ära osta, meeleheitele aetud laenuvõlgased on nõus esimesel ettejuhtuval kõri läbi nüsima, et oma sms-laenu ära maksta, hädaliste appikarjetele vastatakse parastava naeruga. See on Eesti elu anno 2009 ning Reformierakond on selle arhitekt. Õigem oleks küll öelda soss-sepp, sest arhitektid teevad üldjuhul ikka ilusaid asju, aga mõte jääb samaks: Reformierakond on tõuganud meid kuristiku äärele ning jätnud sinna kõlkuma. Nüüd on meie enda asi, kas saame mõnest mättast või haralisest oksast kinni krabada või potsatame alla ja kukume end vigaseks.

Hüva, aga Reformierakonnal on ka seekord üks päästev plaan: nimelt, rahva rahustamiseks tuleb ohverdada taaskord naine. Ja kas pole huvitav, et ka seekord on see noor, võrdlemisi kena ning edukas naine. Maret Maripuu. Üks aps tööpostil muudeti üleriiklikuks skandaaliks ning peaminister hurjutas vaest veekalkvel silmadega Maretikest lausa ajakirjanike ees. Kas see tähendab seda, et Reformierakond on lõpuks ometi leidnud süüdlase? Kes on süüdi mitte ainult selles, et sandid ei saanud oma sente, vaid ka selles, et Eesti ei jõudnud viie aastaga viie rikkaima Euroopa riigi sekka? Nii igatahes näib.

Näksipi-skandaali ning Reformierakonna orkestreeritud majandusliku ning moraalse allakäigu vahe on aga see, et kui Näksipi skandaal jäi minevikku, nõukaaega, mille hämu ja hägu ei selgine veel niipea, siis majanduskriis on nähtav just nüüd, täna ja praegu. Igaüks tunnetab seda omal nahal. Igaüks tunnetab seda perversset parastavat rõõmu, millega naaber nüüd vaatab naabrit, kel läheb veel halvemini. Praegu on kahjurõõm eriti halvav, eriti õõvastav. Äripäev hõõrub käsi ning kirjutab varjamatu rõõmuga, kuidas me saame nüüd pea iga päev lugeda pankrotti minevatest ettevõtjatest. Delfi kommentaarid muutuvad üha kurjemaks, nende üksikute omad muidugi, kes veel kontoris kommenteerida saavad, sest neil, kes kinga saavad, pole enam arvutiühendust. Igaüks peab nüüd pimeduses hirmunult selja taha vaatama, iga viimast kui krõpsu ja kääksatust kartma, ning me ei tea, kui kaua see pimedus, kus kõik kassid on ühte värvi, veel kestab.

Jah, aga naise ohverdamisega on seekord lootusetult hiljaks jäädud. Ainus, mida selline kogu süü ühe noore naise kaela lükkamine Reformierakonnale tähendada võib, on see, et nad kaotavad ka oma noorte, ilusate ja edukate naisvalijate hääled. Ja õige ongi. Kui selle erakonna ainsaks päästeplaaniks on kriisi ajal noorte naiste inkvisitsioonikohtu ette tirimine ja tuleriidal põletamine, siis ma ütleks, et teie ja teie erakonna aeg on läbi, herr Näksip. Loodan, et ajaloo kloaak ei ole teie vastu liiga karm.