Väljavõte Delfi veebist.
Viimasel ajal on palju avalikku tähelepanu ja auru kulunud üksikute Reformierakonna poliitikute kottimisele, ja võib jääda mulje, et tegemist on üksikjuhtumitega (Ansip, Maripuu), ent kui vaadata laiemat pilti, siis see, mis toimub, on Reformierakonna krahh.
Sel on mitmeid subjektiivseid (erakonna liikmete tegevusest sõltuvaid), aga ka objektiivseid (erakonnast sõltumatuid) põhjuseid. Esiteks on loomulikult põhjus selles, et Reformierakonna liikmed on läinud ülbeks, tulenevalt sellest, et nende kontrolli all on kõik olulised võimud Eestis: Riigikogu, valitsus, Riigikohus, ajakirjandus. See on muutnud nad hooletuks, mille hea näide on viimase aja skandaal puuetega inimeste toetuste ümber. Samuti kuulub sellesse ooperisse peaminister Andrus Ansipi võimetus tunnistada olude muutumist. Sellised asjad saavad juhtuda vaid siis, kui sa tunnetad absoluutset võimu. Oled kindel, et võid rääkida mida iganes.
Reformierakonnast sõltumatu põhjus on üldise majanduskeskkonna halvenemine, seda nii Eestis kui kogu maailmas. Ja sellest johtuvalt kukuvad valitsused, muutub poliitiline maastik üle kogu maailma. Aeg on selline, et soodustab kõikvõimalikke muutusi. Reformierakonna poliitikud on küll kõiki jamasid põhjendanud nende oludega, aga nad pole taibanud, et see õõnestab ka nende endi tugitalasid: usku raha maagiasse. Kui seni jutlustasid Reformierakonna oraatorid sellest, kuidas raha teeb kõik õnnelikuks ja kohe-kohe on kõigil raha hästi palju (selle tagab vaba turumajanduse nähtamatu võluvits), siis jutt, et olud kehvad-raha pole-võluvits kadunud, kaotab sama kiiresti nende jutlustajate usaldusväärsuse. Ja ei aita isegi enam Ansipi jutt sellest, et ärge pabistage, kõik on endine, kõik toimib, kui kõik saavad ümberringi aru, et midagi ei toimi: raha on otsas, pangad raha juurde ei anna, investeeringud on kokku kuivanud, töökohad kaovad silmnähtava kiirusega. Sellega on kõik Reformierakonna valimisloosungid justkui peldikupotist alla uhatud. Ja Reformi liikmetel pole ehk tõesti sellises olukorras muud teha, kui sita mängu juures veel hea nägu ette manada, niikaua kui annab, lootuses, et ehk keegi ei pane tähele. Mis on muidugi ülimalt naiivne. Sündmused Riias näitavad, et pannakse tähele ja kuidas veel. Ja neid sündmusi pole enam võimalik üksikute huligaanide ega Putini kaela veeretada.
Praegu pole valitsuses ka ühtegi Reformi apokalüpsist tasakaalustavat jõudu. Sotsid on pärast Ilvese presidendiks ja Padari rahandusministriks saamist marginaliseerunud. Isamaaliit tuli küll võimule paljulubava loosungiga: Õnn ei peitu rahas!, ent seda õnne ei ole millegipärast leitud, seda ei tulnud ka sõjategevuse õhutamisest Venemaaga, kuigi provotseeriti kõvasti. Venelased ei neelanud vaatamata alandustele sööta alla, ei hakanud mässama, ei toonud vaatamata ootustele oma vägesid Eestisse, mistõttu jäi uus vabadussõda ära ja Isamaaliidu poliitikutest ei tulnud märtreid. Nende saavutuste tipuks jäi rahvusromantiline melodraama "Tuulepealne maa" ning pärast pronksiöömäsu rusikatega vehkimine.
Mistap on oodata muutusi ka Eesti poliitilisel maastikul. Need, kes headel aegadel suu vahus õhulosse püstitasid, on kriisiolukorras nagu uppund kuked, kes ei suuda midagi otsustada. Selleks, et edasi minna, on vaja nad välja vahetada.
Sama käib ka ettevõtluse kohta. Headel aegadel ettevõtteid edukalt vedanud juhid on kaotanud kriisis pea.
2 kommentaari:
Selge see, et Reformiga on asjad ühel pool. Aja küsimus vaid. Aga öeldu - "Sama käib ka ettevõtluse kohta. Headel aegadel ettevõtteid edukalt vedanud juhid on kaotanud kriisis pea" Minu isiklik arvamus on selline, et estonskis ei ole olnud mingisuguseid häid aegu. Kui need tulevad, juhul kui tulevad, siis alles peale seda, kui 100% kommude ja endiste komsomolkuste põlvkond on manalas. Kas head ajad tähendasid siis seda, et kõik hea oli selliselt olemas ja korraldati asju selliselt, et pärast terve riigi ja rahvaga hukkuda? Oli see siis hea aeg? See aeg oli katastroof estonskile. Kõige halvem aeg. Hea oli see vaid suletud ringis sebivatele semudele ja nende lähedastele. Kuid kokkuvõttes oli ka see neile hukutav, sest mõistusest jäi puudu nagu alati. Mina vaatan seda nõndanimetatud head aega laiemas konseptsioonis. Ikka Valgast-Narvani, Värskast- Haapsaluni, saartelt-mandrini. Hea aeg oleks olnud see siis, kui viljapõllud oleksid lokkanud, metsad ja metsatukad oleksid hooldatud olnud, maal taludes elu säranud ja nende igas peres 4-5 särasilmset last kasvamas, paljajalu suvel rõõmsalt murul ringi jooksmas. See hea aeg oli piltlikult selline aeg, kus ehitati püramiidi, kuid kahjuks tipp jäi allapoole. Muudkui kasvas ja kasvas. Ehitajatest pingviinid said estonski presidentidelt aukirju ja medaleid igal aastal, kuid kuramus, vale pidi sai juhuslikult ehitatud. Ja kukkuski kokku. No mis sitasti, see uuesti. Ega muud üle ei jää. Kuid tulgu taevas appi kui need samad ehitajad saavad uue ehitusloa. Kas teate kui palju on vaja inimesi ühe riigi ellujäämiseks? Ehk alustaks sellest loogikast lähtudes? Lugupidamisega Teie "Pärisorjuse tunnetaja"
Leidsin tänase päeva parima väljaütlemise just ja see kõlab selliselt: "Praegune tantsijate, sportlaste, ajakirjanike ja jutlustajate riigikogu peaks minema teenitud puhkusele. Kuni olukord normaliseerub" Lugupidamisega Teie "Pärisorjuse tunnetaja"
Postita kommentaar