Kurvad ja kurjad katkuaja mehed

Margus, kelle kodu pank sundmüüki pani, poos end Postimehe majas üles. Ja nüüd, nagu võib lugeda Õhtuleht, ärandas üks teine mees, 31-aastane Kalev, keda leht tituleerib "hullunud traktoristiks", Tartumaal traktori, et sellega kusagilt kõrgemast teenõlvast alla sõita. Jälle üks sundmüügiohver, kelle maja maksab kunagise kolme milli asemel üks mill? Kel hiiglaslikud võlad, aga mitte üht tööpakkumist?

Küll on räägitud eesti meeste nigelast tervislikust olukorrast ja varajasest suremusest (isegi peatselt soojale maale puhkama sõitev esileedi Ärma-Evelin on sest suurisõnu kõnelenud) ning tarvidusest neid meie armsaid-kalleid mehi hoida, aga nüüd on karta, et need vähesed mehed, kes ei joo end surnuks, kas töötavad end surnuks või tapavad end lihtsalt ära. Sest mees ei paindu, ta murdub. Töötu, maksejõuetu mees on üks kurb vaatepilt.

Sattusime täna Rakvere Teatrikohvikus kahele sellisele peale. Istusid seal ühe laua taga ja lürpisid õlut. Kui meid nägid, siis hüüdsid, et hohoo, Inno ja Irja Tähismaa! ja kutsusid meid oma lauda. Mis seal ikka, läksime. Üks, puuduvate esihammastega, oli täitsa kapsas juba ja kippus kaklema, teine, pöetud peaga prill, üritas teda kuidagimoodi tagasi hoida. Puuduvate hammastega oli meremees, aga nüüd töötu, elavat ema juures. Kui purju jääb, siis kipub kägistama, teadis prill. Prill ise on ka töötu ja ta naine sööb antidepressante. Kurvalt nad seal konutasid ja lürpisid õlut. Küsisid meilt, et kas me oleme ka töötud. See on vist normküsimus tänapäeval, umbes nagu: Kuidas läheb? Vastasime, et oleme, eee, vabakutselised, sest seda me ju õigupoolest olemegi. Sählame siin, sählame seal, figaro siin, figaro seal.

Puuduv esihammas oli eelmisel päeval Rakvere bussijaamas Rakvere nolkide käest peksa saanud ja oli väga itsi täis. Kuidagi ebamugav oli nende seltsis. Ängistav. Oleks nagu pidanud midagi ütlema, aga ei teadnud, mida. Prill rääkis ühest tüdrukust, kes talle meeldib, aga nii segaselt, et ei saanud päris täpselt aru, mida. Ja siis rääkis ta veel röövellikest liiklustrahvidest, aga jälle väga segaselt. Ja sellest, et ta on roheline ja natsionaalsotsialist.

Alkohol. Töötus. Töötus ja alkohol. Kui paljudes baarides üle Eestimaa istuvad praegu sellised kurvad ja kurjad mehed? Ja mis nad teevad, kui nad kord nende laudade tagant püsti tõusevad? Kas annavad kodus naisele peksa või saavad ise kusagil nurga taga peksa?

Kui kauaks jätkub veel koondamistasusid, et sedaviisi juua? Ehk jõid needki mehed maha oma viimaseid rahasid. Ei tea, ei küsinud. Vähemasti sel meremehel on ema, kelle juures ta elab. Ema ikka annab pojale raha. Aga teised?

Kuidas teil läheb, mehed? Ärge kartke, te ei pea kogu aeg tugevad olema. Mees võib ka vahetevahel nõrk olla ja pea käte vahel nutta. Ja ärge nutke kodus, nelja seina vahel. Tulge välja, Toompeale kasvõi, ja nutke riigikoguliikmete akna all. Te kõik, kurvad ja kurjad, maksejõuetud mehed.

Sest meestest ja nende tervisest ei pea rääkima mitte siis, kui kõik on tore ja tilulilu. Meestest ja nende tervisest peab rääkima siis, kui nad poovad end kõrghoonetes üles ja sõidavad traktoritega järsakutest alla. Siis on midagi tõeliselt valesti. Meie riigis on midagi tõeliselt valesti ja me peame sellest rääkima, mehed ja naised koos. Siis on meil äkki võimalus see katkuaeg üle elada ja meile jäävad meie mehed alles.