Väljavõte Postimehe veebist.
Uudisteagentuuri BNS juhilt Anvar Samostilt asjalik kommentaar täna Postimehes. Tõepoolest, tekib küsimus, kas riik ongi need 6 inimest, kes praegu uut eelarvet kokku mätsivad. Ja kuidas asi niikaugele jõudis? Ja milleks siis üldse valimised, parlament ja valitsus? Kas eelarve võetigi eelmise aasta lõpus ülejala vastu seepärast, et seda saaks kohe aasta algul nõnda omatahtsi kärpida?
Huvitav on veel see, et kui valitsuse liikmed ja president räägivad nagu ühest suust vajadusest raskel ajal ühte hoida ja üheskoos raskusi trotsida, siis kas see ühtehoidmine tähendab seda, et miljon inimest peavad kuulekalt ja vastuvaidlemata tantsima kuue inimese tahtmise järgi? Rahval on ainult kohustused, aga puudub õigus otsustada oma elu üle. Näiteks selle üle, kui palju ja kust raha koomale tõmmata, kas parlamendiliikmetele peab jääma kokku miljoneid neelav kuluhüvitis, kas president peaks korraldama miljoneid maksva pingviinide paraadi, kas presidendiproua peaks maksumaksja kulul mööda maailma ringi rändama. Miljon inimest peavad olema kuss selle kuuese seltskonna otsuste koha pealt. Kas siis see ongi demokraatia a la Estonia? Kuidagi nagu veider, kas pole?
Üks tähelepanek veel: kriisiolukorras on oma nahk kõige lähem. See on inimlik. Ja see on ka inimlik, et valitsejad püüavad praeguses olukorras eelkõige oma nahka päästa. See on ilmselt ka vastus Samosti püstitatud küsimustele. Ja lihtsal reakodanikul on paraku väga raske sellises olukorras midagi ette võtta. Mingis mõttes kehtib džungli seadus: kes ees, see mees, kel rohkem võimu, see lömastab teised jne. Käes on lisaks majanduskriisile ka sügav demokraatia kriis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar