Kõik nõuka aegsed kagebiidid võivad olla äraandjad

Väljavõte Delfi veebist.

Endine kõrge kaitseministeeriumi ametnik Herman Simm tunnistas end süüdi välisriigi luureteenistuse heaks töötamises. Võib arvata, et Simm on endine KGB kaastöötaja, keda oli kerge värvata uuesti kaastööd tegema. Samamoodi võidakse värvata kõiki teisi endisi KGB kaastöötajaid. Näiteks võivad sellised olla praegune siseminister Jüri Pihl, nõuka-aegne Viru hotelli turvaülem, kes andis Simmile hiljem riigisaladuse loa. Siis võib olla võimalik võõrriigi kaastöötaja peaminister Andrus Ansip, kes oli nõuka ajal vastutaval parteitööl. Samuti president Toomas Hendrik Ilves, keda näiteks ei võetud tööle Ameerika Häälde, kes lävis aktiivselt VEKSA tegelastega nagu Lennart Meri, kelle isa oli KGB kaastöötaja. Samamoodi võis "organite" tellimusi täita noor Toomas Hendrik, kes oli tuntud oma vasakpoolsete vaadete poolest. Ehk teisisõnu, ta oli kommunist. Ta võttis enda juurde pressiesindajaks teadaoleva endise KGB kaastöötaja Toomas Sildami. See võib olla muidugi juhus, aga tavaliselt sellised asjad niimoodi ei "juhtu".

Nii et riigi tippjuhtkonnas on päris palju võimalikke informaatoreid. Ses mõttes võib Simm olla päris väike kala. Ja kui Simmi-sugused saavad vabalt tegutseda, tähendab, et kaastöötajaid peab olema nende hulgas, kes tema tegevust kontrollisid. Nimetatud tegelaste tausta võiks põhjalikult kontrollida, et mitte lasta juhtuda Simmi-taolisi fopaasid. Ja tavaliselt värvatakse informaatoriteks neid, kellest seda kõige vähem oodata osatakse. Riigijuhid sobivad selleks suurepäraselt, nad valdavad korralikult infot. Näiteks 1930ndatel värbas Nõukogude Liit suure tõenäosusega kõigi Balti riikide juhid, et oma sametrevolutsiooni läbi viia. Mäletate, Päts lasi rahvalt isegi relvad ära korjata. Pole raske arvata, miks.

Eesti puhul pole ka lootust arvata, et organitega koostööd teinud isikud ise oma ameti maha paneks. Tipp-poliitikute eetilised standardid on väga madalad, kui vaadata kasvõi kramplikku kinnihoidmist oma kõikvõimalikest hüvedest.