Liberalism kui järjekordne utoopia, ehk miks Rõivasest ei saanud sotsiaalministrit ja mis on "Vaba ühiskonna manifest"

Ilmselt huvitab paljusid, miks ei saanud uueks sotsiaalministriks Reformierakonna üks ideoloogilisi liidreid Taavi Rõivas, vaid selleks pandi tegelane nn soo hulgast, üks kahvatu tegelane Urmas Klaas.

Ja põhjus on väga lihtne, seesama ideoloogia. Sest kui te vaid loeks, aga ma soovitan lugeda, millest mõtlevad ja mille nimel võitlevad Reformierakonna noored ideoloogid, peale Rõivase veel siis Kalev Kallemets, Kalle Palling (see Riigikogu liige, kes kostitab oma valijaid Vertigos), Lauri Luik jt. Näiteks sotsiaalhoolekande teemal:

"Riiklik tervishoid, pensionikindlustus ja haridus ei ole 21. sajandi lahendused, vaid minevik. Tulevik kuulub perekonnale ja vabale konkurentsile. Tänased osaliselt turumajandust matkivad riiklikud lahendused nii kõrghariduses, sotsiaalhoolekandes kui tervishoius on selliste põhimõtteliste vigadega, et nendest johtuvad pidevad rahaprobleemid ja viletsad tulemused. Püsiv lõpptulemus saab olla vaid turumajanduslik ja isiklikule/perekondlikule vastutusele tuginev korraldus, mis tähendab, et nii teenuse pakkumine kui ka selle finantseerimine peab toimuma eraisikute poolt. Kas pole loomulik iga inimese sotsiaalne vastutus oma enda ja oma perekonna heaolu eest seismine?"

Kunagi võis see jutt olla ehk ilus, aga täna ajab kananaha ihule, eksole. Et kujutate ette, kui kõik sotsiaalhoolekande rahad oleks olnud neis pensionifondides ja pankades, mis nüüd on üksteise järel kärsanud. Seda täiesti liberaalsetes tingimustes, kusjuures. Ja ilma riikliku võimuahnuseta. Ja arvestades usku sellesse inimesse, kes, mnjah, valmistas meile teatud vingerpussi.

Aga siin on see "Vaba ühiskonna manifesti" täies hiilguses, mis on, tõsi, tänaseks muutunud samasuguseks utoopiaks kui kunagi paljukiidetud "Kommunistliku partei manifest". Ka sellesse viimasesse usuti kunagi, ja pettuti. Reformipoiste dokument on nüüd samuti vaikselt kalevi alla lükatud. Ja sel teemal enam eriti ei räägita.

Vaba ühiskonna manifest

Meie, noorte jaoks pole maailm veel valmis. Kõik ümbritsev muutub pidevalt ning me soovime muutust enama vabaduse poole.
Liberalismi peamine oponent viimasel kümnendil on muutunud. Selleks pole sotsialismi ega heaoluriigi mudel, vaid totaalse demokraatliku poliitika populistlik ja korrumpeeriv olemus, mida teatud jõud eriti sihiteadlikult enda huvides rakendavad. Ehk liberaalide vastased pole mitte sotsialistid, vaid eri liiki populistid. Heaolu kasvades tõusevad kõikides ühiskondades ja nii ka Eestis poliitiliste teemadena senisest olulisemalt üles mitte-majanduslikud teemad. Vajame laiemat tegevuskava, mis ütleb, mida peaks liberaalid tegema ennekõike ühiskondlikus valdkonnas ning mida see tähendab poliitilises praktikas.
Vajame oma ideede põhimõttelist värskendust ja edasiarendust. Tunneme vajadust vabastada liberalism puhtmajanduslikust ja seetõttu negatiivsest egoistlikust renomeest Tunneme vajadust taastada liberalismi algupärane idealistlik, inimest ja ühiskonda parandav (valgustav) missioon. Vaid tugevat eetilist rõhuasetust kandev ideoloogia suudab luua entusiasmi ja arusaamist nii laiades hulkades kui eliidis.

1. Liberaalne Eesti
Nagu kõiges muus ratsionaalses, on ka poliitikas vajalik eesmärgipüstitus. Liberaal usub inimese vabaduse ülimuslikkusesse. Inimestel peab olema võimalus vabalt ja takistusteta areneda nii vaimselt kui majanduslikult, kandes seejuures täielikku isiklikku vastutust oma elu eest. Areng taolise vabaduse laiema leviku suunas on vaatamata ajaloos toimunud tagasilöökidele ja olude muutustele pidevalt toimunud. Seni toimunud arengut nimetame tsivilisatsiooniks. Sõltlus, korruptsioon, mõtteorjus, ühtlustamine, tahtevastane maksustamine kui röövimine on amoraalsed ja ebaõiglased.
Me peame tänast konkreetset demokraatlikku poliitilist korraldust ja seega riigi domineerivat osa ühiskonnas ajutiseks ajalooliseks nähtuseks, teatud intellektuaalsete ja poliitiliste otsingute ja eksituste tulemuseks. Meie eesmärk on liberaalne Eesti, kus riigi ülesannete täitmiseks kulub 10-15% SKPst, pole riiklikku üksikisiku ja ettevõtte tulumaksu, sotsiaalmaks ligikaudu 10%, käibemaks 15%, aktsiisi- ja keskkonnamaksud tänasel tasemel, vabatahtlik kaitsevägi, väikesemahuline parlament ja valitsus, väikesemahuline ja lihtne seadusandlus, erateed, eravanglad, eradetektiivid, majanduslik järelvalve ettevõtlusorganisatsioonide osalusel, paljude avalike teenuste pakkumine väljarenditud, valdav osa maad eraomandis, riigil pole mingit osalust ettevõtetes, riik ei sekku majandusse ning sekkumine haridusse, meditsiini, sotsiaalhoolekandesse, kultuuri on minimaalne ja riik tagab sotsiaalse hädaabi. Turumajandus on parim iibe-, sotsiaal-, regionaal-, haridus-, tervishoiu- ja majanduspoliitika. Vabad, riigi sekkumiseta inimesed on seltside kaudu parimad kultuursuse loojad, abistajad ja heategijad. Riik tegutseb vaid kodanike eraomandi, Eesti rahvuse ja rahvuskultuuri kaitsjana.

2. Usk inimesse
Meil on siiras usk inimesse. Oleme kindlad, et inimene suudab areneda, luua võimalusi ja lahendusi, mis paljudele on täna ettekujutlematud. Kes ennustas penitsilliini, sisepõlemismootori, panganduse, erapooletu kohtupidamise ja arvutite leiutamist?
Ajaloos pole inimeste viletsuse põhjuseks olnud mitte nende rumalus ega sisemine rikutus, vaid vabaduse puudumine enese teostamiseks, eluliste probleemide lahendamiseks. Mida suuremad on ajaloos olnud edusammud inimliku vabaduse laienemise poole, seda rohkem rahu, koostööd, loovust, ilu ja headust on maailma tekkinud.
Vaba ühiskonna vastaseks pole sotsialism ega parteid, vaid inimeste kartused, eneseusu nõrkus, umbusk kaasinimestesse. Nii ongi sajandeid olnud vabaduse pooldajate oluline ülesanne tegeleda rahvavalgustuse ja julgustusega. Liberaalid on läbi sajandite ütelnud, et vaid inimene ise ning mitte keegi teine on tema elu ja töö viljade täieõiguslik omanik.

3. Kõik on kodanlased
Ajaloos on majanduslikult sõltumatu ja vaba linnarahvas, bürgerid ning vabad talupojad alati olnud peamiseks jõuks inimese vabaduse ja eraomandi kaitsel. Ajalooliselt on nende kodanlike inimeste hulk ühiskonnas kasvanud, kuid pärisorjus on asendunud uut liiki sõltlusega- sõltuvus riigist. Oluline osa inimkonnast on oma sissetulekutes sõltuvad riigist ja poliitikutest ning sellest kui palju võetakse maksudega raha ära vabadelt kodanikelt. Usume, et saabub päev kui riigist ja poliitikutest sõltuvad vaid väike hulk inimesi ning seega on peaaegu kõik Eesti elanikud vabad kodanlased, enda elu peremehed.

4. Vaba ühiskonna ilu
Usume, et vabade inimeste tegevus ja loovus on puhas ning rikkumata nagu loodus. Niipea kui sekkub poliitika ja riik, valitseb manipuleerimine, inimeste raha ümberjagamine ja võimuahnus. Arvatakse, et vabas ühiskonnas ei leia inimene aktiivse riigita õnne, solidaarsustunnet. Kuid meie arvame, et on neli elementi: perekond, rahvus, kogukond ja religioon – mis pakuvad kõige ilusamat ja olulisemat elus – armastust. Need neli saavad õitseda vaid vabas ühiskonnas.
Perekond on suure sisuga sotsiaalne tervik, mis sisaldab kohustusi, rõõme, õnne ja ühiskondlikku jätkusuutlikkust asendamatul moel. Täiemääraline perekonna institutsiooniga kaasnevate ülesannete täitmine – abieluline kooselu, laste kasvatamine, harimine, vanemate eest hoolitsemine, sugulaste aitamine, on olulised tagamaks ühiskonna edukat toimimist ning loomaks vastutuse eetikat. Selleks, et perekonnad oleks reaalselt suuremad ja tugevamad tuleb tagada inimeste sissetulekute kasv, tulumaksu vähendamine ning riigi maa erastamine, et pered saaks elada eramajades, kus on rohkem ruumi.
40 aasta perspektiivis tuleks riiklikku pensioni piirata 30%le vaesematele kõikidest vanuritest. Samuti vähendada sünnitoetust, lastetoetust ja riiklik tervisekindlustus piirata selle vaid neile 10%, kes ei suuda enda tervishoiu kulusid kanda. Nende sotsiaalsete kulude, ennekõike sünniperioodi ja ema kojujäämise finantseerimiseks tuleb luua uudsed erafinantseerimise vahendid. Tänaste pensionäride pensioni peaks kasvavas osas otse rahastama nende enda lapsed – siis on loogiline ja otsene seos laste ilmale toomise, kasvatamise ja inimeste vanaduspõlve vahel.
Me ei pea sündivuse lahenduseks riikliku finantseerimist, vaid perekesksete väärtushinnangute kujunemist ning mõistmist, et lapsed aitavad vanaduspõlves ja on seega oluline garantii tulevikuks. Samuti, et lapsed on naise ja mehe väärikuse, enda soo, saavutuste ja elu jätkamise ainus võimalus.
Rahvuslus ehk armastus oma rahvuse ja kodumaa suhtes pole kuidagi ebaliberaalsed nähtused. Hoopis vastupidi – need on inimloomusele loomulikud ning Euroopa kultuuritraditsioonile omased. Rahvuslust ja rahvustunnetust hoiab elujõus mitte militarism või võõrasteviha, vaid aktiivne seltsitegevus, kus inimesed vabalt suhtlevad teineteisega ja viivad elu edasi. Vaja on seltse, kümneid tuhandeid seltse, mis liidavad kõikides eluvaldkondades kõik kodanikud ning toimivad kui rahvusliku kultuuri loojad ja arendajad.
Religioon on reaalne institutsioon, mis tagab traditsioonide ja inimeste moraali säilimise. Kristlikul religioonil oli oluline osa universaalse Euroopa kultuuri kujundamisel, mis tähendab ligimesearmastust, inimlikku headust, ausust, töömoraali. Religioonil on roll abielu tugevdajana.
Olulist kohta, ühiskondlikus usalduses ja demokraatia toimimise seisukohalt, omab aktiivne kogukondlik elu. Kogukondlikkus elus on inimestel võimalik koostöös arendada oma kohalikku elu, leida endale tunnustust. Tuleb leida lahendusi, kuidas tagada linnades aktiivne kogukonnaelu, mis ei hõlma vaid teatud huvivaldkondi, vaid vahetumalt elukeskkonda.. Üks ettepanek oleks moodustada kõikjal omavalitsuste asutustele ja objektidele (pargid, platsid, tänavate piirkond) omad seltsid, nõukogud, et kaasata kodanikke kogukondlikku ellu.
Tervitame sotsiaalset solidaarsust, ent see ei tohiks olla riigi poolt mingil moel survestatud. Kuigi igal inimesel on mingidki võimalused aidata oma ligimest, siis iga poliitiliseks vahendiks muudetud abi on vaid heatahtlikkuse küüniline ekspluateerimine.
Ükskõik mis keskne võrdsustamine tähendab võimu koondamist võrdsustajate kätte. Viimastest on ajaloos saanud peale võrdsustamist aga peatselt võrdseim võrdsete seas. Inimeste erinevus, ebavõrdsus on looduslik fakt. Inimeste võrdsustamine poliitikute ja riigi poolt on kahjulik ühiskonnale ja kasulik vaid võrdsustajatele. Parim võrdsus, solidaarsus inimeste vahel, sünnib vabas ühiskonnas inimestevahelises vabas koostöös.

5. Vaba ühiskonna haridus ja kultuur
Vabas ühiskonnas pole haridus ja kultuur poliitikute manipuleeritav populaarsuse võitmise vahend, vaid inimeste enda tahte järgi enese arendamine. Nii kultuur kui haridus peavad aja jooksul vabanema poliitilisest mõjust ja rahastamisest.
Rahastamises on juba täna määrav kaal eraisikutel, kuid endiselt võtab riik ja poliitikud inimestelt kõrgeid makse hariduse ja kultuuri pakkumise ettekäändel. Kui aga raha jääks inimeste kätte, kas ei saaks inimesed ise oma eluga hakkama? Kõrghariduses peab riigi tellimuse osa vähenema ligikaudu 10%ni kõikides õppekohtadest. Oluliseks finantseerimise vahendiks peab kujunema säästmine ehk haridusfondid, kuhu lapsevanemad saavad koguda vahendeid, millega tasuda õppekulusid.
Kuid majanduslik ja kultuuriline innovatsioon ning eestlastele omane uuele avatud meelsus on oluline mitmete uute ettevõtmiste alustamiseks. Innovatsiooni kaudu on võimalik saavutada ka vaba turumajandusele enam vastavam nihe teaduse ja teadlaste arengus.

6. Arenev demokraatia
On kaks suurt jõudu, mis ei lase vabal ühiskonnal teoks saada – ühelt poolt inimeste hirm, kas nad saavad ise oma eluga hakkama ning teiselt poolt poliitikute võimuahnus ja iha valitseda teiste inimeste elu üle. Eriti viimast tuleb talitseda.
Mitmeid nüüdisaegseid käsitlusi tuleb pidada silmapaistvaks demokraatia liialduste avaldajaks. Tänu liigsele populismile on poliitika tihti ebaeetiline, ebaefektiivne ja huvigruppide mõju all. Poliitika on ühiskonnas kujunenud kõikehõlmavaks, totaalseks. Ajaloolises perspektiivis on valitsuskulude, maksude, riigivõlgade, inflatsiooni kasv ja sündivuse vähenemine peale 1920 aastatel massidemokraatia kehtestamist arenenud maailmas pretsedenditu.
Tuleb tõsiselt kaaluda soovitusi muuta osalt demokraatia kaudsemaks, teatud valdkondade juhtimine vaid kaudselt poliitiline, pikendada ametnike ametiaegu, optimeerida riigieelarvet menetlust, tagada kõikide kulude avalikkus ja muid tehnikaid demokraatia arenguks vähema populismi ja manipuleeritavuse suunas.
Kõige efektiivsemaks populismi kärpijaks on loomulikult oluline riigieelarve vähendamine ja teatud poliitiliste rahaeralduste liikide lõpetamine. Demokraatia pole mingi jumalik ideaal, vaid selle liialdus on viinud ilmselgete pahedeni. Liigne demokraatia ja populism on olnud enam kui vasakpoolne ideoloogia riigi kulude ja regulatsioonide kasvu põhjus. Demokraatia oma sobivas vormis on loomulikult liberalismi alustala ja ühiskonnale vajalik.
Vähendada tuleks ka professionaalsete poliitikute arvu. Üks ettepanek oleks alandada riigikogu koosseisu 101lt 71ni ja ministrite arvu 14lt 10ni. Pikendada võiks riigikogu volituste perioodi 5 aastani, et parandada poliitilist stabiilsust ja vähendada päevapoliitikat. Poliitikud ise peavad olema eeskujuks väikse ja usaldusväärse riigi loomises.

7. Rahvakapitalism
Tänane ulatuslik riiklik metsaomand, suure maamajandusliku sektori riiklik opereerimine on ebasobiv vabade inimeste riigiga. Metsade omanikeks peavad saama kohalikud omavalitsused või eraomanikud. Veel otsustavamalt tuleb tagada valdava osa riigile kuuluva maa munitsipaliseerimine ja/või erastamine lähimate aastate jooksul, sest taas, ulatuslik riiklik maaomand pole õigustatud. Loomulikus korras kuulub kogu maa inimestele ja riigile kuulub vaid see, mis vaja kodanike eraomandi kaitseks.
Riiklik tervishoid, pensionikindlustus ja haridus ei ole 21. sajandi lahendused, vaid minevik. Tulevik kuulub perekonnale ja vabale konkurentsile. Tänased osaliselt turumajandust matkivad riiklikud lahendused nii kõrghariduses, sotsiaalhoolekandes kui tervishoius on selliste põhimõtteliste vigadega, et nendest johtuvad pidevad rahaprobleemid ja viletsad tulemused. Püsiv lõpptulemus saab olla vaid turumajanduslik ja isiklikule/perekondlikule vastutusele tuginev korraldus, mis tähendab, et nii teenuse pakkumine kui ka selle finantseerimine peab toimuma eraisikute poolt. Kas pole loomulik iga inimese sotsiaalne vastutus oma enda ja oma perekonna heaolu eest seismine?
Tervishoius taotleme isikustatud kontode kasvavat osa sotsiaalmaksus. Pensionisüsteemis tuleb samuti vähendada sotsiaalmaksu ja suurendada sotsiaalmaksu vähendamise arvelt kohustusliku pensionikindlustuse makseid. Sotsiaalhoolekandes võib vanade-, hoolde- ja lastekodud muuta seltsidel tuginevateks eraõiguslikeks asutusteks, kes rahastavad oma tegevust teenustasudest, heategevusest ja kohaliku omavalitsuse toest. Neis valdkondades peab kaasa aitama antud valdkondade kultuuri kujunemiseks (näit. korralik tervisekäitumine, kooliväline õppimine, põlvkondade kooselu), mis võimaldavad kärpida isikute kulusid ja muudavad erasüsteemi toimimise võimalikuks – kõige elementaarsem on iga isiku ja pere pikaajaline vaade elule ja vastav majanduslik tegutsemine.
On oluline, et riigi üldine maksukoormus väheneks oluliselt võimaldamaks ülaltoodud teenuste omafinantseerimise. Sotsiaalmaks peaks vähenema ligikaudu 15%ni ja üksikisiku tulumaks ligikaudu 12%ni, millest 100% laekuks kohalikele omavalitsustele ning mis võiks olla igas kohalikus omavalitsuses kohalikult otsustatava suurusega – seega poleks enam tegu riikliku tulumaksu, vaid linna- või vallamaksuga.
Erastada tuleks samm-sammult rahvakapitalismist lähtudes ka praegused riiklikud ettevõtted, sest riiklik opereerimine pole õigustatud, vaid suurendab valdkondade korrumpeeritust. Rahvakapitalismi korral on ettevõtetest tulu saajaks on lai hulk kodanikke, kes omanikena on vahetult huvitatud antud ettevõtete ja kogu majanduse käekäigust.