Meediaanalüütik Irja Tähismaa arvab ajakirjandusest 1

Tänases Päevalehes leiab hea kolleeg, pr-mees Daniel Vaarik, et Kalev Meedia mainele võis laastavalt mõjuda ka koostöö Edgar Savisaarega. "Kalev Meedia edu võis koostöö Savisaarega halvasti mõjutada, sest see meenutas karikatuuri Putini-Berežovski koostööst 1990-ndate lõpu Venemaal," arvas ta.

Sind ja sinu nalju, Dannu. Oled vist jälle mõne toobi liiast võtnud. Nagu vanadel headel 90-ndatel Tartus. Jaa, olid ajad. Kus jäi kõrts seal vahele, rahvas pani tähele!

Sest kuidas saab ühele tublile meediamagnaadile, kel süda soe ja pea külm, mõjuda halvasti koostöö mõne erakonnaga? Võtame või meie hea sõbra Mart Kadastiku, tolle kunagise väärika KGB-agendi agendinimega Pikk blond mees, must king jalas, kellele ei ole tema sõprus teise kunagise väärika KGB-agendi Andrus Ansipiga (tema agendinimi oli muuseas Pikk brünett mees, valge king jalas ning pimeduses ajas KGB nad omavahel sagedasti sassi, aga hüva, ma kaldun kõrvale) kuidagi halvasti mõjunud. Samuti tema juhitavale Postimehele.

Vastupidi, koostöö on mõjunud hästi. Postimehes on olnud nüüd juba pikki aastaid täiuslik ülevaade sellest, kui tore inimene on Andrus Ansip ning kui paha inimene on Edgar Savisaar ning kui tore erakond on Reformierakond (pluss kõik ta sabarakud) ja kui paha erakond on Keskerakond. Just tänu Postimehele ning Mart Kadastiku ja Andrus Ansipi sõbralikus koostöös on loodud müütiline koletis nimega Edgar Savisaar, kes jääb alla vaid Grendelile Beowulfist ning Minotaurosele kreeka mütoloogiast. Just tänu sellele suurepärasele koostööle on meil hetkel võimul äärmiselt väikese, lausa miniatuurse ajukapasiteediga valitsus, mis ei ilmutanud riigieelearve kulude kärpimisel vähimatki loomingulisust, vaid raksas lihtsalt kirvega: kõigilt võetakse võrdselt, mõtlemata, et mõne inimese jaoks tähendab väikegi kärbe kabelimatsu.

Savisaare ja Kruuda sõprus ei ole kaugeltki sama mis Ansipi ja Kadastiku sõprus. Esiteks on see hulga lühiajalisem - Kadastik ja Ansip tundsid teineteist juba Tartu-aegadest, mil mõlemad mehed flirtisid KGBga. See sõprus on kestnud aastakümneid ning sel on olnud ka ühiskonnale käegakatsutav ning laiaulatuslik mõju: Kadastiku juhitav Postimees on loetuim ajaleht ning Andrus Ansip on peaminister. Peale loetuima ajalehe kuulub Kadastiku juhitavale Schibsted Eestile ka vaadatuim telekanal Kanal 2, raadiojaamad Kuku, Elmar ja Uuno, terve trobikond ajakirju ja kohalikke ajalehti, nii et võimalused poliitilistele oponentidele kaikaid kodaratesse loopida on võrratud (see ei ole niisiis sugugi juhus, et Kanal 2-e hittsaatel Ärapanija valdavalt vaid keskerakondlased hambus on).

Mis puutub Oliver Kruuda ajakirjadesse, siis need olid oma laadilt helged ja postiivsed ning neid ei kasutatud poliitiliste oponentide tümitamiseks. Kruuda oli oma ettevõtmistes aus ja sirgjooneline: kui Postimees ja Kanal 2 tegelevad päevast päeva Reformierakonna varjatud reklaamiga, s.o nad ei ütle otse välja, et promovad seda erakonda, siis Kalev Spordi Linnapea tund oli aus, otsekohene ja üheselt mõistetav, ning see on minu meelest väga sümpaatne.

Meedia ja poliitika sõpruses ei ole midagi taunitavat, kui sõbrad jäävad ülejäänud ühiskonna ees ausaks ja läbipaistvaks. Kõige ohtlikum on tagatubade sõprus. Just selline tagatubade sõprus on teinud võimalikuks olukorra, kus riigi kolm kõige mõjuvõimsamat justiitspositsiooni - justiitsministri, riigikohtu esimehe ning õiguskantsleri oma - on hõivatud Reformierakonnale lojaalsete tegelaste, teisisõnu erakonna enda meeste poolt. Rein Lang, Märt Rask ja Indrek Teder on omavahel väga suured sõbrad ja käivad koos saunas, aga avalikkuse ees jäetakse mulje, nagu need institutsioonid, mille eesotsas nad seisavad, õigusriigi kolm alustala, oleks endiselt sõltumatud, ja see on väga ohtlik.

Ajakirjanduse ja eelkõige meie kõige loetuma päevalehe Postimehe ülesanne oleks olnud avalikkust sellisest ohust informeerida ning õigussüsteemi reformistamist takistada. Miks? Aga sellepärast, et ainult reformistatud õigussüsteemis on võimalik, et Reformierakonda kritiseerinud Kadri Kiilas tunnistatakse hulluks ja viiakse päise päeva ajal vägisi hullumajja, ning et prominentse reformierakondlase Hannes Haaveli pedofiiliat ja tütre seksuaalset kuritarvitamist keeldub uurimast politsei ning kajastamast ajakirjandus. Reformistatud õigussüsteem sünnitab huvitavaid kurjategijaid: pätt ei ole mitte prominentne isa, vaid "kadunud tütar", kelle iga liigutust jälgib reformistatud meedia kui näljane verekoer. Nüüdseks on Hannes Haavel juba ka oma tütre lapseealist kasutütart ahistanud, aga meedia vaikib ikkagi.

Teine näide kurjategija loomisest on "pronksöö kvarteti" juhtum. Tegelikud kurjategijad, oma võimuliialduse, saamatuse ja rumalusega massilised korratused esile kutsunud Andrus Ansip ja Jüri Pihl sirutasid sel ajal, kui Maksim Reva, Dmitri Linteri, Mark Sirõki ja Dimitri Klenski üle kohut peeti, oma kabinetis mõnusalt varbaid välja. Need, kes avaldasid arvamust, pandi vangi, sest need, kes neil arvamuse avaldamise vägivallaga maha surusid, soovisid endalt süüd maha pesta. Aga see õnnestub vaid siis, kui sul õnnestub leida teine süüdlane.

Teise süüdlase leidmine ongi üks reformistatud ühiskonna üks peamisi tunnusjooni. Ja see on omakorda võimalik vaid siis, kui sul on piisavalt võimu, et oma tahet teistele peale suruda.

Oleks ju küll, millest kõnelda, kas pole? Aga ei kõnelda, sest suured sõbrad Mart Kadastik ja Andrus Ansip on omavahel niimoodi kokku leppinud.

Niipalju siis seekord poliitika mõjust ajakirjandusele.

Sina, Dannu, aga ära teinekord enam õllega üle pinguta.