Millega on IMF teeninud ära Eesti poliitikute pahameele?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Kas pole huvitav, mis?! Eile rääkis IRLi juht Mart Laar hoiatavas toonis "IMFi orjusest" ning nüüd jätkab sama sotside juht, rahandusminister Ivari Padar. Kuidagi kummaline kuulda seda juttu rahandusministri suust, sest IMFi läbi räägib rahanduses mõistuse hääl. Või pole see nii?! On ju IMF seatud tagama finants-stabiilsust kogu maailmas, seda pärast 1930ndate Suure depressiooni aegset kaost. Ja juba aastaid on Eesti valitsus ning Eesti Pank talitanud IMFi soovituste järgi. Seni on just riigi kulutuste vähendamist, tasakaalus eelarvet ja muud säärast põhjendatud IMFi nõudmisega. Ja nüüd äkki saadetakse see IMF pikale lainele. Kas pole huvitav?!

Või on küsimus hoopis muus. Mulle viirastub kangesti üks teine stsenaarium. Eriti kui arvestada, et president annab tänavu Eesti kõrgeima autasu Euroopa Liidu juhile José Manu­el Barroso'le. Võib küsida, et mille eest?! Kui vaadata arenguid Lätis, siis pöördus Läti kõigepealt rahalaenamisega sooviga IMFi poole. Sellele järgnes reaktsioon, nagu oleks pistetud näpp herilasepessa. Hakati kiruma IMFi ning pöörduti kiiresti rahasoovidega Euroopa Liidu poole, kus siis kibekähku mobiliseerusid Lätit toetama Põhjala riigid ning ka pisike Eesti, kel endal hing paelaga kaelas. Tekib küsimus, miks?! Kas pole siin põhjus selles, et IMF nõudis Lätilt kõvasti ülekuumenenud majanduse jahutamiseks tõepoolest devalveerimist. Ent siin sekkusid kiiresti Skandinaavia pangad, kellel on arvatavasti kõva lobby ka Brüsselis. Masseeriti veidi Barrosot ja teisi tähtsaid volinikke, Euroopa keskpanka, ning tulemus oli selline, et devalveerimist ei tule. Küll aga kõva kulude kärbe (mida IMF ei soosi kui majandust lämmatavat meedet), mis on Läti ühiskonna juba lõhestanud ja ettevõtluse lömastanud. Ja kuivõrd Eesti on Lätiga laias laastus samas seisus, kordub Eestis täpselt sama stsenaarium. Kus siis maailma majanduskriisi mõju lahendatakse elanikkonna vaesema kihi, pensionäride ja madalapalgaliste, ning ettevõtjate arvelt, kes siis jäävad vastavalt ilma lubatud sissetuleku tõusust või töökohast, ning kes kannavad kõik kulud. Pääsevad need, kes on pankadele olulised kliendid, pikaajaliste eluasemelaenude võtjad, nemad saavad võimaluse oma laene senise kursiga edasi maksta. Sest devalveerimine lööks just neid laenukliente ja selle kaudu ka panku. See otsus on ka poliitiliselt seeditavam, sest devalveerimise korral aetaks tänavale kodulaenukliendid, kes on noored pered lastega, samas kui kärbetele järgnevad ettevõtjate pankrotid või ettevõtete vara üleminek pankadele pole ühiskondlikult sedavõrd valuline. Pigem parastatakse veel takka, et paras neile ärikatele, et oma varast ilma jäävad! Külakurnajad sellised! Kapitalistid!

Arvata võib, et neid va kodulaenukliente on kõige rohkem ametnike hulgas, kes siis tegid just neile soodsa otsuse ja keda aitas ELi kõige tähtsam ametnik Barroso. Ja selle eest, et Baroroso vastu "tuli", antakse talle tähtis medal. Siis aumärk rinda Eesti majanduse tuksikeeramise eest. Ja IMFile, kes esindab kainet majanduslikku mõtet, öeldakse lihtsalt kooris BÖÖÖÖ! Ja rahvas kaagutab kaasa, aru saamata, mida see pikemas perspektiivis tähendab.

Nagu lasteaed, eksole, nagu kunagi kirjeldas ametnike käitumist IMFi esindaja Basil Zavoico. Kelle sõnul on ametnikel selline komme, et kui kõik ümberringi söövad 10 jäätist päevas, siis tahetakse ka süüa 10 jäätist päevas, ja põhjendatakse seda sellega, et ka teised teevad nii.

Lisaks toob kärbete poliitika kaasa massilise tööpuuduse, sest olukorras, kus väliskeskkond kiiresti jahtub ja turud kukuvad ära, on vaja ruttu kulusid kokku tõmmata. Ja seda suurusjärgus 50%, mitte 10 või 20%. Ettevõtjal on palju lihtsam koondada töötajaid ja säilitada sedasi efektiivsust kui hakata jändama palga alandamisega, või panna üldse pood kinni ja oodata. Sest kui juba valitsusel tekib probleeme inimeste palga alandamisega, toob kaasa palju kohtuasju, siis mis veel rääkida ettevõtjatest. Tööpuudus omakorda seab täiendava raskuse eelarvele. Näiteks Lätil juba napib raha töötu abiraha maksmiseks. Ja ma ei kujuta ette, kes hakkab makse maksma siis, kui suur osa ettevõtetest on tegevuse lõpetanud ning suur osa inimestest töötud. Või kes neid makse jõuab maksta. Kas need eurolaenuvõtjad kannavad selle koorma välja? Aga praegused valitsejad ega Barroso ilmselt selle peale ei mõtle, sest kui see nii juhtub, on nad juba kuskil mujal, võimalik et poolemiljonise kuupalgaga Brüsselis europarlamendi soojal saadikukohal.