Mis Ingrid rääkis tegelikult Savisaarte kohta

Väljavõte Toptopi veebist.

Toptopi-Ingrid on kirjutanud mesimagusa loo oma suhetest Savisaartega. Nojah, arvata võib, et nüüd, kus ta jäeti presidendiballi ukse taha, sõna otseses mõttes, ja oma kättemaksutuhinas peedistas selle eest Ärma-Tomi naisi, Evelini ja Mariannet, on ta paljud sillad enda jaoks põletanud. Ja katsub nüüd siis viimases hädas Savisaartega vahepeal jahenenud suhteid üles soojendada, määrides neile mett moka peale.

Mis on iseenenest huvitav, sest Ingrid on olnud juba pikka aega Reformierakonna meedianõunik-salakuulaja. See asi teisiti ei saanudki olla, sest Eesti Meedia juht Mart Kadastik on Andrus Ansipi isiklik sõber ja Ingrid kui Kadastiku poolt ametisse määratud inimene pidi vähemalt Kroonikas tegema nii nagu Kadastik käskis. Ehk siis vihkama lisaks Mart Laarile ka Savisaart. Vähemalt see tundus nii. Sest iga kord, kui Ingridil oli Savisaartega mõni kokkupuude, klatšis ta pärast seda mis kole. Seda nii oma ülemusele, Kadastikule kui ka oma tuttavatele. Ja nagu Ingrid rääkis, teenis ta sellega Kadastikult ainult plusspunkte. Et pole hullemat inimest kui Edgar. Kes on paks ja kole, et kuidas Vilja seesugust üldse välja kannatab. Peab vast olema loll naine, kes seesuguse eest välja astub.

Mis oli minu jaoks huvitav, et Savisaart klatšisid taga ka mõned teised, kes väliselt oleks pidanud temast justkui lugu pidama. Näiteks Savisaart kohtuasjades esindanud advokaat Ants Karu siunas seltskonnas oma klienti nii et isegi minul, kes ma Savisaarest eriti lugu ei pidanud, hakkas piinlik. Ma mõtlesin, et mina endale selist advokaati küll ei võtaks. Ja Ants Karu naine, samuti advokaat Sirle Karu (neiupõlvenimega Niklus), kes armastas koos Ingridiga meie hoovis oma teise raseduse ajal ja pärast imiku kõrvalt napsitada ning suitsu teha (kuna tema äi ja ämm, kelle juures ta Nõmmel elas, poleks seda lubanud), vandus Savisaart nagu voorimees, kui purju jäi. Lobises kõik oma mehe mõtted ja asjad välja, et kus Savisaar käib, ja kellega, ja mida teeb. Ning Ingrid siis lisas omalt poolt, et mida tema teab ja koos siis kirusid ja vandusid.

Ja teine isik, kes Savisaart mõnuga taga rääkis, oli Tiina Kuuler-Alaküla, kes oli abielus Allan Alakülaga. Me käisime neil Ingridiga tihti külas ja Ingrid alati hoiatas ette, et külla minnes ei tohi Savisaare kohta midagi öelda, kuna Allan töötab Savisaare juures. Ja seda ka ei tohi öelda, mis ma Ingridi käest olen Savisaare kohta kuulnud. Kui aga Tiina Kuuler, kelle perenimest on Toptopi veebis Alaküla millegipärast ära kadunud, viimaks on nad lahku läinud, kui see Kuuler meile külla tuli, siis rääkis kõik ära, mis Allan on Edgari kohta rääkinud ja kirusid siis jälle Ingridiga koos Savisaart. Ja Allanit ka muidugi, kes olevat olnud loll ja saamatu mees. Nii et suu oli vahus. Ja ma kujutan ette, et Ingrid sai siis jälle Kadastikule kõik ette kanda, mis ta Savisaare ja lähikondsete kohta oli kuulnud. Ning mõne aja pärast ilmus see info kuskil ajakirjandusse, näiteks mõne Savisaare uue naissuhte kohta või midagi säärast.

Ma ikka küsisin Ingridi käest vahest, et kas need inimesed, kes Savisaare heaks töötavad, magada ka saavad, kui teda nõnda seljataga kiruvad, siis ütles Ingrid, et temal on sest ükskõik. Temal väga hea, kui teised räägivad. Ja mida rohkem räägivad, seda parem. Ja mis seal salata, sain minagi Sirle Karu käest ühte koma teist huvitavat infot, mida Äripäevas ära kasutada. Täiesti otseallikast, Savisaare enda advokaadi käest. Kusjuures ma arvan, et nii mõnedki asjad Savisaare tegemiste ja äriasjade kohta olid minul enne teada kui Savisaarel endal.

Nii et Ingrid küll soovitab poliitikutele ja teistele, et olge ajakirjanikuga hästi avatud, ent mina seda küll ei julgeks nii absoluutselt soovitada. Pigem tuleb hoolikalt valida seda ajakirjanikku ja väljaannet. Sest nii nagu see on Ingridi puhul, on see ka paljude teiste ajakirjanike puhul, meenutab neile intervjuu andmine püksi pissimist: algul on küll maru hea ja soe tunne, aga pärast võib olla tükk aega väga sitt olla. Aga eks enamus neid, kel kogemusi ajakirjanikega suhtlemisel, seda juba teavad. Oma vigadest saadud õppetunnid on enamasti kõige paremad.

Mis puutub aga Ingridi kohtumist Savisaarega möödunud suvel Tõrvas, siis olen mina kuulnud hoopis sellist juttu, et Ingrid, kes oli end smugeldanud VIP-telki, küsis Savisaart nähes kõva häälega: "Noja, kus siis Vilja on?!" Ning seejärel, upsakalt, osutades Savisaare nõunikule Monika Batrakovale: "Ja kes see veel selline on?!" Mispeale ei osanud Savisaar suurt midagi öelda. Ja ausalt öeldes ei kujuta ma hästi ette, et Ingridi suhted Savisaarega võiks veel mingitpidi head olla. Pigem vastupidi. Ja nagu ma olen kuulnud, siis on Ingridi isik üks põhjus, miks Toptopi ajakirjanikke kuhugi ei kutsuta ja Toptopi uudiseid ei tsiteerita. Sest Ingrid on kaotanud usalduse väga paljude inimeste silmis. Mitte et ta oleks otseselt kellegi kohta halvasti kirjutanud, pigem vastupidi, Ingridi artiklid on kõik mesimagusad, vaid seetõttu, et on vaid temale usaldatud infot edasi rääkinud. Mõnda aega suutis ta küll intrigeerida ja inimesi üksteise vastu välja mängida, ja temaga oldi sunnitud arvestama, kuna ta oli Eesti ühe mõjukaima väljaande juht, ent nüüd, kus tal seda seljatagust enam pole, ei arvesta temaga enam mitte keegi. Ja seda on ka tunda, kus ta on asunud avalikult toetust lunima.