Appi! Lang ja Pihl kavandavad diktaatorieelnõud

Väljavõte Postimehe veebist.

Kui nii edasi läheb, siis meil Innoga tuleb ilmselt emigreeruda. Nimelt kavandavad Nuf-Nuf ehk Rein Lang, me lihav, läikiva lõuaga justiitsminister, kes peab maksumaksja raha eest nõunikuks nimetatavat armukest ja ähvardab inimesi vangi panna, ning tema endisest Viru hotelli turvaülemast kompanjon seltsimees Jüri Pihl uut seaduseelnõu, mis annaks neile võimaluse kõik oma vastased kinni nabida ning nende üle Liivalaia kohtumaja keldris (prokuröri juuresolekul mõistagi, aga see on fine, sest Jüri Pihli naine on Lavly Lepp, riigiprokurör) kohut pidada.

Sest just nimelt seda ehk piirideta võimuvoli taotleb uus korrakaitseseaduse eelnõu, mis praegu veel riigikogu õiguskomisjonis, selle esimehe, reibast Otto von Flick'i meenutava Ken-Marti Vaheri laual toppab. Appi! tahaks karjuda. Ja veelkord: appi!

Selle seadusega nõuavad Pronksöö stiihilised rahutused korraldanud Lang ja Pihl (+ Ansip) endale õigust "vägivallaga seotud pikaajalistest massilistest korratustest põhiseaduslikule korrale tuleneva ohu korral välja kuulutada erakorralise seisukorra".

Peab nentima, et Reinul ja Jürkal on hea nina. Oht on tõepoolest olemas. Reaalne oht nende enda võimulpüsimisele. Rein ja Jürka on end valitsuses ministritena täis teinud ning ühelgi mõtleval olendil pole isu neile oma häält anda. Ükski tervemõistuslik venelane ei hääleta sotside ja sm Pihli poolt, sest sm Pihl korraldas pronksööl venelaste massipeksmise, sama lugu reformi ja Langiga. Äsja korraldas Öine Vahtkond Rahvusraamatukogu ees Jüri Pihli vastase piketi, kus talle anti selgelt mõista, et teda peetakse Pronksöö sündmustes vastutavaks ning teda ei soovita näha sotside esimehena.

Aga mida tegi Pihl? Iga normaalne inimene oleks võtnud seda kui märki, et ta on midagi valesti teinud. Läinud nende piketeerivate inimeste juurde ja vestelnud nendega, selgitanud oma olukorda, palunud vabandust. Taandanud oma kandidatuuri esimehe kohalt ja andnud võimaluse rahumeelsele daamile, Katrin Saksale. Pihl aga, karjerist nagu ta on, vaadetelt mis vaja, surus end jõuga (mille muuga, mõistust tal ju pole?) sotside esimeheks ning üritab nüüd oma võimu kindlustamiseks karme seadusi vastu võtta.

Uue korra kohaselt oleks siis riigikogul õigus pronksöötaoliste massirahutuste korral kuulutada välja erakorraline seisukord ning valitsus (NB! valitsusse kuuluvad reform, isamaa ja sotsid) saaks õiguse kehtestada tsensuuri ja komandanditunni, piirata suuresti inimeste põhiõigusi - sisuliselt diktaatorlikud volitused.

Nii, mida see siis tähendab? Oletame, et Pronksöö kordub. Piisab sellest, kui seesama valitsus ässitab mõned liimid, böhmid ja rebased kamba dozoorlaste vastu. Ja dozoorlastele tulevad appi lasnamäe venelased. Ja liimidele, böhmidele ja rebastele tulevad appi mõned tartu natsid.

Ja heipparalla, ongi põhjus erakorraline seisukord välja kuulutada ning kaitsevägi tänavale tuua. Sest nagu ütleb justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse juhataja Ulrika Eesmaa, on raske täpsustada, kui ohtlikud peavad rahutused ikkagi olema, et vastata erakorralise seisukorra määratlusele, sest seaduses seda ära ei defineerita, vaid jäetakse otsustajatele üsna suur otsustusvabadus.

Ehk siis väga vabalt võib sellise erakorralise seisukorra konstitueerida olukord, kus kamp rahvuslasi tormab Kalev Rebase juhtimisel kallale justiitsministeeriumi ees piketeerivatele dozornikutele.

Samuti võiks erakorralise seisukorra välja kuulutada siis, kui tänavale tuleb kümme loomaõigulast ja piketeerib kasukakandjate vastu. Sest kes teab, millega nad võivad hakkama saada. Kui neid on olnud põhjust Kaposse kutsuda, siis kahtlemata on tegemist väga ohtlike tegelastega.

Hüva, aga mida see e r a k o r r a l i n e seisukord siis ikkagi endast kujutab? Piisab, kui meenutada aastat 1934, mil diktaator Kostja Päts haaras võimu, sulges ajalehed ja keelas kõik parteid peale Põllumeeste Kogu, pistis poliitilised oponendid pokri või orgunnis nende tapmise. Ka siis kuulutati kõigepealt välja erakorraline seisukord, mida pikendati kogu aeg. Kuna Pätsi-vastased ajaleheartiklid, meeleavaldused ja parteid olid ju temale ohtlikud, kas pole?

Selles suunas vaatavad praegu ka poliitilises mõttes hinge vaakuvad Ansip, Lang ja Pihl. Ja poiskesed Vaher ja Reinsalu muidugi ka, sest ka nende laul on suuresti lauldud. Demokraatlike valimistega, olgem ausad, nad enam võimule ei saa. See on paraku tõde, millele tuleb näkku vaadata.

Jääb üle kehtestada diktatuur. Nüüd on äärmiselt oluline, et opositsiooniparteid, pean silmas Keski, Rahvaliitu ja Rohelisi, ei nõustuks sellise korrakaitseseaduse eelnõuga. Sest kui te sellega nõustute, siis ükspäev, head sõbrad, kasutatakse seda teie eneste vastu.

Praegu tuleb kaitsta venelaste õigust oma arvamust avaldada, sest kui me seda ei tee, siis tullakse ükspäev meie eneste kallale. Kehtestatakse tsensuur, mis praegu osalt juba olemas on, komandanditund, piiratakse meeleavaldusi ja inimeste põhiõigusi. Ja jäetakse ära valimised, sest kes siis erakorralise seisukorra ajal valimisi peab.

Seadus loodetakse ilmselt juba enne aprilli lõppu vastu võtta, parajalt enne plahvatusohtlikke päevi aprilli lõpul ja mai alguses. Siis ässitatakse böhmid ja dozornikud teineteise vastu üles ning põhjus erakorralist seisukorda välja kuulutada on enam kui olemas. Postimees laulab reformile kiidulaulu nii, et suu vahus, ja opositsioonipoliitikuid võib edaspidi kohata vaid Liivalaia kohtumaja ruumes, kus neid süüdistatakse erinevates korruptsioonikuritegudes. Partsjuugend Vaheri ja Reinsalu isikus võtavad Postimehes kordamööda sõna, kuidas õigusemõistmine on lõpuks ometi õiglane. Valimisi ei tule, sest valitsuse korraldatud rahvaküsitlused näitavad, et rahvas on kõigega ülimalt rahul ja kui kõik on rahul, siis milleks midagi muuta.

Liig karm stsenaarium? Maybe. Elame-näeme. Meie oleme seks ajaks igatahes juba Moskva rongis.