Intervjuu Dmitri Linteriga, I: Kui mind ära viidi, hoidis poeg käes plastmassist mõõka ja nuttis

Intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Dmitri Linteriga. Linter räägib võimalustest praeguse olukorra parandamiseks, üks on süsteemi muutmine, teine, mida kasutab Öine Vahtkond, on oma väljaastumistega nõuda süsteemi informeerimist. Seetõttu ei saa rääkida mingist protestist. Protestist võib rääkida siis, kui mõni sotsiaalne grupp seisab oma nõudmiste eest. Öise Vahtkonna tegevus on kontseptsioon, mille järgi on Eesti ühiskonna areng jõudnud tupikusse. Et Eesti vabariik pole praegusel kujul eluvõimeline, kuna on palju lahendamata probleeme ja need probleemid nõuavad olukorra muutmiseks suuri süsteemseid otsuseid. Kui need tegemata jäetakse, kukub riik kokku. Ja see kriis, kuhu on jõutud, omab ulatuslikke tagajärgi, ning see pole veel õieti alanudki. Ning rahvuslikud probleemid ei kao iseenesest kuhugi. Vene intelligents ja vene kogukond ei kujuta ette, et oleks lojaalne sellele väärtuste süsteemile, mis praegu Eestis valitsevad. Kui väärtuste süsteem ei muutu, siis eraldub see osa ühiskonnast. Linter ütleb, et vene kogukonnal on liitlasi Euroopas ja Venemaal ning tehakse seda, mida peetakse vajalikuks. Eestis valitsev väärtuste süsteem on monoetniline, venelasi ahistav. See ei vasta euroopalikule väärtuste süsteemile. Kus on vene ministrid, kus on vene fraktsioon parlamendis? Neid pole! Kus on vene kogukonna arvamus eesti pressis? Seda pole. Nii et mis protestist me siin räägime?! Siin pole midagi protesteerida, kõik on selge. Me lihtsalt juhime tähelepanu teatud olulistele asjadele, näiteks justiitsministeeriumile, miks pole Ganini asja lõpuni viidud. Lisaks Ganinile veel teiste tapetute asjad, mille kohta meil veel täpsemat infot pole. Ent me võime juba öelda, et lisaks Ganinile oli pronksiöö käigus veel hukkunuid. Kõigil hukkunutel oli üks omadus: nad olid rahvuselt venelased.
-Kas sa võiks rääkida pronksiööst, mis seal sinuga juhtus?
-Pronksiöö möödunud minu jaoks huvitavalt, kuna ma tegelesin muude asjadega kui pressis on räägitud, mind seal kohapeal ei olnud. Kahjuks või õnneks. Ma olin koos oma kahekuuse lapse ja oma vanema pojaga esimsest abielust, kes jäi ööseks minu juurde. Ja polegi mõtet rääkida neist asjadest, kuidas mind kinni võeti ja haiglasse viidi. See asi jääb lihtsalt meelde. Kodus, kui mulle käerauad külge pandi ja kodus läbiotsimine korraldati, põlvitas mu vanem poeg ikooni ees ja palvetas. Ja hoidis käes plastmassist mõõka ning nuttis. Ta ütles: "Isa, ma maksan sinu eest kätte!" Linter jätkab, et tema arust on hirmus, kui lapsed võtavad kätte plastmassist mõõgad ja tahavad kätte maksta neile hirmsatele politseinikele, kes viivad nende vanemaid nende kodust minema. Ma ei arva, et kui me uut põlvkonda selliste eeskujudega kasvatame, et meid ootab särav tulevik demokraatlikus riigis. Ei tohi sundida lapsi rääkima selliseid asju. Mu poeg on intelligentne poiss ja juba 6aastaselt omab hoopis teistsugust mõtlemist. See ei puuduta ainult minu poega, vaid paljusid lapsi, kes näevad, kuidas nende vanematele surutakse peale väärtused, mis on võõrad. Meiega ei arvestata, meid peetakse millekski selliseks, mida on võimalik minema lüüa nagu kausi laua pealt. Kaitsepolitsei on ise tunnistanud, et 90ndatel hävitasid nad Eestist vene esindatuse. See on juba ammu hävitatud. Majanduslik esindatud on piiratud, 80% töötutest on venelased, 80% vangidest on venelased. Narkomaanidest on 80% venelased. Pronksiööl võeti ära ka ühise mälu baas. See on tähtis igale etnosele, kõigile, kes jagavad ühist kultuuritausta.
-Kui kaua olid vanglas?
-Peaaegu 7 kuud.
-Mis seal toimus?
-Seal oli kahe kuu jooksul tugev pressing. Ma olin kambris, kus polnud värsket õhku, kus ei saanud jalutada, ilma suitsuta. Seintel jooksid tarakanid. Värsket õhku sain siis, kui käisin medõe juures vererõhku mõõtmas, ta tegi selle jaoks akna lahti. Siis nägin ka päiksevalgust, sest kambris seda muidu polnud. 10-20 minutit sain värsket õhku hingata. Nii oli umbes poolteist kuud. Kaks korda ähvardasin, et avan omal veenid, mitte ei soorita enesetappu, vaid avan veenid, vigastan ennast ja hoiatasin ka vangla ametnikke, kuna minule avaldati pretsedenditut survet, mulle visati kambrisse tuberkuloosihaigeid, kes köhisid verd, oleksid võinud mind nakatada. Ma ütlesin, et nendega koos ma istuma ei hakka, ma ei saanud ka nende suhtes vägivalda tarvitada, sest minu suhtes oleks kohe krimasi algatatud. Ma lihtsalt ütlesin, et vigastan ennast ja rääkisin seda teistele, et kui surve jätkub, siis vigastan.
Linter jätkab, et üks kord teda kambris peksti. Oma veendumuste pärast. Peksjad olid eestlased, eesti vangid. Linter visati spetsiaalselt sellesse kambrisse, ta oli siis Tallinna vanglas. Ta fikseeris kõik vigastused, aga tema olukorras kirjutada politseile avaldus, oleks tähendanud, et temaga on vanglas kõik. Ükskõik, millisesse kambrisse sa ei satuks, sul pole vanglas enam elu. Linterile räägiti, et teda pandi teatud kambritesse kokku spetsiaalselt teatud isikutega, et teda mõjutada. Teda veeti pidevalt ühest vanglast teise, et ta ei harjuks ühe kohaga. Kuigi tal oli kodus kahekuune laps, ei lastud tal suhelda lähedastega, telefoni teel helistada ega kirjutada. Ta ei teadnud, mis tema perega on, mis on kahe lapsega, midagi ei teadnud. Kuigi tal oleks olnud selleks õigus, talle sellist võimalust ei antud. Tal on üle 30 kirjaliku keeldumise suhtlemisest oma advokaadiga. Dokumendi, mis ta vanglast saatis, läksid kaduma. Jutt sellest, et meil on demokraatlik süsteem, on täielik jama. See allub täielikult prokuratuurile, valitsusele ja sellele, mida ütleb Jüri Pihl. Kui tema tahab, siis kaovad dokumendid. Mingit õiguslikku alust selleks pole. Seetõttu, kui te räägite protestist, ma ei saa sellest aru. Süsteem on juba selline, et ta muutub kas evolutsiooniliselt, või ta rebitakse lõhki. Kas tankidega, nagu venelased 40. aastal tulid või kuidagi muud moodi, ma ei tea.

Video üles võetud 19. jaanuaril lokaalis Zanzibar (Idakeskuse juures Lasnamäe alguses).