Väljavõte ERRi veebist.
Ristirahvas rõõmusta! Majanduslikult kehval ajal on Eestisse tekkinud olemasolevate kõrvale, või õigem oleks öelda, et isegi peale (kui rahalisi ressursse võrrelda) uus ajaloo-uurimisasutus - Kaitsepolitseiamet. Miks, tont seda täpselt teab, ilmselt on ajalooga tegelemine momendil popp ja seksikas. Ja ega üks endast lugu pidav asutus nagu kaitsepolitseiamet seda kahtlemata on, ei saa siis ajast maha jääda. Pole siis ime, et miljonite maksumaksja kroonide eest tegeletakse sealgi Eesti mineviku nüansside uurimisega. Täpset rahasummat, mõistagi, ei saa öelda, sest kõik Kaposse puutuv on riigisaladus. Ja nõnda võib see asutus tegeleda põhimõtteliselt millega iganes, näiteks lisaks ajaloole, miks mitte, ka meedia ja avaliku arvamusega, näiteks kribada portaalidesse kommentaare, teha avaliku arvamuse küsitlusi, siis finantsvahendusega, pakkuda rahvale sms-laene, või siis majandusanalüüsiga, prognoosida SKP kasvu (Eestis tegeleb sellega küll palju asutusi, aga keegi ei suuda anda adekvaatseid hinnaguid), või siis kultuuriga, näiteks tulla välja mõne teatrilavastuse või kontserdiprogrammiga, või avaldada mõni raamat. Olla raskel ajal "abiks" niiöelda. Tööpõld on igatahes lai. Ja loomulikult on Kapo analüüsid kõige õigemad. Sealsed spetsialistid kõige targemad ja loomingulisemad. Või mis? Või on keegi, kes julgeb siin vastu vaielda?! Kui Kapo on ütleb, et küüditamisel polnud mingit rolli kohalike elanikel, pealekaebajatel, siis NII KA OLI! Ja jutul lõpp. Kes vastu mögiseb, on Eesti riigi vaenlane, ja sellega hakkab Kapo eraldi rasbiraitama. Näiteks alustuseks väike arest, ja kui sellest ei piisa, siis mõnekuuline randevuu Eesti kinnipidamisasutustes. Kuni lõpuks riigist väljasaatmine, või midagi muud sellist. You name it!
Mulle tundub, ja ma arvan, et ma pole ainus, kes nii arvab, et Kapo on, ja eriti nüüd, endise reapolitseiniku Raivo Aegi juhtimisel muutunud sealsete ametnike mõnusaks puhkekoduks. Kus siis kasutatakse Eesti ühe mõjuvõimsama asutuse vahendeid oma isiklike ambitsioonide ja eelistuste, võimalik, et isegi hobide toetuseks. See on umbes sama kui teerulliga pesu triikimine. Kui võimalust on, miks mitte, eksole. Ja pesu saab väga sirgeks, isegi VÄGA, õigem oleks öelda, et VÄGA. Kas keegi vaidleb vastu?! Mhh? Ja Raivo Aeg vaatab kõike seda oma karumõmmi naeratusega pealt, silmis selline kerge läige, nagu oleks purgi mett ära söönud. Ma kujutan ette, et umbes sellise pilguga vaataks asjadele ka Tõehetke-Lilit, kui temast tehtaks ühel päeval, ütleme, Eesti president. Ja oi, mille kõigega presidendi kantselei meid siis üllataks! Siin võib vaid fantaasial lennata lasta! Alasti uudised oleks ilmselt ainult jäämäe veepealne osa.
Ja ma ausalt öelda ei imesta enam, MIKS Kapo viimasel ajal tuhlab just TEATUD erakondade kontoreid ja liikmeid. Sest Kapo ametnikud juhtumisi ei toeta neid erakondi. That's it! Kui näod ei meeldi, niiöelda, siis tuli peale! Ja ajaloo kõrvale võib ju vahelduseks ka poliitikaga tegeleda, eksole, sest Aeg (kes ilmselt poleks osanud uneski näha, et ta võib kord sellisesse ametisse maanduda) kiidab kõik heaks. On kõigega maru rahul. Sest, omavahel öeldes, ta ei jaga asjadest mitte mõhkugi. Ma loodan, et ta vähemalt lehte loeb või telekat vaatab, või on elu jooksul mõne raamatu läbi lugenud.
Oi-jah. Ma ei kujuta ette, mis põnevatele dokumentidele Kapo oma uurimistes tugines, aga isegi välismaal aastakümneid elanud eestlased ja teised baltlased-emigrandid naersid isekeskis seda, et just eestlased olid kõige suuremad pealekaebajad, mistõttu neid viidi kõige rohkem ära. Lisaks kõigele täitsid nad oma saksa täpsusega nõukogude etteantud plaani. Lisaks sellele liigub juba aastaid legend, ja seda pole välja mõelnud Vene propaganda, et ühe kohaliku KGB kontori uksel oli silt, et "Ülekoormuse tõttu on naabrite peale kaebuste vastuvõtmitmine ajutiselt peatatud." Ja kui Kapo väidab, et küüdistamise nimekirjad koostas kohalik venelasest NKVD emissar, siis tekib küsimus, et mille põhjal tema need nimekirjad koostas. Kust ta selle info sai?
Kui ma olin veel väikene poisike (30 aastat tagasi) ja veetsin suved maal vanaema juures (Tartumaal Aravu kandis), siis meeldis mulle kuulata vanade tädide juttu, näiteks siis, kui koos peatuses bussi ootasime. Ja tihtilugu rääkisid nad ka küüditamistest. Räägiti sellest, kellel kui palju ja mismoodi lähedasi ära saadeti, siis elust Siberis, ja lõpuks läks jutt alati selle peale, kes kelle peale kaebas. Need kaebajad olid kõik teada, ja saatuse irooniana nendega eriti tegemist ei tehtud. Enamik neist lahkus maalt linnadesse, sest neil poleks oma külas pikka pidu olnud.
Vat sellised lood täna.
8 kommentaari:
Ei mina sinuga vaielda viitsi, Inno, püüda sulle midagi selgeks teha, nagu paljud siin, seda enam, et olen seda teemat siin nüüd mitu päeva jälginud ja pean ülema, et mida aeg edasi, seda abitumaks ja haletsusväärsemaks sa oma kibestumises muutud, soovides NIIII väga jälle vastuvoolu ujuda tõe ja õiguse tagaajamise sildi all. Seda sissekannet lugedes, eriti viimast lõiku, tekkis mul lihtsalt üks mõte, mis ei pretendeeri sugugi tõele, aga niisama... mõtlesin, et jagan sinuga. Vaata, kas sa pole kunagi tulnud selle peale, et inimene, kes on milleski alla jäännud, lüüa saanud jne, tahab leida oma hädade süüdlast. Ja kas needsamad memmed seal bussipeatuses (ja oi kui paljud teised üle Eestimaa), kes tegelikult teadsid, kes või mis oli küüditamise ja muude hädade taga, ei julgenud alalhoidlikkusest, argusest vms endale, veel vähem teistele, öelda, et "see on ju nõukogude võim ja seda siin maal esindavad venelased, kes naabri-Maali ära viisid". Siis tuli leida nn asendussüüdlane, kelle peale näpuga näitamine ei ähvardanud lõppeda naabri-Maali saatuse jagamisega, ja miks ei võinud selleks siis olla ülenaabri-Volli, kes on üle küla teada paha inimene, ja üldse, miks teda ennast ära ei viidud? Miks ei võinud need sinu poolt usinasti levitatavad legendid just nii tekkida, Inno? Näiteks.
Ära siis vaidle.
Aga seda nõukogude võimu kirusid nad muidugi kogu aeg. Nad olid vanad, 60-80aastased elus karastunud tädid, neil polnud enam karta midagi. Heas mõttes pohhuistid. Rääkisid kõigest ja vabalt. Kirusid nõuka aja korda ja valitsust. Suhtumine umbes selline, et "surm siin või Siberis".
Antud juhul aga puudutas see nende nimekirjade koostamist ja pealekaebamist. Kapo tuli eile välja teesiga, et küüditatute nimekirjad tekkisid nagu iseenesest, mina väitsin, et need koostati kaebuste põhjal. Umbes nii nagu praegu maksuamet revisjone teeb, kaebuste põhjal (see viimane on selline avalik saladus, neile, kes veel ei tea).
Muide, need tädid rääkisid ka seda, et Päts müüs Eesti riigi maha.
Küüditati neid kelle peale armsad kaasmaalased näpuga näitasid. Olen selle aja, veel mõistusega inimene. Veel 25.märtsi pommikul saadeti keegi teine, kui tekkis vajadus sõbrameest mängida ja head noosi saada!
Mis viga Kaharil ajaloolast mängida. Kõik keelatud toimikud on saadaval. Aga tõeline ajaloolane saab ainult teatud asju uurida.
mina tean näiteks vastupidiseid näiteid oma enda suguvõsas,et küüditajana ametis olnu käis eelmisel päeva talsdesse sõna viimas, et mingu kodust ära ööseks. Kõik minu isa õed ja vend pääsesid niimoodi. Aga see variant muidugi Innole ei sobi, sest temal on tarvis mingil põhjusel eestlasi maa põhja sõimata. Inimesi on igasuguseid ja iga rahvuse hulgas. Ja selline vastik vihakülvamine, nagu siin blogis harrastatakse, ei vii kunagi paremate inimsuheteni.
Miks ei sobi? Kõik variandid sobivad. Seetõttu ongi kummaline raiuda üht tõde. Oli pealekaebamisi, oli neid, kes aitasid küüditamisest pääseda, oli ka neid natšalnikuid, kes pealekaebamisest ei hoolinud. Maailm pole must-valge, nagu seda püütakse näidata. Ikka on eri varjundeid, hall- ja pooltoone. Oluline on need kõik välja tuua.
Ajaloolane R. Nerman on raamatus "Pelgulinn : kultuurikeskkonna kujunemine ja areng" muuhulgas kirjutanud järgmist (lk. 257):
"Üheks selliseks KGB fabritseeritud legendiks on süüdistus, et kõik küüditamised ja arreteerimised toimusid ainult seetõttu, et eestlased ise vorpisid oma kaasmaalaste kohta tohutul hulgal kaebekirju. NKVD ja teised repressiivorganid olid niivõrd sinisilmsed, et võtsid kõike puhta kullana ning teostasid eksikombel vangistamisi. Kuigi selline argumentatsioon on olemuselt absurdne, püüti sellega puhtaks pesta ulatuslikke kuritegusid. Oluline on siinjuures lisada, et täpselt samasuguseid legende vorbiti ka teiste põlisrahvuste kohta, kelle seas minimaalselgi määral püsis ajalooline mälu. Ei ole saladus, et ka praegu leidub selliseid isikuid, kes kibestumisest, sissejuurdunud hirmutundest, analüüsivõime puudumisest, orjameelsusest, konjuktuursetest kaalutlustest või lihtsalt suurvene shovinismist jätkavad kaebekirjade juttu, kuigi pole selliseid kirju ise näinud. Kuna käesoleva raamatu autor on erinevatest fondidest leidnud suurel hulgal kaebekirju, siis on sobiv sellest rääkida. Kõigepealt tuleb öelda, et suurem osa polnud eestlaste kirjutatud. Kui aga oli tegemist eestlastega, ei unustatud kunagi märkida oma seotust repressivorganitega (teenistus NKVDs, osalemine hävituspataljonis) või kuuluvust komparteisse. See on loogiline, sest nendel aastatel tundsid eestlased suurt umbusku NKVD ja teiste Moskva struktuuride suhtes."
Väita, et eestlaste kaebuste peale arreteerimisi polnud, on sama absurdne, kui eitada eestlaste kaasalöömist hävituspataljonides. Selge see, et summa summarum oli neid selge vähemus, kuid neid oli siiski palju, suuresti tänu tolleaegsele propagandale. Herr kahari ülesastumine oli aga pr-fopaa, oleks võinud lasta kedagi paguniteta inimest rääkima.
Postita kommentaar