Külm kodusõda Kapo ja venelaste vahel

Mäletate, kui Eesti oma iseseisvuse taastas, siis oli muu hulgas juttu sellest, mida teha kõigi nende venelastega, kes olid nõuka ajal Eestisse toodud (loomulikult oli ka teisi rahvusi lisaks venelastele, aga tinglikult nimetan neid kõiki venelasteks, kuna nad räägivad valdavalt vene keelt). Arvamusi oli mitmeid. Esimene reaktsioon oli eestlastel kahtlemata: välja! Sest hirm venelaste ees oli sedavõrd suur. Ja, mis seal salata, esimene intuitiivne arvamus on enamasti ka õige, kuna see tuleb südamest. See on aus. Ja selline arvamus oli näiteks Jaan Kaplinskil. Kes kirjutas paarkümmend aastat tagasi sellest, kuidas venelased tuleks välja saata. Või siis vähemasti need soveedid, kes olid Eestisse tulnud nõuka ajal ja kel polnud siin mingeid juuri. Ja loomulikult olid sellise lähenemise poolt ERSP-lased.

Aga oli ka vastaseid. Üks mõjukatest oli Marju Lauristin, kes pooldas isegi kodakondsuse nn 0-varianti. Mäletate veel, see oli idee anda kõigile Eestis elavatele inimestele kodakondsus. Seda rakendati näiteks Leedus, kus elab suht vähe venelasi, või vähe võrreldes Läti või Eestiga.

Ning siis vaieldi ja vaieldi, kuni lõpuks ei tulnud mingit väljasaatmist, kuigi see olnuks lihtne ja selleks oli võimalik saada ka rahvusvahelist abi. Tõsi, välja saadeti, aga ainult sõjaväelased. Või, ütleme, noored sõjaväelased ja nende perekonnad. Eesti firmad ehitasid neile Venemaal isegi eluasemed valmis, neil aidati kolida ja anti kaasa veidi raha uue elu alustamiseks. Ma arvuliselt ei tea, aga võib arvata, et mingi 100 000 inimest läks minema. Ülejäänud mass jäi Eestisse. Ehk siis kuskil 300 000 inimest.

0-kodakondsust samuti ei tulnud, kuigi ka see olnuks loogiline. Sest kui juba inimene Eestisse jätta, siis anda talle kõik õigused, et ta saaks tunda end täisväärtusliku kodanikuna, võttes sellega lisaks õigustele ka kohustused.

Ning esialgu tundus, et kõik sujub. Et suudetakse need 300 000 venelast, või siis muulast, migranti muuta ajapikku eestlasteks, või nii ma aru sain tähtsate poliitikute juttudest. Et siis kõik saaksid lõpuks kodakondsuse. Ja teine osa, need kes vastustasid venelastele kodakondsuse andmist, lootsid, et ilma õigusteta venelased lähevad ise minema. Nüüd on pea 20 aastat möödas, ja tundub, et ollakse taas teekonna alguses. Mitte midagi pole suurt muutunud. Venelastest pole saanud eestlasi, kuigi integratsiooni- ja keeleõppeprogrammidesse on maetud kümneid miljoneid kroone, ja eriti keegi pole ka minema läinud. Ja olgem ausad, kuhu neil on minna. Kes neid seal Venemaal ootab? Pealegi hoiab nüüd enamik venelasi kinni võimalusest elada Euroopa Liidus. Ja Eestis elab endiselt terve Tartu linna täis inimesi, kel pole kodakondsust. Ning Pärnu linna täis Vene kodanikke.

Ja tegelikult poleks midagi hullu olnudki, sest veel kümmekond aastat tagasi ehitas kõik see kompott, kes Eestimaale on koondunud, lõbusalt ühist riiki. Eestlased olid juba unustanud, et tahtsid venelastest lahti saada, mõeldi, et las nad olla, kuni head tööd teevad. Ja venelased olid ka rahul, sest elu Eestis paistis ikkagi roosilisem kui kuskil tont teab kus Venemaa avarustel. Probleemid algasid siis, kui Eesti tahtis liituda Euroopa Liiduga. Siis kerkis Eesti venelaste küsimus uuesti päevakorrale. Eestis hakkasid käima sellised mehikesed nagu Max van der Stoel, mäletate veel seda OECD rahvusvähemuste volinikku. Kes hakkas esitama Eesti võimudele raskeid küsimusi. Stiilis, et miks suurel osal elanikest pole kodakondsust, kuigi nad on siin maal elanud kogu oma elu, aastakümneid. Ja Eesti juhid vastasid Stoelile, et pole hullu, suudame selle probleemi lahendada. See on käkitegu! Euroopa vanadele anti palju katteta lubadusi, sest eesmärk oli üllas, saada Euroopa Liitu. Mõeldi, et kui juba liitu saab, sinna pudrumägede ja piimajõgege manu, küll siis saab ka probleeme lahendada. Umbes nii, et mis see venelaste küsimus siis ära ei ole, saab niks-naks tehtud.

Aga ei saanud. Rahvusprobleem oli üks põhjustest, miks Eesti ei pääsenud ruttu Euroopa Liitu (taheti juba 1998. aastal) ja võib arvata, et ka NATO uks oli seetõttu suletud, kuni USA president oli Bill Clinton, kes tahtis Venemaaga sõbralikke suhteid hoida. Ja mis huvitav, ning samas ka paradoks, et seesama Euroopa Liit hakkas tõstma venelaste endi enesehinnangut. Venelased said ise aru, kui sitas olukorras nad on. Ja hakkasid häälekalt pead tõstma. Mis muidugi ei meeldinud Eesti võimudele, kes olid Euroopa onudele omalt poolt lubanud, et saavad rahvusküsimuse "lahendatud". Võib arvata, et kuskilt sealt algas Eestis külm sõda. See oli siis aastatel 2001-2002, president Lennart Meri viimasel ja Arnold Rüütli esimesel ametiaastal, kui peaminister oli Mart Laar. Kus siis venelased hakkasid vaikselt pead tõstma, millele vastuseks rakendati Eestis jõustruktuure venelaste "vaigistamiseks". Ikka selleks, et Euroopa onude, Max van der Stoeli suguste meeste jaoks paistaks kõik ok. Ja lõpuks paistiski, enam-vähem. Millega aga Eesti võimud ei arvestanud, oli see, et Euroopa Liidu liikmena on palju raskem seda "vene" küsimust lahendada.

Ja nii on see külm sõda kestnud juba pea 10 aastat. Ning üha süvenenud. Ja nii süvenenud, et rahvusküsimust ei saa enam vaka all hoida. Mäda on hakanud välja purskama, seda näevad kõik, selle kõige eredamaks väljenduseks oli nn Pronksiöö. Ja pole siis ime, et sellist pingeolukorda on hakanud kasutama ka Venemaa, see on siis ametlik Moskva, Kreml. Kasutades rahvusküsimust Euroopa Liidus ära endale kasulike otsuste läbisurumiseks maailma areenil. Ja Eestit on hakatud seetõttu survestama nii Washingtonist kui Brüsselist. Ja ma kujutan ette, et järjekordse peapesu saanud Eesti riigijuht võtab koju naastes kõigepealt kõne Kaposse, või siis Teabeametisse, mis kureerib ka Kapo tööd. Ning küsib: "Mis toimub?" ja "Kaua võib?!" Ja Kapost siis lubatakse, et kohe-kohe saavad asjad lahendatud. Mis omakorda tähendab veel suuremat pressingut Öise Vahtkonna ja muude sääsraste venelasi koondavate ühenduste suhtes. Ent mis ei anna olulisi tulemusi, pigem vastupidi, venelased koguvad üha enam toetajaid, ja mitte ainult Eestis, vaid mujal Euroopa Liidus, isegi Soomes, kõige eredam näide vast on Johan Bäckman. Asi on läinud koguni nii kaugele, et Kapo on hakanud piirama kõige elementaarsemaid inimõigusi nagu õigus vabale liikumisele, õigus sõnavabadusele, õigus kogunemistele. Hakatud on taga kiusama ja ahistama inimesi, isegi erakondi, kes kasvõi kaudselt mõtlevad venelastega kaasa või nende huve esindavad. Kapost, mis kunagi seisis Eestis kõrgete väärtuste eest (mille nimel kunagi Eesti riik loodi), on saanud omamoodi Darth Vader, mis hävitab neidsamu väärtusi. Kägistab omaenda last.

Mõnes mõttes on kahju sellest, et Kapo on jäetud venelastega justkui üksi. Et ühiskonnas pole tekkinud laiemat diskussiooni. Naljaga pooleks võib öelda, et seda ilmselt enam ei teki ka, sest keegi ei julge, kartusest sellesama Kapo ees. Ja nii on ühel pool rindejoont Kapo ja teisel pool venelased. See oligi Pronksiöö tegelik sisu: lahing Kapo ja venelaste vahel. Milles kumbki pool ei tunnistanud end kaotajaks. Ja mida siis kogu ülejäänud Eesti vaatas hinge kinni hoides pealt. Kusjuures ei osatudki kellelegi pöialt hoida, vaid loodeti, et saaks see juba kiiremini läbi.

Sõjas venelaste vastu on Kapo saanud omale liitlasteks Eesti poliitikud. Kes siis lähevad liimile, lootuses saada valimistel hääli. Ent see on petlik, selline sõjas häälte kogumine. Ei võitnud sellest ei Juhan Parts, ega ka Andrus Ansip, ega ka George Bush. Nüüd üritab seesama Kapo lükata areenile oma meest, Jüri Pihli, kes juba on tigedad väljakutsed esitanud nii Ansipile kui Savisaarele. Pihlile pannakse suuri lootusi sõjas venelastega, või, nagu see ametlikus kõnepruugis on: "rahvusküsimuse lahendamiseks". Venkud omalt poolt otsivad liitlasi välismaalt. Johan Bäckman on hea näide. Siis Venemaa Putin-jugend ehk noorteorganisatsioon Naši, kelle liikmed, noored poisid ja tüdrukud arvatavalt korraldasid nn kübersõja Eesti veebilehtede vastu.

Kõrvalt asja vaadates on jäänud mulje, et esialgu tuha all hõõgunud ja nüüd valla pääsenud sõda Kapo ja venelaste vahel on läinud niikaugele, et seda on raske peatada. Kumbki üksus on suht kontrollimatu. Ja ei oska ka öelda, kumb võidab. Ühel pool on mõjuvõimas struktuur koos eelarvest eraldatavate kümnete miljonite kroonidega, teisel pool veel esialgu lihtne entusiasm. Mis võib hakata saama finantsvõimendust ja tuge mõnest Euroopa riigist, või siis Venemaalt. Ja millega see sõda lõpeb? Tont seda teab. Bäckman arvab, et Eesti riigi kadumisega, tahaks loota muidugi midagi muud. Igal juhul on ees põnevad ajad.