Maksim Reva, inimene. Tõe hingest

Maksim Reva.

Katsuks hetkeks unustada, mida Reformierakonna õukonnameedia on meile Pronksiöö nn ninameestest pajatanud ning usaldaks omaenese silmi ja kõrvu. Mõtleks omaenese peaga.

Kohtusime Maksimiga ühel külmal jaanuarikuu päeval Kadrioru pargis. Olin talle enne seda helistanud ning teinud ettepaneku kohtuda Puškinis. Sessamas imearmsas kesklinna vene kohvikukeses, kus sai kord Saša, Julia ja Maksimi seltsis teed joodud ning maailma asjade üle arutletud. Net, ljublju razobrasie, ütles Maksim ning ütles, et ootab meid Kadriorus. No mis seals ikka - vaheldus, siis vaheldus. Näis, kuhu ta meid viib, mõtlesin.

Maksim oli kohal enne meid. Noh, kuidas läheb? tervitas ta mind rõõmsalt eesti keeles. Selgus, et me tee viib Eduard Vilde majamuuseumisse, noorte vene kunstnike Maria Reppo ja Anžela Beljajeva näitusele. Kui kohale jõudsime, polnud Mariat veel kohal. Valvuritädi tahtis meilt piletiraha, aga Maksim helistas Mariale, kes on muide ta kooliõde, ning Maria arvas, et me ei pea pileti eest maksma ning võime üles minna.

Kummaline, aga ma ei teadnud midagi Maria Reppost, noorest vene kunstnikust, kes tegeleb nagu minagi maalimise ja luuletamisega. Ja kel on veel tagatipuks sama perekonnanimi, mis minu ema isal. Minu vanaisa nimi oli Väinö Reppo ja Maria perekonnanimi on ka Reppo.

Varsti tuligi Maria ja Maksim arvas, et ta võiks meile oma maalidest rääkida. Maria siis rääkiski, ja kui ma mainisin, et tal on sama perekonnanimi mis minu emal, kes on ingerlane, siis ütles Maria, et ka tema suguvõsa on pärit Ingerimaalt. Ehk siis selgus, et Marial on nagu minulgi ingeri juured. Ja need tema suguvõsa ingerlased viidi nagu minugi sugulased sõja ajal Soomest, kuhu nad olid tulnud sõja eest pakku, Venemaale. Sealt tulid nad edasi Eestisse. Kuhu mujale neil minna olnukski? Nende kodumaad, Ingerimaad ei olnud enam.

Maria sugulased sattusid Tartusse, minu omad aga Lääne-Virumaale, täpsemalt Rakverre. Minu emapoolne vanavanaema Ida-Katariina Pönniö, kes oli Peterburi külje all asuvas ingeri külas jõukat talu pidanud Tahvani Jauhopää (selline naljakas nimi siis!) vanim tütar, tuli Eestisse, sest lootis leida siit oma Punaarmeesse värvatud poega Ernestit. Ta oli nimelt kusagilt kuulnud, et ta ainus poeg sattus sõjakeerises siia. Too poeg, mu vanaema vend, jäigi sõjas kadunuks, aga vanavanaema otsustas sellegipoolest Eestisse elama jääda. Ta läks kolhoosi tööle ning pidas kuni kõrge vanuseni Rakvere lähedal Piiral lehmi. Olgu veel öeldud, et vaid üks ta tütardest, minu vanaema Selma, abiellus ingeri mehega, sellesama Väinö Reppoga, teised kaks, Sylvi ja Lilja, valisid endale elukaaslasteks venelased, Kolja ja Fedja, kelle mõlema perekonnanimi oli Kazakov. Mõlemad head, suure südamega vene mehed, keda ei tarvitsenud kunagi kaks korda paluda, kui abi vaja oli.

Sellised lood siis. Et iga määratluse "venelane" taga on inimene. Ja see inimene ei pruugi tegelikult üldse olla venelane, kuigi tal on vene nimi. Iga määratluse "eestlane" taga on samuti inimene. Ja see inimene ei pruugi sugugi olla patrioot. Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga on venelasi, kes armastavad seda meie Eestimaad rohkem kui mõned rahvuse poolest eestlased ise. Ja armastavad isegi siis, kui see meie Eestimaa neid nii väga ei armasta. Nad elavad siin sellegipoolest ja jäävad sealjuures veel inimestekski, armastavad ja loovad, maalivad ja luuletavad. Maalivad ja luuletavad lootusest. Te vaadake Maria videot!

Me teame neist inimestest nii vähe. Ja ometigi, kuigi me ei tea, millised nad on tegelikult, kipub meil siiski olema neist ettekujutus. Öelge ausalt, mida te teate tegelikult Maksim Revast? Ja veel ausamad veel - kust te seda kõike teate? Sest lehes on nii kirjutatud, eks ole? Aga kust lehed teavad?

Mõtlesin täna, et tegelikult on ka lehtedel, sel meie õukonnameedial ju vaid pelk ettekujutus. Nad ei tea tegelikult neist paljukirutud vene inimestest mitte kui midagi. Või teavad samuti seda, mida neile on räägitud. Aga kui te panete tähele, siis mitte ükski eestikeelne leht pole avaldanud mitte ühtegi intervjuud vene kogukonna liidritega, mitte ühtegi intervjuud Notšnoi Dozori liikmetega, mitte ühtegi intervjuud Maksim Reva, Dmitri Linteri, Dimitri Klenski, Mark Sirõkiga. Siin ei saa öelda, et pole avalikkuse huvi. On, ja kuidas veel!

Lihtsalt pole tahet. Või neile on öeldud, et pole tahet.

Õukonnameedia seepärast õukonnameedia ongi, et tal on täita tähtis roll: edastada õukonna sõnumeid. Ja Pronksöö järel soovis õukond edastada järgmist sõnumit: valitsus tegi kõik õigesti. Andrus Ansip tegi kõik õigesti. Jüri Pihl tegi kõik õigesti. Politsei tegi kõik õigesti. Kõik, kõik oli õige ja hea.

Kui oleks räägitud venelastega, siis oleks selgunud, mis on valesti. Nagu nüüd selgub meie tehtud intervjuudest.

Tõde saab nimelt peita vaid teatud aja. Ta tuleb vahel hiljem, on kergelt räsitud olemisega, tukk turris, ühest silmast pime ja lombakas, aga ta ei jää iial tulemata. Ei jää tulemata isegi siis, kui teda on mundrimeeste malakatega pekstud ning maa-alustes kongides piinatud. See lihtsalt on nii. Tõel on lihtsalt sedavõrd visa hing.

Kahju, et need, kes ütlesid, et tegid kõik õigesti, ei osanud sellega arvestada.