esmaspäev, 2. märts 2009
Maksim Reva, inimene. Tõe hingest
Maksim Reva.
Katsuks hetkeks unustada, mida Reformierakonna õukonnameedia on meile Pronksiöö nn ninameestest pajatanud ning usaldaks omaenese silmi ja kõrvu. Mõtleks omaenese peaga.
Kohtusime Maksimiga ühel külmal jaanuarikuu päeval Kadrioru pargis. Olin talle enne seda helistanud ning teinud ettepaneku kohtuda Puškinis. Sessamas imearmsas kesklinna vene kohvikukeses, kus sai kord Saša, Julia ja Maksimi seltsis teed joodud ning maailma asjade üle arutletud. Net, ljublju razobrasie, ütles Maksim ning ütles, et ootab meid Kadriorus. No mis seals ikka - vaheldus, siis vaheldus. Näis, kuhu ta meid viib, mõtlesin.
Maksim oli kohal enne meid. Noh, kuidas läheb? tervitas ta mind rõõmsalt eesti keeles. Selgus, et me tee viib Eduard Vilde majamuuseumisse, noorte vene kunstnike Maria Reppo ja Anžela Beljajeva näitusele. Kui kohale jõudsime, polnud Mariat veel kohal. Valvuritädi tahtis meilt piletiraha, aga Maksim helistas Mariale, kes on muide ta kooliõde, ning Maria arvas, et me ei pea pileti eest maksma ning võime üles minna.
Kummaline, aga ma ei teadnud midagi Maria Reppost, noorest vene kunstnikust, kes tegeleb nagu minagi maalimise ja luuletamisega. Ja kel on veel tagatipuks sama perekonnanimi, mis minu ema isal. Minu vanaisa nimi oli Väinö Reppo ja Maria perekonnanimi on ka Reppo.
Varsti tuligi Maria ja Maksim arvas, et ta võiks meile oma maalidest rääkida. Maria siis rääkiski, ja kui ma mainisin, et tal on sama perekonnanimi mis minu emal, kes on ingerlane, siis ütles Maria, et ka tema suguvõsa on pärit Ingerimaalt. Ehk siis selgus, et Marial on nagu minulgi ingeri juured. Ja need tema suguvõsa ingerlased viidi nagu minugi sugulased sõja ajal Soomest, kuhu nad olid tulnud sõja eest pakku, Venemaale. Sealt tulid nad edasi Eestisse. Kuhu mujale neil minna olnukski? Nende kodumaad, Ingerimaad ei olnud enam.
Maria sugulased sattusid Tartusse, minu omad aga Lääne-Virumaale, täpsemalt Rakverre. Minu emapoolne vanavanaema Ida-Katariina Pönniö, kes oli Peterburi külje all asuvas ingeri külas jõukat talu pidanud Tahvani Jauhopää (selline naljakas nimi siis!) vanim tütar, tuli Eestisse, sest lootis leida siit oma Punaarmeesse värvatud poega Ernestit. Ta oli nimelt kusagilt kuulnud, et ta ainus poeg sattus sõjakeerises siia. Too poeg, mu vanaema vend, jäigi sõjas kadunuks, aga vanavanaema otsustas sellegipoolest Eestisse elama jääda. Ta läks kolhoosi tööle ning pidas kuni kõrge vanuseni Rakvere lähedal Piiral lehmi. Olgu veel öeldud, et vaid üks ta tütardest, minu vanaema Selma, abiellus ingeri mehega, sellesama Väinö Reppoga, teised kaks, Sylvi ja Lilja, valisid endale elukaaslasteks venelased, Kolja ja Fedja, kelle mõlema perekonnanimi oli Kazakov. Mõlemad head, suure südamega vene mehed, keda ei tarvitsenud kunagi kaks korda paluda, kui abi vaja oli.
Sellised lood siis. Et iga määratluse "venelane" taga on inimene. Ja see inimene ei pruugi tegelikult üldse olla venelane, kuigi tal on vene nimi. Iga määratluse "eestlane" taga on samuti inimene. Ja see inimene ei pruugi sugugi olla patrioot. Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga on venelasi, kes armastavad seda meie Eestimaad rohkem kui mõned rahvuse poolest eestlased ise. Ja armastavad isegi siis, kui see meie Eestimaa neid nii väga ei armasta. Nad elavad siin sellegipoolest ja jäävad sealjuures veel inimestekski, armastavad ja loovad, maalivad ja luuletavad. Maalivad ja luuletavad lootusest. Te vaadake Maria videot!
Me teame neist inimestest nii vähe. Ja ometigi, kuigi me ei tea, millised nad on tegelikult, kipub meil siiski olema neist ettekujutus. Öelge ausalt, mida te teate tegelikult Maksim Revast? Ja veel ausamad veel - kust te seda kõike teate? Sest lehes on nii kirjutatud, eks ole? Aga kust lehed teavad?
Mõtlesin täna, et tegelikult on ka lehtedel, sel meie õukonnameedial ju vaid pelk ettekujutus. Nad ei tea tegelikult neist paljukirutud vene inimestest mitte kui midagi. Või teavad samuti seda, mida neile on räägitud. Aga kui te panete tähele, siis mitte ükski eestikeelne leht pole avaldanud mitte ühtegi intervjuud vene kogukonna liidritega, mitte ühtegi intervjuud Notšnoi Dozori liikmetega, mitte ühtegi intervjuud Maksim Reva, Dmitri Linteri, Dimitri Klenski, Mark Sirõkiga. Siin ei saa öelda, et pole avalikkuse huvi. On, ja kuidas veel!
Lihtsalt pole tahet. Või neile on öeldud, et pole tahet.
Õukonnameedia seepärast õukonnameedia ongi, et tal on täita tähtis roll: edastada õukonna sõnumeid. Ja Pronksöö järel soovis õukond edastada järgmist sõnumit: valitsus tegi kõik õigesti. Andrus Ansip tegi kõik õigesti. Jüri Pihl tegi kõik õigesti. Politsei tegi kõik õigesti. Kõik, kõik oli õige ja hea.
Kui oleks räägitud venelastega, siis oleks selgunud, mis on valesti. Nagu nüüd selgub meie tehtud intervjuudest.
Tõde saab nimelt peita vaid teatud aja. Ta tuleb vahel hiljem, on kergelt räsitud olemisega, tukk turris, ühest silmast pime ja lombakas, aga ta ei jää iial tulemata. Ei jää tulemata isegi siis, kui teda on mundrimeeste malakatega pekstud ning maa-alustes kongides piinatud. See lihtsalt on nii. Tõel on lihtsalt sedavõrd visa hing.
Kahju, et need, kes ütlesid, et tegid kõik õigesti, ei osanud sellega arvestada.
Teemad
Ajakirjandus,
Kuulsused,
Poliitika,
Õigus,
Äri
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
no päris põnev. pange kõik videod tegemise järjekorras ülesse,oma silm on kuningas,tehke nende teistega ka intervjuud, kes kohtu all olid,kas see sirõk on üldse eestis või venemaal,ta pidi seal õppima?kas see maksim töötab ka kunsti alal,mind huvitab eriti see sovjetiglamuuri kandev paks babuulja,mis tema ka teeb?tegelikult on ju see ring lai kellega intekaid teha,kunstnik tundus huvitav,uurige oma sugupuusid,äkki oletegi sugulased?
abiks http://www.ra.ee/dgs/explorer.php
sinna tuleb regada.
muide kuidas kiilas katul läheb?on ta tööd leidnud?ta võiks lassi portaali tööle minna.
Täpsustaks asjaolusid. Teie kirjutistes on läbivalt mõned postulaadid, mis ei ole päris tõele vastavad ehk moonutavad tegelikkust.
Mis Eesti ajakirjanikud ei tee lugusid Revade jm Dozornikutega? Mitte et nad ei tahaks või oleksid lollid või äraostetud. Selleks on avaldatud survet või õigemini tehtud ettepanekuid. Peatoimetajaid kutsutakse aegajalt mitmete kõrget ninade (peaminister, jõusministrid, president) juurde lõunat sööma või tehakse off-the-record briifinguid. Ja nendel priifingutel öeldakse, et ärge palun nende inimesete vastu huvi tundke, kohe üldse mitte ärge kirjutage ega avaldage nende arvamusi ega midagi, sest nad on edevad ja provokaatorid ja otsivad tähelepanu ning iga meediakajastuse pööravad nad enda heaks ja Eesti vastu. Te ju olete patrioodid? Vastutasuks lekitatakse toimetustele aga infot uurimisorganite töömailt, et kõik oleksid ikka kursis põnevate detailidega. Pidage meeles: KAPO ei leki, ka kripo üldiselt ei leki ega ka ka proks. Nagu ütles austatud Sir Humprey: Riigilaev on ainus laev, mis lekib ülevalt.
See poliitilise/ministeeriumite juhtkondade taseme mängud info lekitamise ja ajakirjanikega preventiivsete vestluste pidamisega tekitavad normaalses kapo tootajas, politseinikus või prokuröris vaid meelehärmi, see ei ole nende töö huvides.
raznoobrazije, mitte razobrasie. te põete Eesti ajalehtedega sama haigust - ei oska venekeelseid sõnu õigesti kirjutada.
Eks me tasapisi teeme :). Ja tõesti on huvitav, iseenda jaokski.
Noh Klenski ja Reva käest nende non-stop valede ja pättide kiitmise kohta, nagu siin artiklis kirjas, ei kysitud? Sellest, kuidas ÖV natslikku symboolikat myys, see Inno&Irjat ei huvita?
http://www.ekspress.ee/2009/01/08/eesti-uudised/6148-pronksioo-peategelaste-pealtkuulatud-koned-poisid-on-valmis-sojategevuseks
Eesti ajakirjandus nendega lugusid ei tee, teie lood on ajakirjanduse asemel ylistavad kiidulood, vahet pole, meeste tegelikku mina ikka ei tea.
selles suhtes on sul õigus, Irja, et ka mitte iga eestlase rahvusest inimene pole patrioot, võibolla isegi patrioodi vastand. Sina oled sellest hea näide kuidas sa püüad kurjategijaid oma nägemust mööda promoda ja isegi heroiseerida.
Üldse, nagu näha, on sul mitte ainult venekeelsete vaid ka eestikeelsete sõnade kirjutamisega raskusi - kui keegi töötab Eesti riigi eksisteerimise vastu siis ei tule teda mitte intervjueerida vaid interneerida.
Jõudu siis interneerimisel ja represseerimisel ;)!
Postita kommentaar