Maksim Reva: olin Lihula samba mahavõtmise vastu

Jätkub intervjuu pronksiöö ühe nn ninamehe Maksim Revaga. Reva jätkab II ilmasõja teemaga, mis venelastega jaoks oli samuti sõda ellujäämise nimel. Ellujäämise sümbol. Ja eestivenelased on tänulikud selle eest, et nende vanemad elu jäid. Sest kui oleks langenud Moskva, oleks olnud kadunud ka Eesti ja eestlased. Poleks lätlasi.
-Poleks ka ameeriklasi?
-Võibolla poleks ka ameeriklasi, kuigi nemad oleks välja keerutanud. Sakslastel oli vaja luua tugev riik, impeerium ja hävitada kõik, kes vastupanu osutasid. Venelased võitsid ja siis juhtus, mis juhtus. Stalin kasutas seda ära, võttis Ida-Euroopa oma kontrolli alla. Ent need riigid säilitasid oma kultuuri. Stalinil polnud Ida-Euroopa, kaasa arvatud Eesti venestamise plaani. Oli sotsiaalne genotsiiid, poliitiline genotsiid, ent polnud rahvuslikku genotsiidi. Stalini ajal ei sattunud Ida-Euroopa rahvad väljasuremise äärele. Asutustes olid juhtivatel kohtadel kõik eestlased.
-Mõned eestlased olid küll sellised, kes eesti keelt ei osanud?
-Ka praegu ei räägi mõned eestlased päris hästi eesti keelt (Reva vaatab aknast välja Kadriorgu). Ja see pole enam Stalini süü. Ent sellele vaatamata anti Tartu Ülikoolis haridust eesti keeles, samuti TPIs. Kõrgharidust oli võimalik saada eesti keeles. 70ndatel toimus TÜs õpe rohkem eesti kui vene keeles, seda ei saa kuidagi siduda rahvusliku genotsiidiga.
-Küüditamised?
-Reva räägib, et on näinud üht fotot, kus Eestis asunud NKVD kontori uksel on silt: "Naabrite avaldusi ajutiselt vastu ei võeta seoses osakonna ülekoormusega." See puudutab inimeste kaebusi oma naabrite peale.
-Sellest on ka varem juttu olnud, et eestlased olid kõige suuremad koputajad. Näiteks ühe juhtumi puhul kaebas üks eestlane teise peale ja hoopis vene ohvitser päästis naisterahva ära.
-Reva räägib, kuidas tema isa ja vanaema päästis sõja ajal ära SS ohvitser. Reva räägib, et Siberisse saadeti 30-40 000 eestlast. Mis aga ei moodusta isegi 10 protsenti tolleaegsest elanikkonnast.
-Aga kui rääkida ikkagi pronkssõdurist, et ta oli ellujäämise sümbol...
-Reva jätkab, et mitte niivõrd ellujäämise, kui võidu, suutlikkuse sümbol. Selle tõttu ka püha. Sest võitu sõjas käsitleti kui imet.
-Kirik pole nii oluline?
-Ausammas on isegi olulisem, ent 100 aasta pärast saab ka sellest müüt. Praegu on see veel reaalsus. Sest need inimesed, kes sõdisid, on veel elus. Mälestused on veel väga värsked.
-Kas on asi selles, et venelastel on Eestis niigi palju võetud ja nüüd taheti võtta see ausammas?
-Reva seletab, et Eestis oli pronkssõduril isegi suurem tähtsus kui vastavatel mälestusmärkidel Venemaal. 90ndate keskel sai sellest kohalike venelaste sümbol. Nende kultuuri ja ajaloo sümbol. Ja ka repressiivaparaadi vastu võitlemise sümbol. Ent see oli rahumeelne protest, kuhu tuldi 9. mail, tähistati veteranide päeva ja nõnda protesteeriti lilledega. Ja järsku võetakse see ära. Mis võttis inimestelt jalgealuse. Ja ühel päeval ei näinud nad järsku oma ausammast. Tekkis paanika. Venelaste seas algas paanika. Selline tunne, nagu inimesed oleks laeval, mis hakkab põhja minema. See oli 26. aprillil (2007). Ausammas kaeti telgiga see vallandas paanika.
-Samasugune paanika tekkis ka eestlastel, kui taheti Lihula sammast maha võtta.
-Jaa, jätkab Reva, ja lisab, et tema oli Lihula samba minemaviimise vastu, ning oli seetõttu riius oma Venemaa tuttavatega. Reva oli vastu, sest, esiteks, mis pandud, see pandud, ja ta ütles teistele: järgmine, mis maha võetakse, on Tõnismäe sammas. Tõnismäe samba mahavõtmine oli nagu vendetta.

Jätkub...