Näe, Mart on mõtlema hakanud! Või siiski mitte?

Väljavõte Postimehe veebist.

Alati on südantsoojendav lugeda Postimehest Mart Kadastiku kirjutisi. Et kuidas Eesti riigi üks mõjukamaid mehi, valitsusjuhi Andrus Ansipi isiklik sõber ning suurima ajalehe juht kirjutab riigile raskel ja otsustaval ajal ... sellest, kuidas koprad (need loomad, kes jõgedele tamme ehitavad) teda kiusavad, kuidas tal on probleeme mobiiltelefonidega helistamisel, ning kuidas talle suvilasse sisse murti. Selliseid kõiki parimaid nõuka aja ajakirjanduse traditsioone järgides, kus samuti, olukorras, kus kogu riik oli omadega pees, kirjutasid ajakirjanikud tilkuvatest kraanidest ning rotikarvadest vorsti sees. Sest muust ei tohtinud kirjutada. Kehtis tsensuur ja enesetsensuur. Ja nii veeres kogu riik kolinal allamäge kuni kõik pauguga lõhki läks.

Mõned Kadastiku kirjutised on olnud ka teravamad, näiteks siis, kui oli vaja aidata oma sõbral Näksipil tunnustada uut töölepingu seadust. Siis kirjutas Kadastik kiidulaulu seadusele, mis võimaldas, vähemalt esialgse kava järgi töötajale päevapealt kinga anda. Ja mis võeti lõpuks vastu seoses sättega maksta töötajatele suuremaid hüvitisi, ent millest nüüd tahetakse taganeda.

Ja täna, sel Lennart Meri süveneva isikukultuse (mis ajab juba iiveldama, ausõna, jätke kadunuke rahule!) järjekordsel tähtpäeval kirjutab Kadastik ... pensionist. Mnjaa. Ilmselt hakkas ta pärast eilset Schibstedi juhi (kes on ühtlasi Kadastiku ülemus) Kjell Aamoti kingasaamist (või oli see tagasiastumine omal soovil) mõtlema omaenda tulevikule. Et kui ta ise kinga saab, mis siis temast saab. Kas hakkab Stepan Karja kombel kirjutama Postimehhe kord nädalas rahvalikke vesteid. Sest rohkemaks, olgem ausad, tal paraku võimeid pole. Vähemalt ajakirjanduslikus plaanis mitte. Kui sedagi, sest Karja tasemel kirjutamiseks peab olema eluga kursis. Kadastiku kohta seda öelda ei saa. Veel. Aga paistab, et ta hakkab end vaikselt kurssi viima. Näiteks tänasest loost nähtub, et ta on uurinud olukorda Soomes ning kõrvutanud eri liiki numbreid. Ja jõudnud järeldusele, et pensionile jäämise iga kaugemale nihutada pole mõtet. Tea, kas ta mõtleb siin ainult endale või ka teistele vanainimestele. Ilmselt ikka endale, nagu ta kogu aeg on mõelnud. Sest töölepinguseaduse puhul kaitses ta ka ainult enda kui tööandja huve. Ning selle seaduse läbi surunud Reformierakonna huve. Ja valitsusele kiidulaulu lauldes mõtleb ta ka ainult endale, järgides parimaid parteilise ajakirjanduse traditsioone. Sest, olgem ausad, Postimees on Reformierakonna häälekandja. Ja Kadastik läbi ja lõhki Reformierakonna mees. Täiega. Ja nii nagu Ansip, kes omab teadaolevalt varjatud osalust Emajõe Ärikeskuses, on oma tuleviku peale mõelnud ka Kadastik. Sest nii loll ta ka pole, et ei mõtle. Heldur Tõnisson juba jättis ta kord pika ninaga (ilma rahata), kui müüs Kadastiku poolt kokku aetud Postimehe grupi Norra firmale kogu täiega edasi ja võttis kogu tulu endale. Arvata võib, et ka Kadastik on nüüd targem ja kogenum ning tal on mõnes Reformierakonna äriprojektis osalus valmis pandud, ja mitte väike. Sest teened, olgem ausad, on korralikud.