Raimol on mure

Väljavõte Postimehe veebist.

Juba siis, kui Raimo Ülavere Äripäevas töötas, sain ma aru, et tal on mure. Ja see suur mure on Eesti ajakirjanduse pärast. Mistõttu ei ilmunud enam ühel päeval Äripäeva Online'is uudised selle kohta, et põder tegi lehmale vasika, vaid ikka korralikud ja tõsised asjad. Ja tähtsad.

Asusin kohe suure huviga Raimo artiklit lugema, sest olen temaga palju aastaid koos töötanud, koos valanud higi ja pisaraid, mitu puuda soola ära söönud, ja mind huvitab, mis ta asjadest arvab, eriti nüüd, kus ta on koolitusguru Peep Vainu juures ametis. Taustaks pean märkima, et juba Äripäevas töötades oli Vain Raimo jaoks suur iidol. Pärast iga koolitust Raimo silmad särasid kuidagi eriti kirkalt ja ta ütles, et ta sai nägijaks ja hakkas asjadest aru saama. Ja et ta on seni valesti elanud (seda ütles ta muidugi ka pärast muid koolitusi). No vot siis, alati pole vajagi enda leidmisest kuskile Tiibetisse, Indiasse või Coelho jälgedes Hispaania mägedesse põrutada. Piisab paarist päevast Peep Vainu juhendamisel.

Raimo artikli algus oli paljulubav. Märksõnad nagu ühiskonna valveoer, neljas võim, Elmar Sepa vahistamine ja Bonnieri ajakirjandusauhind äratasid kohe tähelepanu ning andsid alust arvata, et tuleb põhjalik analüüs ajakirjanduse praeguse olukorra kohta, kus ajakirjandus on muutunud valitseva kliki sülekoeraks. Aga kui edasi lugesin, siis sain aru, et vastupidi, ajakirjandus on Raimo arvates liiga iseseisvaks muutunud, kontrolli alt väljunud, ei avalda enam sellist infot, mida peab avaldama, vaid seda mida ise heaks arvab. Ja et lähtutakse ainult klikkidest, ehk lugeja huvist.

Mnjah. Eks ole ju see kogu Eesti ajakirjanduse suur probleem, et ta, raibe, kolletub. Ja mitte ainult Eestis. Kaasaegse ajakirjanduse looja Joseph Pulitzer, kes tegutses New Yorgis 100 aastat tagasi, on tuntud ka selle poolest, et ta asutas kollase ajakirjanduse, mis siis hakkas ilmutama uudiseid, mida keegi ka lugeda viitsis. Ja sellega sai ajakirjandusest äri, sest huvitavaid asju hakati lugema massiliselt. Enne seda oli ajakirjandus üksikute aristokraatide hobi, umbes nagu Jannseni ja Jakobsoni väljaanded Eestis. Need polnud ajakirjandus kaasaegses tähenduses, vaid peenise pikendused, kui veidi utreerida. Umbes nagu praegu Porsche Cayenne või Ferrari. Saja aasta taguses Eestis oli selleks oma ajaleht.

Ja nüüd siis on see Pulitzeri leiutatud rahamasin jõudnud ka Eestisse, mis näib Raimole suurt tuska valmistavat. Nojah, eks ta ole. Nõuab harjumist. Sest ma ei kujuta ette, et Eestist võiks ajakirjanduse mõttes saada mingi üksik saar meres, kus siis tehakse sellist maru tõsist ja asjalikku asja ning see end ka majanduslikus mõttes ära tasub (kuigi Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna gurud ilmselt väidavad siin vastupidist, välja arvatud ehk Priit Pullerits). Eesti on selleks liialt integreerunud kogu maailma majandusse ja Lääne tsivilisatsiooni. Aga muidugi, kui kehtestada diktatuur, näiteks, end ära isoleerida, nagu see sündis Pätsu või nõuka ajal, siis saaks ühte koma teist korraldada. Kus siis ajakirjanduses ilmuksid ainult sellised asjad, mis seal PEAVAD ilmuma, ainult tähtsad ja asjalikud, olulised lood. Kus kiidetakse, keda vaja, ja kritiseeritakse samuti, keda vaja. Siis ei oleks ajakirjandus tõesti enam selline klikivabrik või lendav Concorde, nagu on väidetud. Mis Concorde'i (helikiirusel liikuv reisilennuk) puutub, siis hiljuti tuli uudis, et sellised lennumasinad lähevad peagi üsna massiliselt käiku, näiteks Finnair plaanib soetada selliseid terve trobikonna, et toetada oma kaugemaid Hiina- ja USA-lende.

Mis aga muutustesse puutub, siis tõesti, võib arvata, et ajakirjandus, nii nagu ka kogu ühiskond muutub kvaliteetsemaks mitte headel aegadel, vaid siis, kui on kriis. Nii imelik kui see ka pole. Ühiskonnas tehakse kriisi ajal väga lühikese ajaga ära olulised asjad, nagu näiteks Nõukogude Liitu tabanud kriisi ja selle liidu lagunemise ajal. Ühiskond sai vabaks. Ajakirjanduses jäävad kriisi ajal pinnale need, kes teevad oma asja hingega. Igasugu tühikargajaid jääb vähemaks, neid, kes tegelikkuses seda tööd ei naudi ja asjast suurt midagi ei jaga. Neil avaneb võimalus teha seda, mis silma tõeliselt särama paneb. Mistõttu ei tohiks kriise veel maha kanda, ja sellega ka kogu turumajanduslikku ühiskonda, pigem on küsimus selles, kuidas kriisiga toime tulla, mida kriisist õppida. Kuidas ennetada sügavaid kriise. Ja kuidas inimesed saaks kriisist võimalikult valutult, ütleks siis et võitjana väljuda.