Kõigis Eesti hädades süüdi maailmamajandus?

Veel veidi majandusjuttu, eelneva taustal. Viimasel ajal on olnud palju juttu sellest, justkui oleks kõigis Eesti hädades süüdi maailmamamajandus, valitsus eesotsas peaminister Andrus Ansipiga on justkui võimetu midagi tegema, ja poleks ka varem saanud midagi teha.

Osaliselt on ses jutus muidugi tõtt ka, sest praeguses olukorras on Ansip tõesti võimetu midagi tegema. Sest esiteks ta polegi midagi teinud, ei nüüd ega varem, vaid lasknud lihtsalt asjadel minna nagu nad lähevad (mäletate, kui paar aastat tagasi kritiseeriti Eesti kiiret hinnatõusu ja seda, et see takistab eurole üleminekut, mille peale ütles Ansip, et tema euro nimel mingeid piiranguid seadma ei hakka). Selline suhtumine on laiemalt kogu praeguse globaalse languse põhjus: suurtel pankadel lasti kontrollimatult tegutseda.

Aga kui vaadata varasemat aega, ja õnneks on Andrus Ansip olnud võimul päris pikalt juba, viimased 4 aastat jutti, siis võib välja tuua selged seaduspärad, kuidas asi untsu läks. Nimelt algas see juba Juhan Partsi valitsusajal, 2004. aastal, kui Euroopa Liiduga ühinemise ootuses, lootuses, ning pärast ühinemist hakati surendama ametnike arvu ja kergitama ametnike palku. Mis seadis suure koorma erasektorile, mis polnud selliseks kiireks palgatõusuks valmis. Ettevõtjad kurtsid ühetpuhku, et töötajaid ei jätku, ning ei jätku raha neile kõrgete palkade maksmiseks. Paljud ettevõtted, nagu näiteks Baltika, viisid oma tootmise üle Hiinasse. 2005. aasta aprillis, pärast Lihula tragöödist ja Juhan Partsi tagasiastumist, sai valitsusjuhiks Andrus Ansip, kes ei teinud midagi olukorra parandamiseks. Ansip on seda ka ise hiljuti tunnistanud, et pani pusse, ainult ta jättis ütlemata, et see ongi põhjus, miks Eestis on olukord praegu selline nagu ta on: tööpuudus kasvab hirmuäratava tempoga ja riigi finantsid kuivavad kiiresti kokku.

Ansip vaatas muretult pealt, kuidas Eesti majandus liikus kollapsi suunas: ettevõtted viisid tegevust välja ning kogu majandus püsis ainult ühel hirmsuurel sambal, välismaalt sissevoolaval odaval rahal. Ja see raha liikus otse kinnisvaraturule ning ehitusse, sealtkaudu ka kaubandusse. Hinnad tõusid röögatu kiirusega, üle 10% aastas, ja see pani piduri Eesti ühinemisele eurotsooniga. Mingeid uusi tõsisemaid ettevõtteid ei tekkinud, raha tootmisse ega arendusse, innovatsiooni ei investeeritud. Isegi Skype'i poisid panid suure osa neile firma müügist sülle sadanud miljonitest kinnisvarasse. Ja siis polnud ime, et niipea, kui selle raha sissevool lõppes, see juhtus päris 2007. aasta algul, hakkas majandus kiiresti jahtuma. Ja oleks jahtunud ka ilma maailmamajanduse mõjudeta, nii nagu see juhtus kümmekond aastat tagasi Portugalis. Kus ei aidanud midagi ka ühisraha euro, millele Eestis praegu suuri lootusi pannakse. Vastupidi, seal süüdistatakse eurot selles, et see pärsib Portugali konkurentsivõimet.

Eesti olukord on seda hullem, et lisaks majanduse loomulikule jahtumisele tuli otsa ülemaailmne jahtumine, mis seab väga raskesse olukorda ka need, kes tahaksid Eestis üldse midagi tootma või arendama hakata. Sellest tulenevalt ei ole rakendust ka neil kümnetel tuhandetel inimestel, kes on jäänud tööta ja oleksid nõus kasvõi miinimumpalga eest midagi tegema. Eesti on sarnases olukorras, kus oli Ida-Saksamaa pärast Saksamaa taasühendamist. Kus tööpuudus ulatus 30%ni, pärast seda kui Ida-Saksamaa ujutati üle D-Marga ja soodsate laenudega, inimeste elatustase küll esialgu kasvas hüppeliselt, ent siis algas suur langus, erastatud ettevõtted läksid üksteise järel pankrotti, inimesed kolisid elama ja tööle Lääne poole, Berliinis ja teistes surtes linnades jäid terved linnaosad tühjaks, ning sellest hakatakse alles nüüd, 20 aastat hiljem üle saama.

Peaminister Andrus Ansipi tähtsaim majandusnõunik on Aare Järvan, mees, kes tegi oma ülikooli lõputöö selle kohta, kuidas ühes katla otsas paksemat suppi keeta kui teises. See töötas hästi endises Nõukogude Liidus, selle liidu viimastel päevadel, kui Eestis aeti hinnad üles ja siia voolas liidulistest fondidest rohkem raha kui teistesse piirkondadesse. Ja kui liit kokku varises, oli Eesti stardipositsioon parem (ning sula-rublad õnnestus tagatipuks veel tšetšeenidele maha müüa, nende lepalehtede eest saadi 14 aastat tagasi mingi 5 miljonit krooni, tol ajal korralik varandus, mis läks tärkava pensionisüsteemi turgutamiseks). Nüüd on aga olukord teine. Euroopa Liit ei lase Eestil sellist rehepappi mängida. Nn Maastrichti kriteeriumides pole Eesti üleminekul eurole mingeid järeleandmisi tehtud, ei tehtud ka Leedule, mis oli kolm aastat tagasi päris piiri peal. Ka nüüd on olnud siin-seal ettepanekuid, et Balti riikidele võiks teha euro suhtes erandi, aga need pole erilist toetust Euroopa keskpangas leidnud. Eestilt oodatakse tegelikku, mitte näilist võimekust. Ja kui aus olla, siis praegu ei muudaks euro ka enam midagi, on juba hilja, lumepall on veerema läinud.

Mis siis on Eesti perspektiiv? Kuivõrd Eesti on Euroopa Liidu liige, kehtivad Eesti elanikele kõik ELi kodanike õigused. See on siis inimeste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine. Mis tähendab, et Eestis suureneva tööpuuduse korral hakkab see armee otsima rakendust mujal. Eestist voolab välja suure tõenäosusega kõik see 100 000-pealine töötute armee, millest räägitakse. Esimesed "kevadekuulutajad" on juba minema läinud, ja paljud pole piirdunud Euroopaga, vaid läinud koguni Austraaliasse, nagu on olnud kuulda Eestis elustiiliagentuuri pidanud Maret Soomi kohta. Ning voolab välja ka kapital, sest kiiresti kahaneva rahvastiku ja majandusega piirkonda pole mõtet investeerida. Raha on selles osas väga nupukas, see nupukus kajastub näiteks aktsiahindades Tallinna börsil.

Kes siis Eestisse jäävad? Need on põhiliselt vanad ja väetid. Keda tuleb jätkuvalt üleval pidada. See seab täiendava koormuse pensionisüsteemile. Ja see on ka põhjus, pange nüüd tähele, miks riik loobus maksetest pensionisüsteemi nn teise sambasse, ehk tulevaste pensionäride ülalpidamiseks: seda raha on vaja olemasolevate pensionäride ülalpidamiseks. Ja see pole veel kõik. Mida suurem on tööpuudus ja mida rohkem inimesi Eestist lahkub - eri hinnangutel elab välismaal juba 150-200 000 eestlast - seda rohkem on vaja välja pigistada Eestisse jäänud inimestest. Ehk, nagu on juba juttu olnud, tõsta nii otseseid kui kaudseid makse. Mis on juba niigi suured. Nii et Eestis elamine muutub ühelt poolt suureks luksuseks, teisalt paljudele töövõtjatele karistuseks.

Ja nagu ma oma kirjatüki alguses väitsin, selle kõige taga pole ainult maailmamajandus. Vaid suures osas viimased 4 aastat Eestit kuristikku juhtinud peaminister Andrus Ansip ning tema seljataga seisev Reformierakond.