Urve Palo lapse üks võimalikke isasid: "Inno ja Irja, oi appi!"

Väljavõte Päevalehe veebist.

Rahvastikuminister Urve Palo lapse üks võimalikke isasid karjub tänases Päevalehes appi. Et mis toimub, "ebademokraatlikud jõud kasutavad internetti osavalt oma huvides". Tekkinud olevat kogunisti "spinternet", mis tähistab spinnimist ehk meedia vahendusel avalikkusele näiliselt usaldusväärse, kuid tegelikult kellegi huve teeniva info ettesöötmist. Spinternet on siis spinnimine netis.

Ja ei ole muidugi raske ära arvata, kes on selle loo peakangelased. Eks ikka meie. Me oleme ju nüüd celebrity'd, pea iga päev märgitakse meid kuskil ära.

Aga Hannes on küll vist puuga piki pead saanud. Ilmselt eile EÜS-is jõi, nagu tal kombeks, end sigalakku täis ja saatis loo pohmas peaga ära. Ta kirjutab: "Ka Eestis on autoritaarsete hoiakutega poliitikud asunud internetti spinternetiks muutma".

Täitsa huvitav, keda Hannes nende autoritaarsete hoiakutega poliitikute all silmas peab. Minu teada on Eestis kaks kõige autoritaarsema hoiakuga poliitikut Andrus Ansip ja Jüri Pihl, kes korraldasid Pronksöö massirahutused ning hilisema inimeste massipeksmise D-terminaalis. Kes kindlustasid Aljoška mahavõtmisega oma võimu nõnda, et mitte keegi ei julge enam nende vastu kobiseda. Ja kui kobisebki, siis saab tunda Kapo-koera hambaid oma kintsul.

Võiks siis arvata, et Hannes panneb järgmiseks Postimehele südamele, et lõpetagu Kadastik ja co juba see autoritaarsele Ansipile kiidulaulu laulmine, see nõndanimetatud spinnimine ja võimuliidu iga otsuse õigustamine. Ja lõpetagu nii Postimees kui Päevaleht juba see poliitilise politsei pressiteadete edastamine, sest nagu Hannes oma loos tabavalt märgib, seab ajakirjanduse sel moel ära kasutamine demokraatia ja sõnavabaduse tõsiselt ohtu.

Aga siin läheb Hannes oma jutuga tõsiselt rappa. Ma saan aru, et EÜS-ikatele on õll armas, aga pidage teinekord ikka piiri ka. Sina, Indrek, võiksid Hannesel silma peal hoida, et ta nii palju ei tinutaks. Sest muidu asjaliku loo keskel hakkab Hannes korraga jaurama sellest, et hoopis meie, teie alandlikud teenrid, oleme autoritaarse jõu teenistuses. Tõestuseks toob ta meile Tallinna linna poolt eraldatud 200 000 krooni. "Võib vaid oletada, millise hoo annab raamatu kirjutamiseks mõeldud raha Keskerakonna konkurentide halvustamisele menuka ajaveebi abil".

Hannes. Armas. Vägisi jääb mulje, nagu sa oleks eila sündinud. Sisuliselt heidad sa meile ette seda, mida teevad kõik meediaväljaanded, ning Keskerakonnale neid taktikaid, mida kasutavad kõik parteid. Kõik parteid kasutavad meediat oma huvides. Ansip kasutab ära oma sõprust Kadastikuga, mistõttu Postimehes ei ilmu ainsatki Reformi-kriitilist artiklit, küll aga "halvustatakse" (Hannese enda väljend) seal kogu aeg Edgar Savisaart. Ja Jüri Pihl, su enda boss, Hannes, kasutab jällegi ära seda, et tema sulase Andres Anvelti naiska Kärt Karpa töötab Päevalehes, mistõttu seal ilmub ülepäeviti kirjutisi sellest, kuidas Eesti rahvas on suures ohus, sest Vene Karu tahab teda ära süüa, ning sest ohust saab meid ära päästa vaid Viru-Jüri, kellest on imeväel saanud Püha Jüri, kes võib kasvõi kahesaja lohega rinda pista.

Ja Ekspressi ja Päevalehe omanik Hans H Luik võtab juba ammu lugude eest raha. Kes talle maksab, saab lehte soodsa loo. Hansule kuulub lause, et ajakirjandust ei saagi muudmoodi teha kui et sul on sõbrad, kellest sa kirjutad hästi, ja vaenlased, kellest kirjutad halvasti.

Kesknädal vähemasti ütleb ausalt välja, et on Keskerakonna leht. Ja ka mina ei ole mitte kunagi varjanud, et pean parteidest kõige sümpaatsemaks Keskerakonda. Samuti ei pelga ma välja öelda seda, et minu meelest on Edgar Savisaar eesti kõige targem ja võimekam poliitik. Ütlesin seda juba aasta tagasi ja ütlen ka nüüd.

Oluline ongi läbipaistvus, et meedia ei varjaks seda, millist poliitilist parteid ta toetab. Maailma mõjukaimad lehed ei tee saladust, millise poliitilise jõu taga nad seisavad. New Yorker toetas McCaini ning kujutas oma esikaanel Obamat kui islamiterroristi. Samas Vanity Fair'i peatoimetaja Craydon Carter ei varjanud oma pahameelt lahkuva presidendi George W Bushi suhtes. Bushi "halvustamine" oli kui tema püha sõda, sest viimased kaks aastat oli tema igakuise kolumni ainus teema George W Bush ja see, kuidas see mees on Ameerika ideaalid ära hävitanud. Nüüd, kus Obama said presidendiks, pani Carter Obama Vanity Fair'i esikaanele. Selge ju, kelle mees ta oli. Bushi tümitamine oli osa Obama valmiskampaaniast.

Nii et selles, et poliitikud meediat oma huvides ära kasutavad, ei ole mitte midagi uut. Propaganda on niisama vana kui inimene. Võiks isegi öelda, et kõik siin elus on propaganda. Kõik suured ja väiksed teod on kantud soovist midagi saada. Iga inimene on kellegi "tankist".

Ja ses pole midagi halba, see on inimlik. Silmakirjalik on siinkohal ahhetada. Aga on oluline teha vahet avalikul ja varjatud tankistlusel. Ohtlik ei ole mitte see, kui Inno ja Irja kiidavad Keskerakonda, sest neile meeldib Keskerakond ja nad ei varjagi seda, vaid kui Kadastik ja Luik kiidavad Reformierakonda ja IRL-i ning halvustavad Savisaart, aga ei ütle seda otse välja ning jätavad mulje, nagu nad oleks erapooletud.

Kui Urve Palo lapse üks võimalikke isasid oleks oma artiklis ka suure meedia spinnimist käsitenud, oleks ta artiklil kaalu. Kuna ta vaid meid ründab, siis võib arvata, et Hannes on lihtsalt pahane, et me kirjutasime, et ta võib olla Urve Palo lapse isa. Mis on muidugi ka inimlik!