Pärast meie kodus toimunud blogiga seotud läbiotsimist võib arvata, et Eesti valitsuse käepikendus - andmekaitse - hakkab korraldama läbotsimisi ka teiste blogikirjanike kodudes.
Selleks on vaja ainult paari kaebust, ehk siis paar inimest, kes on end mõnes blogis ära tundnud, esitavad selle blogi arvatava kirjutaja kohta andmekaitseinspektsiooni kaebuse ning mõne aja pärast korraldatakse selle blogikirjaniku kodus läbiotsimine. Ning võetakse ära kirjaniku arvutid ning muud materjalid, kuhu on talletatud tema looming.
Just niimoodi see meie puhul toimus. Mis sisuliselt tähendab, et Eestis on hakatud kirjanikke taga kiusama, umbes nagu seda tehti endises Nõukogude Liidus ja tehakse praegugi mõnedes riikides Aafrikas, Lähis-Idas ja Aasias.
Demokraatlikus läänemaailmas on laialdaselt teada ja aktsepteeritud (sellest on ka Postimehes juttu olnud, näiteks), et blogi on avaldamata raamat, ilukirjanduslik teos, päevik, sellest tuleneb ka blogi nimi=weblog=veebilogi=veebipäevik. Juhtumid, kus ühe blogikirjaniku kodus korraldatakse läbiotsimine ja võetakse kaasa tema looming, kuuluksid seal pehmelt öeldes ulme valdkonda. Eestis on see tänasel päeval kurb reaalsus.
Miks Eesti valitsus niimoodi teeb, korraldab blogikirjanike kodus läbiotsimisi?! Vastust valitsuselt selle kohta ilmselt kunagi ei saa, andmekaitseinspektsioon seda ei põhjenda (andmekaitse seletus stiilis, et meile tuli paar kaebust kirjaniku peale ja me korraldasime selle peale kirjaniku kodus läbiotsimise, on pehmelt öeldes jabur) ja siis tuleb ise mõistatada. Ja mis see põhjus ikka muu olla saab, kui PANNA NENDE KIRJANIKE SUU KINNI, KES VALITSUST KRITISEERIVAD. Aga ma ei tea ausalt öeldes juhtumeid, kus see oleks õnnestunud, see suu kinni panemine. Isegi selline superriik nagu Nõukogude Liit ei suutnud seda, kirjanike suud kinni panna. Vastupidi, see on tekitas veelgi enam protestiaktsioone, inspireeris ka teisi kirjanikke. Kirjanikud on läinud põranda alla, kirjutanud varjunimede alt, emigreerunud, aga NENDE SUUD KINNI PANNA POLE VÕIMALIK.
Aga Eesti valitsus seda ei tea, sest see koosneb valdavalt nõuka-aegse taustaga karjääri-jumbudest, kes on oma elus heal juhul vaid mõned raamatud läbi lugenud ja kes seetõttu ei mõista, mis on kirjutamine. Või kas olete lugenud mõnda praeguse valitsuse liikme enda kirjutatud kirjatükki?
6 kommentaari:
Kui keegi minu kohta kirjutaks valet ja laimu, siis loogiline, et ma teeks avalduse. Põhjendagu see blogija seda ilukirjanduse või millega iganes.
Pole teil ju ühegi kirjutise juures, et see kõik on väljamõeldis. Kui on väljamõeldis, siis mis õigusega kasutate inimeste pärisnimesid? Mis õigusega?
Kui ma löön blogi lahti ja hakkan teie kohta mingit saasta ajama, siis oleksite hästi õnnelikud. TEie kindlasti. Teil on ju tähelepanu vajadus. Teie ainus eesmärk on suur lugejaskond. Te tahate koguaeg, et teil oleks palju inimesi lehel. Olete seda korduvalt ka öelnud. Et kui saasta ei kirjuta, siis rahvas ka blgile ei tule ja huvi kaob. Teil ongi eesmärk irriteerida ja nõmetseda.
Lugedes seda labasust ja roppust, mis siin kirjas on, olen aru saanud, et ega haridus matsi riku.
Te olete sellised inimesed, kes arvavad, et teil on ainult õigused aga ei ühtegi kohustust. Ei ühtegi. AGa iga õigusega kaasneb mitu mitu mitu kohustust. Ja ka teie peate enda kirjutatu eest vastutust kandma. Ja vastutagegi.
Seadus annab laimu puhul õiguse oma huve kohtus kaitsta. Seda olen näiteks isegi teinud Postimehe puhul, menetlus on Harju maakohtus käimas.
Andmekaitseinspektsiooni ülesanne ei ole laimuga tegeleda, vaid nende institutsioonide jälgimisega, kes tegelevad suurte andmemasside töötlemisega. Millegipärast pole sellealast tegevust selle asutuse töös märganud, küll on aga võetud omale omamoodi meediatsensori roll. Või, ok, vahepeal oli kuulda, et keelati kõiksugu kooliastujate ja lõpetajate nimekirjade ja muu sellise avaldamine. Aga see, kuidas pangad, kirjastused, riigiasutused isikuandmeid kasutavad ja töötlevad, selle kohta pole kuulnud mingit täpsemat seletust. Võimalik tõesti, et mingeid rikkumisi pole. Aga võimalik, et lihtsalt inspektsioon ei tee oma tööd. Või tegeleb sellega, milleka ta pole ette nähtud.
Ajakirjanik, kirjanik ega keegi muu taoline EI OLE seaduse järgi andmekaitse subjekt. Selleks on asutused, mis tegelevad suurte andmemahtudega, kelle kätte on usaldatud isikuandmed ja kes neid peavad kaitsma. Kui neid andmeid ei kaitsta, pöördub isik andmekaitseinspektsiooni poole, kes siis tegeleb asutuse ja isikuga, kes on asutuses vastutav andmete töötlemise eest. Kirjanik ega ajakirjanik POLE mitte mingi andmete TÖÖTLEJA, vaid KASUTAJA. Vastasel korral läheks kogu elu absurdiks kätte, kus sa ei või kirja panna ega öelda enam ühtegi sõna ega nime, kuna see võib kellegi jaoks olla mingil kujul "andmed". Elu jääks seisma.
no aga pange asi suure kella külge ja teavitage rahvusvahelist pressi
Ega vist muud üle ei jää.
heheh, pange jah kõik suure kella külge ja teavitage rahvusvajelist pressi, et politseiriik kiusab teid
tahaks kohe teada, mis hiljem selguma ja välja tulema hakkab...
Sellel läbiotsimisel ei olnud tegelikult poliitikaga mitte vähimatki pistmist, arvan ma.
Kaevake Ülemaailmsele Seksuaalreformide Liigale,ja siis paluge Venemaalt varjupaika.
Postita kommentaar