reede, 1. mai 2009
Mis siis meie kodus toimus: Inno seletus asja kohta
Kõigepealt tahan tänada muidugi Irjat, kes on olnud väga tubli (ta magab preagu minu kõrval õndsa und). Temale on langenud viimasel ajal just suurem koorem, sest me otsustasime, et mina lõpetan oma juristi "karjääri" ning meie pere õigusasjadega hakkab tegelema Irja, kel on vastav magistrikraad. Tema omakorda leidis selleks jõudu pärast isa surma. Enne seda oli ta 24/7 seotud oma haige isa eest hoolitsemisega. Ma pole oma elus veel kohanud sellist pühendumust kui see, kuidas Irja hoolitses oma isa eest. Isa oli olnud tema vastu lahke ja hea, ent Irja oli valmis ohverdama oma elu oma isa eest. Kujutate ette. Ma nägin kurja vaeva, et kaitsta Irjat sellise pühendumise eest. Ja nagu Irja on rääkinud, olin mina esimene, kes seda tegi. Tema tervis oli ausalt öeldes väga läbi, sest ta ei hoolinud endast üldse. Mul oli tükk tegemist, et teda veenda, et isal poleks sellest tegelikult hea meel, kui ta ära sureb. Enne meie kohtumist oli Irja veendunud, et ta sureb koos oma isaga. Mina arvan, et ta oleks surnud veel enne oma isa.
Niipalju taustast. Irja on tark (keskmisest paremate vaimsete võimetega), ja suure pühendumisvõimega. Mistõttu väga ohtlik vastane. Ma ütlen seda just mõeldes neile andmekaitse-jumbudele, kes on otsustanud Irja vastu sõtta minna. See on umbes sama kui Saakašvili läks Venemaa vastu sõtta. Arvas, et on ülivõimas, aga mõne päeva möödudes varjus juba pelga lennukimüra eest hekipõõsa alla ning näris oma lipsu. Ma kujutan ette, et sama teevad praegu need andmekaitse tegelased, kes ei suutnud Kanal 2 ajakirjanikule isegi ust lahti teha.
MEIE UKSE MURDSID NAD MAHA
Just nii. See oli siis teisipäeva, 28. aprilli hommikul. Ma isegi ei pannud tähele, mis kell see oli, aga läbiotsimisaruandest võis lugeda, et kell 8.
Ma olin ise parasjagu ametis eelmisel päeval Tallinnas üles võetud videoklippide töötlemisega. Nimelt käisime me eelmisel päeval vaatamas Öise Vahtkonna piketti Tallinna linnahalli ja D-terminali tolliladude juures (vanad tsaariaegsed paekivist ehitised, mis nõuka ajal kuulusid kinnisesse tsooni). Kus siis meile suureks üllatuseks osalesid ka välismaalased, nende seas sakslane Klaus Dornemann ja soomlane Leena Hietanen. Tegime väikse videointervjuu Dornemanniga, kes oli Eesti võimude suhtes väga kriitiline ja kirjeldas seda, kuidas ta oma pojaga jalutas 2007. aasta 26. aprilli õhtul üle Vabaduse platsi Toompeale, kus ta siis kinni võeti ja autosse talutati ning hiljem veel peksti, nii et vana hallipäine väikest kasvu mees oli üleni verine, sinine ja õlaluu katki. Intervjueerisime ka Leena Hietaneni, kes oli pikka aega Kauppalehti ajakirjanik Eestis, ning nüüd jätkab vabakutselisena. Hietanen pooldab kõigile Eestis pikka ega elanud inimestele kodakondsuse andmist, nagu ka Johan Bäckman. See on nende põhiline sõnum, kuigi kontekstist armastatakse välja rebida mingeid muid tsitaate, mis tulenevad sellest, et ei Hietanen, Bäckman ega üldse soomlased ei tea tegelikult, milline oli elu Nõukogude Eestis. Samas saan ma Hietasest aru, et ta üritab oma soomelikke või siis läänelikke väärtusi ka Eestis kehtestada. Soomlased ei saa aru, kuidas saab nii olla, et ühes riigis terve elu elanud inimesele ei võimaldata selle riigi kodakondsust. Ja seda pelgalt rahvusküsimuse pinnal. Sellist asja kutsutakse rahvusvahelises kõnepruugis rassismiks. Eestis armastatakse seda põhjendada ajaloolise õigluse jaluleseadmisega.
Niisiis olin ma parasjagu ametis nende videote tõmbamisega kaamerast arvutisse, kui kuulsin koridoris mingit askeldamist. Mõtlesin, et ehk on tuul ukse lahti lükanud ja ütlesin Irjale, et ta läheks vaatama, mis toimub. Irja läks ja nö jäigi. Olin voodis, aluspükste väel. Kui tuppa marssis üks noormees, kes kamandas mind voodist välja. Tema selja taga seisis suurt kasvu politseinik. Ma ei julgenudki talle vastu vaidlema hakata, vaid tegin nagu kästud, tulin voodist välja. Ta kamandas, et pangu ma oma arvuti käest ära ja ärgu midagi puutugu. Voodist välja ja "KÖÖKI!", nagu ta kamandas. "KÖÖKI!" Ma jõudsin vaid mõelda, et kust tema teab, kus on meil köök, aga siis juhatas ta mind hoopis elutuppa. Irja oli koridoris ja küllalt ehmunud näoga. Ta oli öösärgi väel ja haaras parasjagu nagist hommikumantlit. Ma nägin tema näost, et midagi tõsist on sündimas. Koridoris oli veel teine politseinik, üks naisterahvas. Välisuks oli pärani lahti ja meie loomad, koerad ning kass jalutasid tuppa sisse.
Siis kamandati meid sinna "KÖÖKI!", mis on tegelikult elutuba, seinad raamaturiiulitega palistatud. Ja meie "külalised", see on siis INDREK JÜRGENSON, kes näeb välja selline (seiklejate vennaskonna veebist):
ja KADRI LEVAND, kes näeb välja selline (ERRi veebist):
need meie külalised, kutsumata külalised, tundsid end nagu peremehed. Lükkasid elutoa laual paberid eemale ja panid sinna oma asjad, arvuti ja printeri. Võtsid minu arvuti pistiku pesast välja ja panid sinna oma pistiku. Tõstsid minu äsja pestud pesu toolilt ja seadsid end sinna istuma. Kamandasid mind ja Irjat samuti kuhugi istuma. Ma olin aluspükste väel, küsisin, et kas ma võin omale püksid jalga panna. "Oodake," ütles "Jürgenson, "ma tulen teiega kaasa!" Ta järgnes mulle magamistuppa ja vaatas, kuidas ma omale riided selga panen. Siis käsutas ta mind uuesti elutuppa tagasi.
Ma küsisin, kas ma võin temast pilti teha, ta ütles, et ei või. Peale seda kamandas ta mind istuma. Ka Irja istus. Jürgenson seisis tähtsalt keset tuba, käed puusas. Seljas hele lühikeste varrukatega triiksärk, jalas khaki-värvi püksid. Täis tegutsemistahet nagu valla pääsenud vedru. Näos ei liikunud ükski lihas. Ta meenutas mulle välimuselt natuke Vladimir Putinit. Ainult erinevalt Putinist peegeldus Jürgensoni silmist hall tühjus. Ta seisis nõnda toas, mis oli üleni palistatud raamaturiiulite ja raamatutega ja see pilt oli päris groteskne, sest ma kujutasin ette, et see vend pole oma elus omaenda huvist lugenud ühtegi raamatut. Sest nõndamoodi nagu tema teist inimest kamandas ei saa käituda ükski inimene, kes loeb raamatuid. Niimoodi ma mõtlesin. Ma tundsin, et ta tunneb ses toas veidi kõhedust. Samal ajal hakkas teine "külaline", noor naisterahvas Kadri Levand midagi oma arvutisse toksima.
Siis ütles Irja, et ta soovib omale advokaati. Mispeale nii Jürgenson kui Levand kergelt võpatasid ning Jürgenson ütles: "Teil pole vaja advokaati." Siis vaatasin mina küsiva pilguga Irjale otsa ja Irja küsis, kas ta võib helistada. Jürgenson ütles, et võib. Siis helistas Irja paarile advokaadile, kellelgi polnud parasjagu aega, ent Irjale öeldi, et kui me ise advokaati ei leia, siis tuleb meile advokaat leida. Irja ütles seda ka meie külalistele. Mispeale helistas Jürgenson kuhugi ning andis telefoni Levandi kätte, kes hakkas advokaatide nimesid üles kirjutama. Siis andis Jürgenson paberi Irjale ja ütles: "Helistage!" Ta oli nii ülbe, et ma mõtlesin, et lajataks talle ühe paraja tou. Aga siis vaatasin eemal ukse peal täismundris ja relvastuses seisvat kahte patrull-politseinikku ning sundisin end rahulikult diivanil istuma. Minu olukorras poleks vastuhakk midagi paremaks teinud. Pigem hullemaks, meid oleks võidud käed raudus arestimajja viia.
Irja helistas ja üks advokaat oli nõus tulema mõne tunni pärast. Irja ütles seda Jürgensonile ja Levandile. Mispeale Jürgenson käis toas närviliselt edasi-tagasi, justkui püüdes midagi mõelda. Samuti ütles ta patrull-politseinikele, et ilmselt läheb kauem aega, et nad võivad lasta end välja vahetada, kui vaja on. Seejärel helistas ta taas kellelegi, see keegi pidas omakorda kellegagi veidi nõu, ning siis ütles Jürgenson, et mingit advokaati pole vaja ja nad alustavad läbiotsimist. Mille peale Irja protesteeris, et ta kaebab sellise asja peale. Mispeale Kadri Levand irvitas ja ütles:
"NO TE VÕITE JU KAEVATA!"
Mina olin selleks hetkeks end juba nii rahulikuks sundinud, et mõtlesin, et võtku ja viigu kõik minema. Ja otsigu kõik kohad läbi. Et saaks juba rutem rahu nendest tegelastest, kes tungisid hommikul sisse ja kukkusid minu omas kodus mind kamandama.
Jürgenson ütles kõigepealt, et andku me vabatahtlikult oma arvutid välja. Irja ütles, et palun, võtke. Jürgenson läks koos temaga magamistuppa (minul kästi jääda elutuppa istuma) ja tuli sealt mõne aja pärast tagasi, koos Irja arvutiga. Siis lasi ta Kadri Levandil, kes arvuti taga istus ja protokolli koostas, üksikasjalikult kirja panna arvuti numbrid. Siis kästi ka mul vabatahtlikult oma arvuti välja anda ning kamandati mind magamistuppa, kus Jürgenson tegi mu arvutist pilti ja küsis, kas mu arvuti on parooli all. Ma ütlesin, et ei ole. Siis käskis ta arvuti välja lülitada. Ning võttis selle enda kätte. Siis kirjutati ka minu arvuti kohta kõik üles.
Seejärel küsis Jürgenson, kas meil on kodus relvi, narkootikume, muid keelatud esemeid. Ma hakkasin mõtlema, et mis need keelatud esemed võiks küll olla veel, kui Irja ütles, et ei ole. Misjärel ütles Jürgenson, et selge ja kamandas kõiki magamistuppa. Kus siis asus ise kummutisahtleid läbi tuhnima. Soris Irja pesusahtlites ja kottides. Minu isiklikes asjades. Luges pabereid, vaatas asju, võttis väärtuslikuma endale. Vaatas mitu korda voodi alla ja kappide ning riiulite alla, madratsi alla. Nagu varas. Võttis kaasa ka perekonna ajaloosi pabereid ja muid väärisasju ja kui Irja sellele tähelepanu juhtis, siis pani mõned neist tagasi. Siis pildistas kõik asjad üles. Neid asju sai terve kuhi, igasugu pabereid, asju ja vidinaid. Ja küsis, ega mul pole ühtegi karpi, kuhu neid sisse panna. Et kui ta kotti paneb, siis võivad õrnad asjad katki minna. Ma siis ütlesin, et ma lähen vaatan. Läksin keldrisse, kuhu kedagi järgi ei kamandatud enam millegipärast. Ma ei leidnud kiiruga muud karpi kui ühe kvaliteet-ahjusegu karbi, mille siis Jürgensonile ulatasin. Ta võttis selle vastu ja pani sinna asjad sisse ning asus seda kinni pitseerima. Levand aitas teda. Ühel hetkel küsis Levand kääre, ma tõin need köögist. Ka sinna ei järgnenud mulle enam kedagi.
Kui magamistuba läbi tuhnitud, siis tundus, et läbiotsijate huvi rauges. Mis oli minu jaoks huvitav, sest põhilised arvutiasjad, mille jaoks, nagu ma hiljem vaatasin, oli läbiotsimise order antud, asusid hoopis elutoas. Magamistoas olid meil ainult sülearvutid, Irjal MacBook Air ja minul MacBook Pro.
Jürgenson vaatas põgusalt ka teistesse tubadesse. Siis elutoast võttis kaasa lauaarvuti Mac Mini ning paar välist kõvaketast, mille tarbeks küsis samuti karpi. Ja pakkis ka need sisse. Kokku sai kolm karpi.
Küsisin, kas ma võin teha koopia läbiotsimise orderist, mille peale küsis Jürgenson, et miks mul seda vaja on, et ei või. Aga siis mõne aja pärast ütles, et võib küll. Tegin siis sellest koopia:
Ma vaatasin siis üllatusega, et läbi hakatakse otsima ka maja Tartus ning maakodu ja veel autosid, millest üks on lihtsalt uunikum ja teist me ise ei kasuta. Aga nii kaugele asi õnneks ei läinud. Nad otsisid läbi vaid ühe auto, mida Irja käis väljas näitamas. Sel ajal kästi mul toas oodata. Mind jäi valvama üks politseinik, teine käis Irja ja Jürgensoniga väljas auto juures.
Kui auto üle vaadatud (Irja hiljem ütles, et ka see oli põhjalikult läbi tuhnitud), tuldi tagasi tuppa ning kirjutati protokoll lõpuni. Irja kirjutas oma eriarvamuse ja mina oma täienduse.
Panen siia ka selle protokolli:
Siis korjasid läbiotsijad oma kodinad kokku ja tegid minekut. Jürgensonil oli kaasas terve seljakott, nagu oleks mingilt matkalt tulnud. Kadri Levand veel küsis, et kas ta tualetti tohib kasutada. Ma mõtlesin, et ütlen, et keegi peab kaasa tulema, aga siis, et mis ma ikka hakkan norima. Et tema on ilmselt lihtne käsutäitja nagu see Jürgensongi. Kes lihtsalt teeb oma tööd, täidab kellegi käsku. Ja need, kes käsu andsid, kihistavad lihtsalt peenikest naeru. Ütlesin Levandile, et palun.
Minu esimene reaktsioon pärast läbiotsimisest toibumist oli see, et vaat kus on inspektsioonil võimalus oma vigu kinni mätsida. Nad tegid vea, kui alustasid väärteomenetlust ilma minu seletust ära kuulamata. (Muide, kõrvalepõikena, ka läbiotsimise ajal surusid nad peale, et tahavad minult seletust võtta, tagantjärele siis. Ent ma jäin enda juurde, et ma tahan näha esiteks kõiki asjaga seotud dokumente, mis on minu õigus, ja teiseks olen ma juba kogu menetluse kohtus vaidlustanud ning kohus on esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse tühistanud.) Siis tegid nad vea, kui tegid mulle ettekirjutuse, ilma mingite tõenditeta. Nüüd, tagantjärele õnnestus neil küll korraldada läbiotsimine, ilmselt siis selleks, et tagantjärele need tõendid hankida. Aga ka see oli tehtud vigaselt, sest läbiotsimiseks loa saamiseks olid nad esitanud kohtunikule valeandmed.
See asi hakkab mulle üha enam huvi pakkuma. Et kui kaugele võib üks ametiasutus niiviisi minna inimese õigusi jalge alla tallates. See on koht, kus õigusriik põrkub kokku totalitaarse riigiga. Vanad arusaamad uutega. Ja Irja on olnud eriti tubli seda rida ajades, sest tema on ses osas täiesti uue kooli esindaja, kes on oma õiguste eest seismisel väga järjekindel. Nii nagu peaks seda olema iga kodanik.
Ahjaa. Veel sellest maha murtud uksest ka. See on meie joaks täielik mõistatus. Et kuidas tüübid sisse said. Mismoodi ukse lukust lahti tegid. Nüüd otsustasime, et paigaldame välisustele korralikud lukud.
Ja niipalju veel, et nende "rikkumiste" eest, milles mind süüdistatakse (isikuandmete nn töötlemine, see on siis teatud isikute nimede kasutamine), näeb seadus ette kuni 18 000 krooni suurust karistust, ja millega mind juba ähvardati, ent mille ma vaidlustasin kohtus. See kahju, mille inspektsioon tekitas meile Irjaga läbiotsimise käigus, on ainuüksi arvestades juba seda, et meilt võeti töövahendid, mitmeid kordi suurem. Kusjuures andmekaitsjad võtsid meilt ka kaasa kõik tõendid, millega me saame end ise kaitsta kohtus sellesama andmekaitse omavoli vastu. Kõik minu esitatud kaebused inspektsiooni peale, kirjavahetus kohtuga oli arvutis. Andmekaitse huvi oli meid rünnata, et pärssida meie võimet end kaitsta. Sisuliselt samaga tegelesid küüditajad: inimeselt võeti kõik võimalused end kaitsta.
Samuti olid arvutis ja kõvaketastel raamatupidamisdokumendid ja muu eluks vajalik, pooleliolevad kirjatükid, ilukirjanduslik materjal, Irja luuletused, kõik arved, ettevõtlusega seotud dokumendid. Ja siis küsitakse veel, miks inimesed ei taha ettevõtlusega tegeleda. Või loominguga. No mis ettevõtlusega sa tegeled, kui seadus ei maksa midagi. Kui ametnikud võivad vabalt möllata. Täiesti süüdimatult. Ja pärast ei vastuta millegi eest, kui kohus meilt Irjaga riigi kasuks kahjutasu välja mõistab, siis läheb see jälle meie endi, maksumaksja taskust.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
20 kommentaari:
Uskumatu!!!
See teie Jürgenson on ju hobidega mees ise ka;)
http://web.zone.ee/pildistaja4/Naisekandmine/IMGP0217.JPG
vabandust, et anonüümseks jään.
Teie kodus käisid vargad, andmekaitsinspektsiooni maskide taga olid ilged ilased varganäpud, paadunud ilased VARGAD.
Ilmselt kadedusest varastati ära mäkid kuna surutiseaegu neil pole omal võimalik arvuteid hankida.
said, mida kaua olid teeninud, Innokene.
kaua sa mõtlesid karistamatatult sitta pilduda? ükskord saab ju lõõg täis.
see, et sa tiblade hääletoruks hakkasid, on sitajunniks sõnnikuhunniku tipus.
vaatsin juba, et leht maha võetud aga vist link veidi muutunud hoopis;)
http://web.zone.ee/pildistaja4/Naisekandmine/IMGP0217.JPG?2
see on ilukirjanduslik väljamõeldis.
irja pole kunagi hooliv ju olnud.
te olete avalikult öelnud, et kõik siin on vale ja satiir. seega on väga inetu, kui inno ilgub irja kallal. nimetades teda tubliks ja pühendunuks. samas teame, et see kõik on vale. jäle.
see et ametnikud peaksid oma prohmakate eest oma rahakotiga vastutama oleks suur samm edasi
praegu on isegi kahju ametkondi kohtusse kaevata pärast lihtne maksumaksja maksab ju...
Me peaksime avama Teid mõnitava kirjandusliku väljamõeldise Ahvik. Siis saaks üksteisele poliisisid kaela saata ja muidu rõvetseda ning säästaks ülejäänud ühiskonda sellest pasast ..
Inna ja Irjo :)
Et kui ametnik seaduse järgi karistada ei saa, siis on lubatud ebaseaduslikud vahendid? Selline väike anarhia-poiss, millest andmekaitse tähtis ametnik Kadri Levand ilmselt unistab. See on päris huvitav, et riigiasutustes on anarhistid möllama hakanud. Kuidagi kõhe hakkab. Varsti ronib mõni selline veel valitsusse ja siis hoidke oma piip ja prillid. Siis läheb andmiseks.
On olemas selline seadus nagu Riigivastutuse seadus http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12749259
mille kohaselt ametnikud peaksid ka vastutama toimepandud võimu kuritarvituste eest.
Paraku pole teadaolevalt MITTE ÜHTEGI ametnikku selle alusel süüdi mõistetud.
Arvan, et põhjus on selge: ametnikud on vaid poliitikute käepikenduseks teisitimõtlejate represseerimisel!
uurige välja, kes on need kaebajad?
kivistel on väga must südametunnistus.
maksumaksja rahad on ju lailali.
uurige.
Vähe saite, teie puhul aitaks vist ainult füüsiline vägivald. Kahju, et see pole teostatav.
eks nüüd peavad teie kirjasaatjad üle maa ka ettevaatlikud olema. küllap nii mõnigi informaator tuleb nüüd välja.
protokollis on et "ei leidnud ühtegi advokaati, kes on nõus tulema" Kas nõus või kellel on võimalik? Kas see on tõlgendus või nii öeldigi- ma pole nõus tulema? Või oli ette selge, et keegi pole nõus tulema?
kas riigi poolt pole igale inimese kaitsjat ette nähtud, või võivad advokaadid suva järgi otsustada, kuhu nad on nõus tulema?
Tegelt oleks pidanud nad ikka advokaadi leidma. Protokollis on ka Irja eriarvamus selle kohta, et advokaat oli valmis tulema, aga hiljem.
Hallo!Kuna te olte pinnuks p..-s nii mõnelegi võimupaksule, siis oleks ju loogiline, et selline lüke ei olnud ehmatus teile, imestan, et plaan X polnud nagu valmis/läbi mõeldud ja kilosed raudkangid ukse ees...
Kas on olemas mälukaart "4KB" extreme IV? Kas on olemas Ipod mobiiltelefon...
Vähemalt võiksid nad teada mida protokolli kirjutavad.
kaksikmoraal on muutunud eesti igapäevaelus tavaliseks. taoline tegevus idanaabri juures on näide kgblikust käitumismallist, sama meil on kooskõlas euroopalike põhiõigustega. et siis tähtis pole mida tehti, vaid KES tegi.
Ma arvan millegipärast, et ka tulevikus võidakse teid läbi otsida ja seda mitte politseiriigi tõttu, vaid lapsepõlves omandatud rolli tõttu. Leidsin ühelt koolikiusamist käsitlevalt lehelt järgmise jutu ühe kiusajate tüübi kohta:
Reageerivad ohvrid.
Reageerivad ohvrid võivad olla nii kiusaja ja või ohvri rollis. Neid on kõige raskem kindlaks teha, sest esmapilgul tunduvad nad teiste kiusjate märklaudadena. Siiski reageerivad ohvrid tihti provotseerivad kiusajaid ning kiusavad ka ise teisi. Enamus juhtudest on see füüsiline kiusamine. Need ohvrid on äkilised ja reageerivad kiiresti teadlikele ja mitteteadlikele füüsilistele rünnakutele. Mõningatel juhtudel alustavad reageerivad ohvrid kui ohvrid ning muutuvad kiusajateks kui vastavad kiusajaile samaga. Reageeriv ohver läheneb kiusajale öeldes talle midagi taolist,” Sa parem ära tülita mind täna või muidu ma räägin õpetajale või sellele poisile ja sul tuleb probleeme, nii et parem vaata ette.”
Sellised märkused on nagu punase lipu lehvitamine vihase pulli ees ning võivad kiusajat tegevusele õhutada. Reageerivad ohvrid võitlevad vastu ning nõuavad enesekaitset. Tegelikult peaksid nad õppima, kuidas kiusajaid vältida.
Eks me kõik tule oma lapsepõlvest ja on üsna tõenäoline, et olete reageerivad ohvrid.
Te võite ju arvata, et läbiotsimine tuli sellest, et meil on politseiriik, aga me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja kas ei tule te endale järgmise koolikiusajate tüübis ette:
Reageerivad ohvrid.
Reageerivad ohvrid võivad olla nii kiusaja ja või ohvri rollis. Neid on kõige raskem kindlaks teha, sest esmapilgul tunduvad nad teiste kiusjate märklaudadena. Siiski reageerivad ohvrid tihti provotseerivad kiusajaid ning kiusavad ka ise teisi. Enamus juhtudest on see füüsiline kiusamine. Need ohvrid on äkilised ja reageerivad kiiresti teadlikele ja mitteteadlikele füüsilistele rünnakutele. Mõningatel juhtudel alustavad reageerivad ohvrid kui ohvrid ning muutuvad kiusajateks kui vastavad kiusajaile samaga. Reageeriv ohver läheneb kiusajale öeldes talle midagi taolist,” Sa parem ära tülita mind täna või muidu ma räägin õpetajale või sellele poisile ja sul tuleb probleeme, nii et parem vaata ette.”
Sellised märkused on nagu punase lipu lehvitamine vihase pulli ees ning võivad kiusajat tegevusele õhutada. Reageerivad ohvrid võitlevad vastu ning nõuavad enesekaitset. Tegelikult peaksid nad õppima, kuidas kiusajaid vältida.
Tahaks öelda midagi arvutitest. Alati pange oma arvutile salasõna peale. Teist endist sõltub kui pikka ja suure. Hoolimatta maailma leelotamisest on nende salasõnade avamine piin ja vaev, eriti kui olete veel valinud linnukese et kõik andmed krypteeritakse. Selle aja peale enne kui IT tehnik neid avada suudab olete juba kohtus käinud ja vb. embkumb osapool on 2 korda asja vaidlustanud. Kui arvuti omanik vabatahtlikult ei anna välka oma salasõna siis sitt lugu. Muidugi on siis ka unustatud "Koostöö aldis" märge protokollist aga samas... Nalja saab...
Postita kommentaar