Kõigepealt tulid mu ukse taha politseinikud.
Nad ütlesid, et neil on informatsioon, et ma olen tapnud viis inimest.
Ma küsisin, kes need inimesed on.
Nad ütlesid, et nad ei saa vastata, sest need on isikuandmed.
Ma ütlesin, et ma ei ole kedagi tapnud.
Nad ütlesid, et nad on üle kuulanud rea tunnistajaid.
Ma küsisin, kes need tunnistajad on.
Nad ütlesid, et nad ei saa vastata, sest need on isikuandmed.
Järgmiseks viidi mind kohtuniku ette.
Ta oli kardina taga.
Ma küsisin, kes ta on.
Ta ütles, et ta ei saa vastata. Need on isikuandmed.
Mind mõisteti tunnistajate ütluste alusel süüdi ja viidi timuka ette.
Ta seisis põõsa taga.
Ma küsisin, kes ta on.
Ta ütles, et ta ei saa seda öelda, sest need on isikuandmed,
aga ma võin pärast karistuse täideviimist kaevata.
Irja Vaher, 1. mai 2009
6 kommentaari:
Deja vu.
Täpselt sellise olukorra, nagu Irja siin kirjeldab, olen mina oma elus reaalselt läbi elanud. Oli aasta 1976. Samarkandi linn Kesk-Aasias. Kõnnin tänaval, kui äkki kargavad mulle võmmid kallale ja tassivad jaoskonda. Seal hakkab mind üle kuulama üks hallis ülikonnas kuldhammastega tüüp. Venelane. Kes ma olen ja mis ma siin teen? Vastasin ausalt, et olen komandeeringus. Ja see vastas ka tõele. Sest mul olid ju ka olemas vastavad dokumendid. Aga see ei lugenud kuldhammastega tüübile mitte üks põrm.
Siis toodi tuppa üks verise ninaga heitunud noormees ja temaga koos tuli sisse veel üks turske võmm, täitsa nagu mõni lihunik. Ja see klobis poisi sealsamas minu juuresolekul armetult läbi. Poisilt ei küsitud isegi midagi. Võmm pani talle lihtsalt lambist näkku, nii et veri pritsis. Siis viidi poiss minema. Ja tüüp küsib minult: "Noh?" Mina vastu, et "mis noh?" Kartsin tõsiselt, et nüüd tuleb lihunik tagasi ja annab ka mulle nii et veri taga. Aga tüüp ütleb hoopis: "Sa oled inimese ära tapnud. Me teame kõik. Tunnista üles." Nüüd lõin juba täitsa verest ära. "Mis? Kelle? Kus?" Aga tüüp ütleb rahulikult: "Me teame kindlalt, et just sina tapsidki." Mina vastu: "Ma pole kedagi tapnud. Kust te selle jama olete võtnud?" Ja tema: "Seda poissi nägid, kes siin äsja kolakat sai. Vot tema ütleski. Et just sina tapsid." Ja siis läks veel põnevamaks. Tüüp jätkab: "Tead, sõber, meil pole siin aega sinuga rohkem jännata. Meie kandis on kombeks mõrvarid lihtsalt ilma kohtuta maha lasta. Milleks kohus? Viime sind linna taha ja laseme maha. Tahad? Seda püstolit näed? No vot. Oma käega lasen sulle kuuli pähe. Ja koer ka ei haugu."
Mahalaskmiseni asi siiski ei läinud. Aga see kavatsus oli neil küll läbi mängitud väga usutavalt. Võib-olla nad lihtsalt ei viitsinud hakata linnast välja sõitma? Tõesti, nad oleksid võinud mu täitsa vabalt ära tappa. Ja koer ka poleks haukunud. See oli nende olekust selgelt tunda.
Täna seda Irja lugu lugedes tabas mind ehtne deja vu. Näed siis, kõik siin ilmas kipub korduma. Aga parem oleks, kui ei korduks.
ole aus, sa oled tapnud palju rohkem. oma südametunnistuse veel lisaks.
saage juba üle.
saage ka aru, te olete ise selle sita endale keeranud.
mina kaebaks kah, kui keegi minust nii sitasti kirjutaks, kui teie oma blogis. siis veel väidaks, et kõik on väljamõeldis jne.ilukirjandus jne.
inimese luba peab ikkagi olemas olema, kui te temast ilukirjanduslikku juttu teete.
rohelsied!!! jälle valesti aru saadud.
kord ütles inno ka seda, et tema seda blogi ei pea. irw. jälle saadi valesti aru.
te ei valda infot enda kohta, see eest väga hästi teiste kohta.
viige ennast enda eluga kurssi. tuleks kasuks.
järgmised kirjutised tehke endist ja endi valedest. kirjutage ilukirjandust enda kohta.
See oli luuletus. Järgmine tulevasse kogusse.
Irja,
oled väga andekas.
See kirjutis eriti.
Kurb, aga tänapäeva tõde.
PS Mulle see väga meeldis, see on nagu mu elu. J aplajude teiste ka.
Postita kommentaar