Ajalehe varemetel

Väljavõte tänasest Päevalehest.

Me käime Irjaga üsna tihti Rakvere vallimäel jalutamas ja imetleme ka sealset kunagist uhkust, ordulinnust. Või õigemini selle varemeid. Kus siis asus kunagi tähtsaim koht linnas, koguni linn ise, kust juhiti ümberkaudsete asulate elu ja olu. Ja kujutagem nüüd ette mõnd toonase rüütlisuguvõsa järeltulijat, kes tuleb ja räägib, kuidas see linnus, või õigemini selle varemed on endiselt kõige tähtsam koht linnas, kust siis juhitakse kogu ümberkaudset elu. Tundub ju koomiline, kui tegemist pole just mõne teatritükiga?! Või mis?

Ent just täpselt sellelaadse jutuga tuleb tänase Päevalehe "analüüsis" lagedale lehe peatoimetaja Lea Larin, kes, nagu pildilt nähtub, on küll kaalust alla võtnud, ent kelle arusaamad ajakirjandusest ja selle arengust on pehmelt öeldes papa Jannseni ajast. Mil siis ajakirjandus, õigemini ajaleht oli enamiku inimeste jaoks ainus info hankimise vahend. Ehk monopolist, mida ajalehtede väljavalitud väljaandjad oma tahtmise järgi "suunasid". Valisid ametisse neile meelepäraseid toimetajaid ja ajakirjanikke, kes siis omakorda neile sobilikku infot edastasid ja võimendasid. Ja, moodsas keeles, konstrueerisid reaalsust neile sobivas suunas. Mis siis lõi lugejaskonna jaoks elust ja olust sellise pildi nagu neile, toimetajatele meeldis. Nagu nad vajalikuks ja õigeks pidasid. Ajalehest sai didaktiline vahend, rahva harija, või siis kollektiivne informaator, propagandist ja agitaator, kui tsiteerida üht ajaloost tuttavat klassikut. Pahatihti vähem informaator, ja rohkem propagandist ja agitaator. Suurepärane vahend ja tööriist võimude jaoks, kes siis ajakirjanduse, või ajalehe abil said rahvast valitseda. Oma nö tähtsaid sõnumeid edastada.

Ent ajad on, nagu öeldakse, muutunud. Nii nagu kirjutab näiteks ajakirja Vanity Fair mainumber, artiklis maailma ühe tuntuma ajalehe New York Times ajaloost, on muutunud ka info hankimise viis. Enam ei vaja inimene ajalehte info vahendajana, mingit toimetajat info saatja ja vastuvõtja vahel, vaid interneti abil saab inimene ise kätte teda huvitava, talle vajaliku info. Saab, piltlikult öeldes, panna ise kokku teda huvitava ajalehe. Ja seda täiesti tasuta! Sest info on interneti kaudu kõigile tasuta saadaval. Kõigil inimestel on interneti kaudu olemas täpselt sama hea juurdepääs infole nagu seda kunagi oli vaid ajalehtede ajakirjanikel, seda siis läbi ajakirjanike kunagise priviligeeritud staatuse, või läbi infoagentuuride, kelle käest jaksasid infot osta vaid ajalehtede väljaandjad.

Tänapäeval on internetist saanud maailma suurim infoagentuur. Kelle käest saab tasuta alla laadida misiganes infot. Ja seda palju suuremates kogustes kui seda on kunagi suutnud pakkuda misiganes infoagentuurid. Interneti abil on igast interneti kasutajast saanud info edastaja. Kes siis saab välgukiirusel selle info saata misiganes punkti maailmas. Ja interneti, ning selles leiduvat infot töötlevate otsimootorite abil saab iga kasutaja kätte võimalikult täpselt just teda huvitava info. Seda kutsutakse "surfamiseks". Ja kes on kord internetis surfanud, ja kokku pannud just teda huvitava infopaketi, see otsib üha vähem infot ajalehest. Või kui, siis umbes stiilis, et "vaatame, millest siis lehed kah kirjutavad täna". Lehes avaldatud info on üha vähemate inimeste jaoks see ainus kättesaadav teave. Lehes avaldatu pakub vaid teatavat võrdlusmomenti, ei muud. Ja sedagi üha vähem, eriti mis puudutab paberlehti, mille eest tuleb välja käia veel raha.

Võib arvata, et Lea Larin ja tema kolleegid teistes lehtedes, ja mitte ainult Eestis on ähmis. Sest seoses lehtede rolli marginaliseerumisega on kadumas ka toimetajate tähtis roll. Neist on järsku saanud vaid piisakesed meres. Kes peavad võistlema üha peale kasvava interneti kaudu info edastajate, näiteks blogijate armeega. Ja kus siis need toimetajad on välja mõelnud üsna omalaadse lahenduse: hakata ajalehes edastatavat infot piirama. Ja sedagi üsna omalaadsel moel, kus hoitakse kinni teatud infot, või siis edastatakse sellest vaid katkeid vabaks kasutamiseks, kui ülejäänut pakutakse raha eest paberile trükituna. See oleks umbes sama, kui Rakvere linnuse kunagiste härrade järeltulijad sulgeks end linnusesse ja hakkaks võtma raha selle eest, et inimesed saaks vaadata, misasja nad seal linnuses toimetavad. Ja juurde käiks jutt, et vaid seal linnuses käib see õige ja päris elu. Mnjah. Ma usun, et inimesed oleks nõus maksma vaid siis, kui nood härrad seal linnuses end alasti võtaksid ja end koos oma prouadega seksimas näitaksid. Aga sedagi ilmselt lühiajaliselt, või niikaua, kuni mõni nutikas linnuses toimuva videosse võtab ja selle kõigile tasuta vaatamiseks välja riputab.

Ajakirjanduse, ja eriti ajalehe jaoks on kurb reaalsus see, et tehnoloogia on alatiseks muutnud ajakirjanduse olemust. Kus siis igast veebikasutajast võib saada ajakirjanik, toimetaja ja väljaandja. Mis on omakorda kaasa toonud miljoneid uusi ajalehti ja ajakirju. Kus teevad oma igapäevast tööd miljonid ajakirjanikud, ja seda valdavalt oma põhitöö kõrvalt, hobi korras. Mis on muutnud sellise ajakirjanduse huvitavaks, kuna see on vahetu. Enam pole vaja vahendajaks tüütut ajakirjanikku või toimetajat, kes kõik vussi keerab, midagi ära unustab, faktid peapeale pöörab, või nimed valesti kirjutab. Ühest ja samast sündmusest edastavad tuhanded uue aja ajakirjanikud, nimetagem neid näiteks blogijateks, vahetuid pilte, kogemusi ja kommentaare otse kohapealt. Otsimootorid talletavad selle info, ning selle uue aja ajakirjanduse tarbijad saavad omale kokku panna pildi, millist pole varem suutnud ükski traditsiooniline ajaleht. Heaks näiteks olid eri reportaažid lumevangi jäänud Tartu-Tallinna rongist "otse sündmuskohalt" möödunud aasta sügisel.

Nö vana aja ajakirjanikud põhjendavad oma vajalikkust sageli sellega, et vaid nemad teavad, kuidas seda õiget ajakirjandust teha ja järgivad ajakirjanike eetika-koodeksit, mistõttu vaid nende poolt kirjapandu on usaldusväärne. Ent minu enda kogemus ütleb, et blogijad, uue aja ajakirjanikud annavad enamasti sündmustest palju parema, täpsema ja usaldusväärsema, ning mis tähtis, kiirema pildi kui seda suudavad teha suurte ajakirjanduskaubamajade esindajad.

Kuidas mina ise näen ajakirjanduse tulevikku? Ma arvan, et Lea Larini suguste tegelaste aeg saab üsna varsti ümber. Tulevik kuulub blogidele või blogi-laadsetele väljaannetele, mis siis erinevad üksteisest suuruse, info hulga, keskkonna tehnilise arendatuse poolest. Ehk siis, kohtumiseni blogis, mille nimi on Eesti Päevaleht, või siis Eesti Ekspress. Kus siis praegustest ajalehtede ajakirjanikest saavad blogijad, kõrvuti tuhandete samasugustega, ja kus suuremad blogid, või nende pidajad maksavad kirjasaatjatele sissekannete eest. Ning paber-ajalehti imetletakse raamatukogus nagu hanesule ja tindiga käsitsi kirjutatud kroonikaid, või papüüruse-rulle.