Äripäeva Aivar on natukene otu, või kas ikka on? Ehk veidi sellest, miks ja kuidas lint Ekspressi lekkis.

Väljavõte Aivar Hundimägi blogist.

Äripäeva Aivar on oma blogis kirjutanud veidi ajakirjandusmaailma telgitagustest ja jätnud mulje, et kõik, mis lehes ilmub, on ajakirjaniku usina töö tulemus. Et noortele ajakirjanikele ja ajakirjandustudengitele ekslikku muljet ei jääks (ajakirjandusõppejõud nagu Pullerits armastavad oma tudengitele sedasama rääkida, mis Aivar), siis tahaks omalt poolt anda veidi selgitusi.

Esiteks on Aivar Hundimägi jutt pehmelt öeldes lapsik. Jätab temast kui ajakirjanikust otu mulje, eriti seletus selle kohta, kuidas Äripäevas üritati justkui uurimismaterjale kätte saada. Kamoon. Iga ajakirjanik peaks teadma, et enne kohtumenetluse algust EI OLE võimalik uurimismaterjale kätte saada (vastasel korral ilmuks iga päev lehes mõni selline materjal), kui see materjal JUST ISE EI LEIA TEED TOIMETUSSE. Hundimägi peaks kogenud ajakirjanikuna ise teadma, KUIDAS sellised asjad toimetusse jõuavad. Ja need ei vedele ka kuskil toimetusemaja liftis nagu kunagi seletas mingite materjalide lekkimise kohta endine Postimehe ajakirjanik Erkki Erilaid, ega ka prügikastis. Vaid need materjalid tulevad otsejoones, ümbrikus, konkreetse ajakirjaniku kätte. Anonüümselt allikalt, mõistagi. Olen ise korduvalt Äripäeva ajakirjanikuna selliseid ümbrikuid saanud.

Teine võimalus on, et lehe peatoimetaja kohtub mõne "allikaga", ja saab need materjalid enda kätte. Vaid üks väljavalitud inimene toimetusest, ja sedagi range vaikimisvande all. Nii et, Aivar, pole mõtet siin teha nägu mingist suurest uurimistegevusest, nagu oleks see ajakirjanduses igapäevane praktika. Või kui on, siis küsiks niipidi, et MIKS selliseid asju siis lehtedes ei ilmu, uurimismaterjale kohtueelses menetluses?! Miks siis ajakirjanikud oma tööd ei tee?! Mh? Ahh?

On siililegi selge, et ajakirjanik saab selliste asjadega tutvuda vaid kohtus. Olen seda ise ajakirjanikuna teinud, ja teevad ka teised. Enne kohtumenetlust ei saa ajakirjanik selliseid materjale kätte. Ja kui saab, on see ajakirjanikule suunatud materjal, seda siis loomulikult teatava huvi tõttu teatud materjalid ajakirjandusse lekitada.

Nüüd tekib küsimus, miks just Ekspress. No üks võimalus on kahtlemata see, et uurijatel, või siis prokuröril, kelle käest see materjal kõige tõenäolisemalt lekkis, on soetatud Ekspressi aktsiaid. Ja on loomulik, et sellise materjali peale tõuseb lehe loetavus, Ekspress mängis selle asja eriti suurelt välja, samuti samasse meediagruppi kuuluv Delfi. Ja minu teada on ka Hundimägil, kes Ekspressi kiitis, Ekspressi aktsiaid. Ja neid on ka teistel Äripäeva ajakirjanikel, kunagi oli juttu, et Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov on üks Ekspress Grupi suurimatest nö väikeaktsionäridest. Aga selle koha pealt targu vaikitakse, millegipärast on Äripäeva veebist ära koristatud ka info selle kohta, milline ajakirjanik mis aktsiaid omab (ilmselt suurest häbist, sest selle põhjal on võimalik välja arvutada, kes kui palju on mööda pükse saanud oma investeeringutega). Viimasel ajal on olnud juttu sellest, et Ekspress võib minna oma suurte laenukohustuste tõttu üldse haamri alla, nii et aktsionäridel on, mille pärast põdeda. Ja võidelda. Ja kui raha on mängus, siis, nagu ütleb minu kogemus, ollakse milleks iganes valmis.

Aga ma ausalt öeldes ei usu seda, et prokurör ise hakkaks riskima sellise asjaga, oma töökohaga siis, eriti üks naisterahvas, ja seda praegu, kus on teada, et tööd on raske saada. Hundimägi, loomulikult, ei riski millegagi, kui Ekspressi kiidab, sest talle on see ajakirjanikuna lubatud, teine teema on muidugi Ekspressi kiitmine olukorras, kus ta on samaaegselt Ekspressi väikeaktsionär. Siis on sel kiitimisel teatud halb mekk man.

Aga no mis me sellest Hundimägist siin ikka piiname. Eks temagi ole inimene kõigi oma vooruste ja puudustega, ning kui ajakirjanik veidi libastubki teatud eetikanormide vastu, pole see teab mis kuri tegu. Pigem teeb lihtsalt nalja, ja põhjustab kerget hämmingut. Üht ma võin öelda, et Hundimägi pole tegelikult mingi otu, nii et Ekspressi kiitmine lähtub pigem mingist muust huvist. Aga millest konkreetselt, eks see jäägu Hundimägi enda südametunnistusele.

Ent lähme edasi küsimusega, miks just Ekspress. Välistasime, et seda tegi prokurör ise. Sest isegi kui tal oleks Ekspressi aktsiaid, pole need väärt, eriti praegu, niipalju, et nende nimel võiks riskida oma töökohaga (mis muidugi ei välista, et talle on tehtud teatud kor-"optsioon" mõne suurema aktsiakoguse peale, aga see on siiski vähetõenäoline), mistõttu see Irja esitatud arvamus, et prokurör Kadri Väling ajakirjanikule materjale edastades lihtsalt oma klatši-kirge välja elas, on väheusutav. Küll aga, ja milles ma ei kahtle, näitas Väling neid materjale oma ülemustele, ja need omakorda oma ülemustele, kus see asi jõudis lõpuks justiitsminister Rein Langi lauale. Ja Langil polnud loomulikult mingi probleem üks kassetike oma kabineti magnetoolas ümber lindistada ning poetada see mõnel ühisel klubi- või saunaõhtul Hans Luige taskusse, kust see siis joonelt Ekspressi teotahtelise ajakirjaniku Sul Vedleri töölauale lendas. Ei saa siin jätta märkimata, et lõviosa Ekspressi ajakirjanikest on vaid Hans Luige käepikendused (välja arvatud ehk Veiko Märka, Marko Mägi, Sergei Standnikov, Andrei Hvostov ja Tarmo Vahter), kes siis täidavad Luige käsku, või kirjutavad Luige ette öeldud teemadel. Ma võin ühe oma vanadest sokkidest ära süüa, kui justiitsminister Rein Langil, Hans Luige suurel sõbral ja pikaaegsel äripartneril pole Ekspressis varjatud osalust, mis peitub siis selliste nimede nagu HANS LUIK ja HHL RÜHM taha. Nii et Langil võis olla reaalne huvi, ja mis tähtis, ka võimalus oma vana sõpra "aidata". See põhjendab ka seda, miks selline poliitiliselt tundlik info jõudis ajalehe veergudele nüüd, suvisel nn hapukurgihooajal. Ilmselt on Ekspressi seis ikka väga kusine. Ja Luige sõbrad siis kraabivad kokku, mis aga saavad. Ja kust saavad. Lang muidugi keeras proksile ja kogu justiitsministeeriumi haldusalale suure käru kokku. Tema lendab varsti ministritoolilt minema, aga ametnikud peavad supi ära sööma. Niipalju siis teemal, miks just Ekspress.

Nüüd edasi võiks küsida, kust see materjal lekkis. Ilmselt on vastus sellele juba olemas, ja mida arvas ka Irja, ja mida on arvanud mitmed teised arvajad: et proksist, ehk prokuratuurist. Sest asi lekkis vahetult peale seda, kui see Kapo uurijate käest prokuratuuri jõudis. Üks võimalus on muidugi, et Kapo töötajad ajastasid ise lekke kavalalt sellele hetkele. Ja et ka mõnel Kapo uurijal, kes materjalidega kokku puutus, on Ekspressi aktsiaid. Samas, Kapo kontaktisik Ekspressis on Mihkel Kärmas, artikli autoriks oli märgitud Sul Vedler. Mis muidugi ei välista seda, et Kärmas on puhkusel, ja edastas materjali toimetajale, Vedlerile siis. Ja Kapost on ennegi materjale lekkinud, olen neid ise saanud. Ja Kapot juhib, nagu see arvatavasti on teada, jätkuvalt Jüri Pihl. Kuigi tema ametinimetused on aja jooksul muutunud, viimasel ajal kasutab ta tiitlit "Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees". Jüri Pihlil ilmselt Ekspressi aktsiaid ei ole, küll aga tahab ta saada presidendiks, siis mitte mingi tühise klubi või ühingu, vaid ikka selleks Vabariigi Presidendiks, asukohaga Kadriorus. Ja selline kõrge ambitsioon nõuab siis vastavat tegutsemist. Et siis poliitilisi rivaale peedistada. Samas, muidugi, räägib sellise puht-poliitilise lekke vastu asjaolu, et seda tehti nii pikalt enne valimisi. Isegi Pihl saab aru, et inimesed jõuavad selle asja sügiseks, valimiste ajaks ära unustada. Ja et praegu, puhkuste ajal ei pöörata sellele just suuremat tähelepanu. Ja pealegi polnud neis kõnelustes, mis lekitati, mingit erilist poliitilist väärtust. Või intriigi. Suht lahja materjal, ütleks. Midagi sarnast nagu need Rein Kilgi kõneluste kohta lekitatud lindid maadevahetuse asjas, mis olid mõneks ajaks huvitavad, aga nüüdseks unustatud. Vaid väljend "füüri laskma" on sealt laiemalt kasutusse jõudnud. Parbuse ja Sepa kõneluste puhul polnud isegi midagi nii värvikat. Mistap võib arvata, et mingit suuremat poliitilist tellimust asja taga ei ole. Pealegi tahab Pihl olla viimasel ajal rohkem Savisaare sõber (mis ei välista muidugi seda, et sõber sõbra naha nülib, seda on ennegi juhtunud, juba tuhandeid aastaid tagasi), ning Kapo kahuritoru on suunatud hoopis Reformi poiste suunas (sest Reformi poisid ajasid Pihli valitsusest minema). Näiteks äsja tehti kõva arapp Reformi nn Tartu maffia pesas. Kust, NB!, lindid ei lekkinud. Kuigi, kui Kapo oleks seda soovinud, oleks sealt saanud küllalt mahlakaid asju välja tuua. Ja kas Kapo oleks seda linti siis Ekspressi sokutanud, kui Pihli eesmärk on saavutada suurt kõlapinda? Loomulikult mitte! Kapo oleks selle lindi sokutanud otsejoones Postimehe toimetusse, sest Postimehel on suurim lugejaskond Eestis. Ekspressi lugejaskond on poole väiksem, ja seetõttu ka mõju, ning nagu võis arvata, Postimees seda lintide teemat nüüd eriti ei reklaaminud, ja teadagi miks: et mitte konkurenti toetada. Ja need lindistused polnud ka poliitiliselt nii kuum teema, et Postimees poleks saanud neist mööda vaadata. Sest tõsi ta ju on, neist lintidest ei tulnud välja mitte midagi uut. Või kui, siis seda, et tegemist on kahe väheinformeeritud tegelasega, kes tunnevad end millegipärast tõrjutuna. Hoopis teine tera oleks olnud Savisaare kõnelused, mida, ma kujutan ette, on Kapo samuti aeg-ajalt pealt kuulanud. Kasvõi juba selleks, et tuvastada Savisaare sidemeid Kremliga.

Nii et, kokkuvõtvalt võib öelda, et kõige suurema tõenäosusega oli kogu selle järjekordse lindi-saaga taust selline, et Rein Lang aitas oma head sõpra ja äripartnerit. Et siis turgutada Ekspress Grupi kehvakest seisu. Et Luik ei peaks oma võlgade klattimiseks Ekspress Grupist tükke müüma. Mis siis oli põhjus, miks Ekspress selle näruse lindikese megasuureks reklaamis, kus seda siis söögi alla ja söögi peale topiti nagu mingit issanda imet. On selge, et see lint aitas müüa nii Ekspressi kui Delfit. Sel lindil oli konkreetne hind, seda Ekspress Grupi jaoks, ja seda võib mõõta miljonites kroonides. Kust siis poetub veidike nii mõnelegi, alustades Luigest ja Langist ning lõpetades Äripäeva poistega. Ja ajakirjandus, sõbrad, pole midagi muud kui üks äri. Räägitagu siis, mida iganes.