Ei ole üksi ükski maa: veidi Eesti julgeolekust

Väljavõte Delfi veebist.

Tänasel Sinimägede 1944. aasta lahingute aastapäeval oleks ehk paslik veidi kirjutada Eesti julgeolekust.

Paljud autorid, neist enamik väga häälekad, raiuvad kui ühest suust, et sõja korral, näiteks Venemaaga ei tule Eestile mitte keegi appi, mistõttu Eesti peab relvastuma hambuni, umbes nagu Iisrael. Ja olema ülimalt ettevaatlik kõiges, isegi, kui see tähendab lõivu maksmist inimeste heaolule. Näiteks sellega, et iga Eestis elavat venelast peetakse potentsiaalseks vaenlaseks ja riigikukutajaks. Ja lõppeks põhjendatakse ka eesti poiste osalemist Afganistani sõjas sellega, et kui eestlased ameeriklasi aitavad, siis aitavad ameeriklased vastu, kuigi ka selle väite suhtes ollakse skeptilised, meenutades 1940-ndaid, mil oli hästi näha, kuidas ameeriklased eestlasi "aitasid". Ja kuigi vahepeal on maailmas palju muutunud, ei riskiks üks supervõim minna sõtta teisega mingi Eesti pärast. Seda on ka välja öeldud.

Samas, ma väidan, et väide, et Eesti on sõjaohu korral päris üksi, toetab üksnes Eesti ajalooliste vaenlaste, see on siis venelaste ja sakslaste huvisid. Seda juttu aeti ka 1930ndatel, sellega põhjendas Pätis nn baaside lepinguga liitumist: et Eestile ei tule keegi appi. Ja kus siis sakslased sosistasid Eesti diplomaatidele kõrva, et Vene vägede toomine Eestisse on igati gut asi. Ja, nagu me teame, tegid sakslased seda selleks üksnes seetõttu, et hajutada Punaarmeed tegevusega Balti riikides ja Soomes, et siis ise rünnata äkkrünnakuga Venemaad ja saada oma kontrolli alla nii Balti riigid kui Venemaa loodeosa, täielik jackpot. Sest, vastasel korral ei kujuta ma ette, kuidas sakslased oleks saanud jagu Poolast, Leedust, Lätist ja Eestist. Ning Soomest. Või kuidas Venemaa oleks neist riikidest jagu saanud. Sest erinevalt USAst või Inglismaast oleks need riigid üksteiselt abi saanud küll, või mis abi, nad oleks koos võidelnud ühise vaenlase vastu. Sest need riigid on nii lähestikku, et rünnak Soomele tähendab ühtlasi rünnakut Eestile, või rünnak Eestile ei jätaks külmaks lätlasi, leedukaid ja poolakaid.

Nii Venemaale kui Saksamaale on kasulik, kui soomlased, eestlased, lätlased, leedukad ja poolakad omavahel tüli norivad. Ja kui igaühel neist on arusaam, et nad on sõjalise ohu korral üksi. Mis tegelikkusele ei vasta, aga teatava ajupesu korral, mille kohta on ajaloost küllalt näiteid tuua, võivad eestlased hakatagi arvama, et soomlased neile sõja korral appi ei tule. Mis on jabur, ent ometi on niimoodi mõeldud. Ja sellest on võitnud Venemaa ning Saksamaa. See arusaam on üks peamisi põhjuseid, miks Eesti kaotas 1940. aastal oma riikliku iseseisvuse.

Ja nagu ajalugu näitab, saavad Balti riigid, Poola ja Soome küll omavahel asju aetud. Näiteks Nord Stream'i gaasijuhtme osas. Kus vaid Soome on teisel pool rindejoont, ent see ei tohiks olla põhimõtteline vastuolu ja samamoodi kui praegu ollakse sellele gaasijuhtmele vastu, võidaks olla ka selle poolt, kui see sünniks ühise kokkuleppe tulemusel. Et Eestil poleks vaja karta seoses gaasijuhtmega oma julgeoleku pärast, vaid vastupidi, see gaasijuhe aitaks tugevdada Eesti julgeolekut, et eestlane saaks end oma kodus turvalisemalt tunda, teades, näiteks, et poolakad vajadusel appi tõttavad. Ja seda, et poolakad eestlastele venelase vastu appi tulevad, selle peale võin ma mürki võtta.

Veel üks kogemus oli Balti riikide ja Poola juhtidel toetuse avaldamine Gruusiale aasta aega tagasi. Kust Soome samuti kõrvale jäi. Ja võibolla oleks ka teistel olnud põhjust Soomelt õppida, sest, nagu aeg näitab, et toonud selline agressiivne tegutsemine Gruusiale pikemas perspektiivis mingit kasu, ning president Ilves pidi tagasilennul Tbilisist peaaegu alkoholimürgitusse surema (ent pole halba ilma heata: peale seda loobus Ilves üldse alkoholist). Gruusia jäi isolatsiooni, ning see süvendas ka teiste endiste idabloki maade hirmusid. Peale Gruusiat hakkasid Eestis jälle levima jutud, et sõjaohu korral ei tule mitte keegi appi. Nii nagu Gruusia jäi üksi. Kuigi, nagu kõik teavad, ei jäänud Gruusia üksi, kaugel sellest, aga tehti jämedaid vigu, mis jättis kokkuvõttes mulje, et Gruusia jäi üksi. Teine õppetund, Venemaa vastu, või Venemaaga asju ajades agressioonist abi ei ole. Aga millest on, seda tuleks õppida soomlastelt.

Nii et vaadakem tulevikku optimistlikult ja ärgem laskem end heidutada ajupesust, mille tegelikud autorid võivad asuda Berliinis või Moskvas. Ja mõelgem kainelt Eesti iseseisvusele, mille eest valasid oma verd paljud eesti mehed 1944. aastal. Olukorras, kus sakslased olid välja minemas ja venelased tungisid ameeriklaste ja inglaste abil Eestile peale. Need mehed läksid surma vaba Eesti eest.