Kaks eripalgelist lugu tänasest Postimehest

Väljavõte Äripäeva veebist.

Tänane Postimees avaldas kaks üsna eripalgelist lugu, mis pole küll lehes kõrvuti (üks teisel, teine 13. küljel), ent mis esindavad kaht küllalt vastandlikku vaadet, mida pidi on siis ka Eesti ühiskond lõhenenud.

Üks vaade, mida esindab Rein Veidemann, ja mida tsiteerib Äripäev (Postimees ise on oma värsked palad veebis kinni pannud, kahjuks), räägib solidaarsusest ja inimnäolisusest, mille suhtes on Eestis üha suurem defitsiit. Näete, me ei pääse üle ega ümber defitsiidimajandusest. Kunagi oli puudus esmavajalikest kaupadest ja teenustest, nüüd on puudus inimlikkusest, inimväärsest suhtumisest, või nagu viimasel ajal armastatakse peenelt öelda, "väärtustest". Eks peegelda seda viimast, inimväärse suhtumise puudust äsja Riigikogus vastu võetud uus töölepingu seadus, mille ainus eesmärk on anda ettevõtetele võimalus töötajatest võimalikult kerge vaevaga vabaneda. Ja seda olukorras, kus tööpuudus on Eestis niigi viimaste aastakümnete suurim. Ja mis kokkuvõttes tähendab tööpuuduse edasist kiiret kasvu, mis omakorda tähendab paljude inimeste jaoks seda, et kaupu ja teenuseid lihtsalt ei saa omale lubada. Nagu kunagi nõuka ajal, kus üksikutes valuutapoodides oli kõik vajalik olemas, aga vähestel oli võimalik sealt midagi osta.

Teine vaade on Mart Laarilt:


kus ta siis laseb mõttel vabalt lennata vabaduse teemal. Kus ta tunnistab, et eurotsoonist teadlik väljajäämine (vrd Ansip: me ei ohverda euro nimel majanduskasvu) oli taasiseseisvumise järel üks Eesti suurimaid majanduspoliitilisi möödalaskmisi. Ja pakub Eesti riigile "vabadust" erastada üksteise järel veel erastamata ettevõtted, et see siis aitaks meelitada Eestisse välisinvesteeringuid. Ma ei hakka siin Laari kallal näägutama Eesti Energia erastamise teemal, mis läks, nagu kõik mäletavad, haledal kombel lörri ja on siiani Eesti erastamistehingute suurimaks häbiplekiks, raudtee erastamise kõrval. Aga ma lähtun siin sellestsamast "tervest mõistusest", millele viitab Laar, millele ta tugines oma otsustes valitsusjuhina. Ja see terve mõistus ütleb, et praegu on kõige ebasobivam hetk ükskõik millisteks erastamisteks. Sest raha lihtsalt pole. Või teistpidi, kui see raha oleks olemas, siis oleks ta juba Eestisse oma tee leidnud, siin on palju uut omanikku igatsevaid ettevõtteid. Aga neid uusi omanikke millegipärast ei ole. Mistõttu on selge, et ka suured riigifirmad ei leiaks mingeid ostjaid, kui neid just võileivahinna ja mingite tagatoa-diilide abil kohale ei meelitata. Aga kas see on see "vabadus", mida eesti rahvale, mis on niigi raskes seisus, vaja oleks. Järjekordseid pettumusi. Hea näide on siin erastatud Estonian Air, kus riik müüs maha kontrolli, ja vastu pole saanud muud kui suured kohustused. Et laevukest mingitpidi vee peal hoida. Ja strateegiline investor on seal ju ometi soliidne, Põhjamaade lennundusmaailma au ja uhkus SAS.

Terve mõistus ütleb, et kriisiolukorras on ülim lollus müüa võileivahinna eest kontroll elutähtsates ettevõtetes, mille tulemusel võib riik saada kaela laviini täiendavaid kohustusi, mis niigi kehva seisu veelgi pingestavad. Pealegi, nagu selgus Eesti Raudtee puhul, saab teatud eurotoetusi, mis peaks Eestile olema tähtsad, taotleda vaid valitsus ise riigile kuuluvate infrastruktuuriobjektide tarbeks. Vähemalt nii räägiti. Kas see oli siis vale, mida rahvale hambasse puhuti?! Teiseks, nagu näitas Eesti Raudtee erastamine, ei toonud kontrollpaki müük ettevõttele ega kokkuvõttes ka Eestile mingit tulu. Ostja lõi laiaks kogu ettevõtte sularahavaru, ostes selle eest hingehinnaga kasutatud Ameerika vedureid, mis Eesti oludesse pealegi ei sobinud, millele juhtis tähelepanu kadunud Aadu Luukas, ent millele valitsus toona suures erastamistuhinas mingit tähelepanu ei pööranud. Tegelikkuses kanditi ettevõttest lihtsalt kogu vaba raha välja, ning vastu ei pandud midagi. Lubatud investeerimiskohustused jäeti täitmata. Kas Laari soov on nüüd sama korrata? Et rahva tagant viimasedki rikkused ära nihverdada. Sest, ma tuletan Laarile veelkord meelde, ärimaailmas tasuta lõunaid pole olemas. Kõigel on hind. Ja ma kujutan ette, et Eesti kohal lendab juba parvena raisakotkaid, kes tahaks omale vara poolmuidu taskusse ajada. Aga kas see on siis eesmärk, kõik sandikopikate eest ära anda?!

Minu soovitus Laarile on, olukorras, kus ta saab nautida vabamõtleja priviligeeritud staatust, selg lõpuks ometi sirgu ajada. Lõpetada see tarbetu lömitamine välismaalaste ees ja mõelda ka veidi oma rahva peale. Lähtuda rahva huvidest. Kui rahva huvides on euro kasutuselevõtt, mis, nagu selgub, on investeeringute jaoks määrava tähtsusega, siis tegeleda sellega. Ja kui euro kasutuselevõtuks on vaja kärpida kulusid, siis neid kärpida, aga mitte nõrgemate ja väetite arvelt, nagu seda seni on tehtud, vaid sealt, kust seda tegema peaks: riigivalitsemiskulude arvelt. Nagu on olnud lehest lugeda, on riigivalitsemiskulusid seni kärbitud vaid moepärast. Miks? Kas selleks, et pidada üleval praegusele valitsusliidule lojaalset ametnike armeed? Kui nii, siis tuleks sellest avalikult rääkida. Ja põhjendada, miks see on vajalik. Miks on, näiteks, vajalik üleval pidada suurel hulgal välisesindusi ja seal tegutsevat ametnike armeed olukorras, kus Euroopa Liidul on välja kujunemas ühtne välispoliitika, kus siis eestlased kui Euroopa Liidu kodanikud saavad abi Euroopa Liidu esindustest laias maailmas. Milleks üleval pidada dubleerivaid asutusi? Ja kui Eestil on kavas ajada Euroopa Liidu omast erinevat välispoliitikat, siis põhjendada, miks see on vajalik. Kas pelgalt selleks, et hoida palgal kunagi ametisse värvatud diplomaatide armeed, või on sel ka mingi muu põhjus. Küll aga jääb arusaamatuks, miks on vaja Eestil üleval pidada esindusi Euroopa riikides, kui Eestil on niigi olemas esindus Brüsselis. Mis asju aetakse näiteks Eesti esinduses Lissabonis. Nauditakse niisama sooja ilma ja soojendatakse varbaid Atlandi ookeanis? Või mis asju ajab Eesti esindus Londonis? Või Stockhomis. Või Helsingis? Valvavad sealset kinnisvara? Või mis? Sellised küsimused siis, lähtuvalt tervest mõistusest.