Kohvik hakkab avaldama katkeid Kalev Rebase päevikust, I

Kohvik hakkab avaldama katkendeid ühe sotsiaalselt aktiivse inimese, IRLi poliitiku Kalev Rebase ehk nn Kapoti-Kalevi päevikust, mis pole varem veel laiema avalikkuse ette jõudnud. Head lugemist!

10. detsember 2001 pühapäeva õhtul.
Tallinnas, Telliskivi 28-11, oma väikeses pimedas toas, laua taga

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust ja mis ühendab KÕIK kes tema eest võitlevad.. Üks mees nägi unes taevalikku õiglust ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale! Üks naine nägi unes taevalikku armastust ja hakkas seda kummardama sellest päevast peale... Lõppuks on ainult kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed, ükshaaval tükkhaaval jupphaaval, päevhaaval tundhaaval üksteisele müüme oma usud ja tõed...
See oli tänase päeva viisijupp.
Kahjuks ei ole see nii. Pidin selles järjekordselt veenduma. Täna lähen ööle vastu pisaramärja näoga. Minu naine ei armasta mind. Olen selles üsnagi kindel. See pole ka mingi ime. Arvestades seda lihaturgu meie ümber. Vihkan seda ilmalikku ja lihalikku maailma. See on nii mõtetu. Mille poolest mina teistest erinen?
Laulsin seda laulu hommikul, kui olin iseendas nii kindel ja maailmas. Uskusin, et tunnen meid mõlemat - iseend ja maailma. Ja oma naist, kes on minu pide maailmaga. Minu ankur. Minu kaardimaja alumine kaart – kõige vundament.
Tundsin ennast kuningana – valitsejana. Seda ma ju ka väiekst viisi olen – lapsvalitseja. Nagu noor kuningapoeg. Naerukoht. Vähemalt mulle endale meeldib niimoodi mõelda.

Laualampi ei ole, laevalgus on puudulik. Pime on kirjutada – see rikub silmi.
Energia, päike, jumal, usk... Need väärtused hakkavad lõppema. Aegamööda, tunnen seda oma seljas. Usk, lootus, armastus ütles Toomas Volkman eile. Olin eile õhtul tema juures pikalt. Ta kutsus mind enda juurde. Seksima nagu hiljem teada sain. Ta on gay. Nad ootasid mind seal oma pundiga. Eesti eliit. Toomas pidi ensüklopeedias juba olema. Ma ei teadnud seda siis kui ma sinna läksin. Seda, et ta üks Eesti tuntuimaid fotograafe on sain teada alles hiljem. Tundsin temas jõudu. Ta on tugev inimene ja ometi eksinud. Kas on ja miks on? Nüüd tean, et tal oli perekond, oli ka naine. Tema naine pidi Viagrat maale tooma. Issand kui idiootselt absurdne. Tõenäoliselt vale valik – kinnine talupoja tüüpi töörügaja – tugev naine. Tahab keppi ja võimalikult suurt. Mõtetult ilmalik.
Kohtasin Toomast reede öösel Nightman’is.
Läksin välja oma sõpradega. Kolm nädalat tagasi see triruks algas tööl – enne Taani minekut. Väärtuste muutumise taustal. Läksin Cofficusse, mingi uus ja popp noorte koht. Kutsusin sinna mõned sõbrad. Lõppes sellega, et mind patsutati ja kiideti nagu maailmaime.
Seal oli keegi Eesti poiss Soomest. Kurtis, et soomlased on nii igavad ja tuimad. Loomulikult on nad seda. Suhtlesin temaga kui sõpradele ja endale õlle ostsin, leti taga. Ta ütles, et ma olen cool.
Siis oli seal veel üks eksinud inimene – paljureisinud meremees. Ajasin just mingite naistega mula, kui see inimene meie seltskonda vajus ja kõigile eksootilisi kokteile hakkas ostma. Tundsin jõudu. Teistmoodi kui teised. Hakkasin temaga suhtlema – ta rääkis imelikku juttu. Küsis kaheti mõistetavaid küsimusi. Väitis et tal on suur võim. Ilmselt ongi. Seda ütles ka see Soome poiss. Ütlesin talle, et ta on eksinud. Ja andsin mingi nõuande. Seepeale ütles Soome poiss – ära teda tähele pane ta on veidi hull. Ja siis ütles mulle, et mul on ’deep touch’. Seda on muidugi meeldiv kuulda. See meremees aga küsis mu telefoni numbrit. Kui ma naerdes minema pöördusin hakkas ka tema naerma – kuid teistmoodi – natuke hirmuäratavalt. Ok, see selleks.
Sealt läksime Seiklus Juttudesse, kus ootasid Raska ja Jan. Nad olid mingi suure seltskonnaga koos. Olin enesekindel ja rääkisin. Lõppes sellega, et teised lahkusid ja nemad tulid meiega. See oli siis mina, Reps, Raska, Jan ja Peeter. Reps on üks minu töötaja ja hea sõber. Peeter uus. Jan ja Raska vanad. Jan ja Raska on rikaste vanemate lapsed. Tallinnas tuntud poisid. Reps ja Peeter mõlemad maalt. Ise ülestöötanud inimesed. Tõenäoliselt targemad kui mina. Andekad inimesed – tehnika alal. Loomulikult on ka Jan ja Raska omamoodi andekad. Igatahes. Kuhugile mujale ei olnud minna kui „Nightman“i. Kõigile tuntud pede-klubi. Enne seda tegime kõik savu – õigemini Afganistaani hashi. Tõin selle Taanist kaasa. Jan oli jumala juua täis. Sõitsime minu autoga kuuekesi. Jan oli roolis. Ta on pohuist. Ma armastan teda. Ta on mu hea sõber. Elasime koos kunagi ja põletasime elu täiel rinnal. Minu rahade eest. Mina muide ei ole rikkast perest. Vaid ise ülestöötanud inimene. Raska on ka pohuist, kuid vähem. Tal on nii turvaline elu niikuinii, nagu Janilgi.
Nightmanis olin jumala kivis. Nägin elu läbi marihuaana udu. Sulgusin endasse. Analüüsisin infot. Siiski suutsin suhelda. Sealt Toomas ja Madli mind leidsidki. Ma eriti palju ei mäleta. Ainult niipalju, et nad väitsid end olevat Saatana. Suutsin selle peale ainult irvitada ja kaasa minna. Mind veeti, loomulikult mitte vägisi, kuhugi üli-kinnisesse homo-klubisse Olümpia hotelli juures – „Ring Club“. Keldris, väike baar. Tõenäoliselt nad väsisid minust ära, sest olin väga kivis ja tantsisin ainult Madliga. Ta ei teadnud, et mul on naine. Ma ei ütelnud seda talle. Valetasin sellega, et olin vait. Manipuleerisin. Oskan seda hästi. Olen seda kaheksa aastat õppinud.
Jõudsin koju hommikul kl 900 vms. Autoga – kurat teab kuidas. Lubasid mul ka ei ole. Vedas, et ma vahele ei jäänud. Muidu oleks ilge jama.