Kuidas ma solaariumis oleks äärepealt otsad andnud

Väljavõte Postimehe veebist.

Nüüd on siis leidnud lõpuks kinnitust, et solaariumid, mille kohta veel mõned aastad tagasi räägiti, et need on väga kasulikud (nii nagu kunagi räägiti suitsetamise kohta, ja praegu räägitakse piima kohta), on ikka ühed kuramuse tervistkahjustavad asjad. Ja enda kogemuse põhjal võin öelda, et tervistkahjustav pole niivõrd see kunstpäike ise, vaid kõik need kreemid, mida päevitajatele poolvägisi kaasa pakutakse ja peale määritakse. Need on parajad jubedused!

Mina kui keskmisest tundlikum tegelane veendusin solaariumi kahjulikkuses juba 4-5 aastat tagasi. Olin siis veel kuulsa seltskonna-ajakirjanduse ema, praegu rohkem tuntud kui Toptopi-Ingridi, ütleme siis, et selle naise käevangukaunistus. Kes siis valis mulle riideid selga, ja käskis ka solaariumis käia. Ja mina truu koerakesena seda kõike ka tegin. Käisin isegi solaariumis! Varjasin seda loomulikult teiste eest, sest ma oleks häbi pärast maa alla vajunud, kui mõni mu sõpradest oleks sellest teada saanud. Mõni küll küsis, et kuidas ma nii pruun välja näen, kas kasutan solaariumi, mina siis, et vihtusin päiksepaistelisel päeval aias tööd teha, või midagi seesusugust. Mis oli samuti tõsi, ent eestimaises kliimas pead sa varakevadisel ajal ikka päevad läbi aias passima, et vähegi pruuniks saada. Ent paistis, et mind jäädi uskuma, sest inimesed usuvad igasugu asju. Ja ma ise olen ka elus kõiksugu lollusi uskunud. Mis teha, inimene usub ikka seda, mis talle räägitakse. Ja nii ma uskusin ka Ingridi juttu, et solaarium on maru vahva ja seal saab mõnusaks ja pruuniks. Ja eks ma tahtsin Ingridile ka hea mees olla, ning kui naine käib ise mitu korda nädalas solaariumis, ning räägib sellest, et me oleks palju parem paar, kui ka mina käiksin solaariumis, vähemalt korra nädalas, siis oli mul raske sellele vastu olla. Eks ma ju lootsin ka, et sellest on abi. Et viimaks on solaarium see, mis mind Ingridiga nö sobima paneb, et meil oleks siis ka voodis hea. Ja muidu ka, et me enam ei näägutaks teineteise kallal. Ingrid ütles ka, et päevitununa näen ma parem välja ja et see erutab teda. Ma olin nagu välk solaariumis pärast seda juttu!

Ja tõtt-öelda polnud esialgu vigagi. Käisin seal Järve Selveri küljes asunud solaariumis. Kus üks seanss maksis miski 100 krooni või nii. See on siis 10 minutit päevitamist. Esialgu oli muidugi põnev, oli võimalik valida erinevate variantide vahel, kas siis lamavas asendis, sellises kookonis, või siis püstiasendis, sellises dušinurka meenutavas kambris. Ma valisin igaks juhuks selle püstise variandi, sest see lamav tundus kuidagi ahistav, mõtlesin, et mis saab, kui see kaas enam pealt ära ei tule. Ingrid samas eelistas just seda lamavat, sest ta ei viitsinud, ega jaksanudki suurt püsti seista. Üldse paistsid need lamavad olevat naiste seas popid. Seda püstist eriti ei kasutatud, mistõttu oli see alati vaba. Ja see mulle meeldis, sest siis ei pidanud ma leti juures kaua passima, mis ühtlasi vähendas tõenäosust, et keegi mind seal näeb.

Nii ma siis maksin kiiresti raha ära, sain võtme, solaariumitöötaja näitas esimesel korral ära, et kuidas ja mis, pakkus veel mingit päevituskreemi, millest ma esialgu loobusin. Mõtlesin, et kui jään ellu, siis järgmine kord proovin seda kreemi. Ning kui töötaja lahkus, võtsin end riidest lahti, panin vastavad prillid ette, mis lebasid sealsamas riiuli peal, ning läksin selle dušikabiini meenutava kambri sisse. Ning sulgesin ukse ja vajutasin nuppu, mispeale hakkas tööle programm, 10-minutiline. Seisin seal siis ära kogu selle aja ja polnud suurt asigi. Sama mis mererannas peesitada. Vahepeal küll jäi õhku väheks, aga ventilaatorit sai kiiremini tööle panna, ja nii polnud väga vigagi. Täpselt nagu mererannas.

Kui programm läbi sai, ja välja tulin, siis märkasin, et ega eriti pruunimaks ma polnud saanud. Sest mis sa 10 minutiga ikka jõuad. Isegi väike jume ei jää peale. Ning kui kodus seda Ingridile kurtsin, siis ütles ta, et loll, muidugi oleks pidanud kreemi küsima ja seda peale panema, et ilma kreemita ei saagi üldse pruuniks. Võidki jääda käima, ilma kreemita. Pakkus mulle veel enda kreemipudelit. Ma ütlesin, et ostan omale kohapealt, seal oli ka väikseid pakikesi.

Järgmine kord siis läksingi uuesti solaariumisse, ja küsisin ka kreemi. Mulle ulatati väike pakike, millel oli peal koala-karu pilt ja juurde kirjutatud: "Australian Gold". Äratas usaldust. Võtsin selle, läksin samasse toakesse, kus oli see püstine solaarium, ja möksisin end pealaest jalatallani selle piimakohvi värvi möginaga kokku. Ning läksin sinna aparaadi alla, nagu ka eelmine kord, nädal aega varem. Ning lülitasin aparaadi sisse. Alguses ei saanud nagu midagi aru, ent mõne minuti pärast läks kogu keha hirmsalt kuumaks, või õigemini nahk, ning mul hakkas halb. Süda hakkas puperdama, ning tekkis selline nõrkus. Mattis justkui hinge. Püüdsin vastu pidada, mõtlesin, et ehk on põhjus milleski muus, mitte solaariumis. Et pole hullu. Hoidsin kätega kinni lae all asuvatest kangidest ja hoidsin end niiviisi püsti. Keerasin ka ventilaatori maksimumi peale, nii et see juba undas, ent ikka oli õhku vähe. See 10 minutit on mu elus olnud ilmselt üks jubedamaid, õigemini viimased paar minutit. Tõeline põrgu. Kus ma olin peaaegu et kokku kukkumas. Ootasin programmi lõpuni, ja kui lõpuks välja sain ja peegli juurde läksin, siis nägin, et mu keha on punane nagu vähk. Astusin sealsamas asunud kraanikausi juurde, ning loputasin nägu ja ülakeha külma veega. Siis püüdsin istuda, aga ikka oli halb. Mul oli selline tunne, et isegi lamada ei saa. Vedelesin lihtsalt põrandal ja vähkresin ühest asendist teise. Peast käis läbi mõte, et ilmselt selline siis ongi surm. Siis vaatasin enda ümber, seda kraanikaussi, solaariumikabiini, käterätikut, ja otsustasin, et ei - sellises kohas ma küll surra ei taha. Mõtlesin, et ajan end vähemalt riidesse, kuidagi, ja siis kutsun kiirabi.

No see riidesse panek oli muidugi kohutav. Oli õhupuudus. Ma ei jaksanud pea üldse oma pead üleval hoida, olin põrandal kägaras ja ajasin omale kuidagimoodi riided selga, nagu väike laps. Ajasin end istukile, proovisin akent avada, aga tuli välja, et see oli lihtsalt suur klaaspakett, mis ei käigi lahti. Ja seda katki lüüa kah ei riskinud. Tormasin siis nõnda, kampsuni väel välja, mantel kaenla all. Vaatasin möödaminnes peeglist, et nägu oli täiesti kahvatu, silmad sellised punased. Nagu mingi vampiir. Ütlesin midagi töötajale, ja kobisin kiiresti välja, värske õhu kätte. Ning seal hakkas justkui parem. Suutsin juba jalutada. Kuigi keha kattus sellise külma higiga. Nagu oleks mitu päeva järjest joonud. Ja oli metsik nõrkus. Komberdasin jalgsi koju. Ning vaatasin end seal peeglist, lööve oli veidi tagasi andnud. Käisin igaks juhuks duši alt läbi, ja pärast seda hakkas justkui parem. Aga olin endiselt väga nõrk. Ja otsustasin, et aitab, enam ma sinna solaariumisse oma nägu ei näita. Kuigi, mis tõsi, sain selle korraga tõepoolest pruunimaks. Ja pärast seda käisin isegi mõned korrad veel solaariumis, ent kreemi enam ei kasutanud. Lihtsalt prooviks, et välja selgitada, millest see kehv enesetunne siis tekkis. Ja, mis seal salata, ega ilma kreemi kasutamata pole sinna mõtet passima minna. Võidki jääda pruunistumist ootama. Solaariumi kogu võti ja saladus peitubki nendes kreemides. Ja pole võimatu, et pruuniks saab ka ainult nende kreemidega, ilma aparaatide all käimata. Kuigi tont seda samas teab. Võibolla mõjuvad need aparaadid kah kuigipalju. Või siis need kaks asja koos.

Ingridile ma tookord oma seiklustest suurt ei rääkinud. Ütlesin vaid, et mul hakkas veidi halb. Ta siis püüdis nuputada, et millest küll võis halb hakata. Ja soovitas neid lamavas asendis aparaate. Et temal hakkab ka vahel halb, ja siis ei saa lamades sellest arugi. Ta ütles, et ilu nimel peabki kannatama. Nojah, ma mõtlesin, et mina küll ilu nimel kannatama ei hakka. See ilmselt eristabki naisi meestest, ühed on valmis oma välimuse nimel kasvõi tervise ohverdama, teised mitte. Kuigi, mis seal salata, kustuvad mehed sellele vaatamata rutem, kuna nad hävitavad oma tervist jälle ohtra alkoholiga, nii et on suurema osa oma elust kerges vines. Või pilves. Ja mille nimel? Et naisi ilusaks juua. Ja naised siis omakorda torgivad, lõiguvad ja päevitavad end ilusaks. Ent õnnelikumaks ei saa sellest ei üks ega teine.