Millal hakatakse uurima diktaator Pätsi kuritegusid?

22nda juuni New Yorker kirjutab ühest julgest hispaania kohtunikust Baltasar Garzónist, kes tegi möödunud aasta oktoobris otsuse, kus kirjutas, et Hispaania diktaator Franco ja 34 tema lähedast kaasvõitlejat on süüdi inimsusevastastes kuritegudes - "ettekavatsetud ja süstemaatilises plaanis kõrvaldada poliitilised oponendid nende masstapmise, piinamise, maalt väljasaatmise ning sunniviisilise kadumise teel". See on Hispaania jaoks oluline samm, sest veel eelmine president José Maria Aznar, kes valitses riiki aastatel 1996-2004 ning kelle vanaisa ja isa olid mõlemad Franco armees teeninud, ei tahtnud diktaatori hukkamõistmisest midagi kuulda. Ta arvas kogunisti, et see "lõhub" Hispaania. Uus president, sots Zapatero on aga Franco kuritegude uurimisele ja tema ohvrite haudade üleskaevamisele rohelise tee andnud.

Üks Franco režiimi kuulsamatest ohvritest on Hispaania poeet Frederico García Lorca, kelle diktaator koos kahe härjavõitleja ja ühe kooliõpetajaga 1936ndal aastal Granadas tappa ja teeäärsesse ühishauda matta lasi.

Franco ja tema režiim on olnud Hispaania jaoks teema, millest ei taheta eriti rääkida. 1977ndal aastal võttis parlament vastu amnestia seaduse, mis sulges mineviku ja sai tuntuks kui pacto de olvido ehk unustuse pakt. See oli siis, kuid nüüd on välja ilmunud "ajaloolise mälu" ühendused, mis koosnevad Franco režiimi ajal mõrvatud vabariiklastest, kommunistidest ja anarhistidest, ning nad kõik nõuavad, et "unustatud" kurjategijad ja nende kuritööd tiritaks (ka sõna otseses mõttes, oma haudedest) päevavalgele.

Otse loomulikult ei ole sellega nõus Franco andunud pooldajad, kes siiani tema hauale lilli viimas ja fašistlikku saluuti andmas käivad, ja nende pooldajate järeltulijad. Paljude arvates tegi Franco kõik õigesti. Paljude arvates ei olnud ta veel kõige hullem - oli hullemaid. Ja mis siis, kui poleks olnud Francot, küsivad nad nördinult - oleks olnud veel hullem!

Kas ei tule tuttav ette? Kurjategija, mõrtsuka, piinaja ning ahistaja hirmutegusid õigustatakse sellega, et kui ta poleks teinud seda, mis tegi, siis oleks olnud veel hullem. Oleks olnud veel hullemad kurjategijad ja kuritööd. Kui Päts poleks 34ndal aastal võimu haaranud, siis oleks tulnud vabadussõjalased ja olnud veel hullemad. Mitte keegi tegelikult ei tea, millised valitsejad oleksid Artur Sirk ja Andres Larka tegelikult olnud, aga Pätsi pooldajad on kindlad, et nad oleksid olnud hullemad kui Päts.

Huvitav muidugi, miks nad seda Pätsi nii kangekaelselt kaitsevad. Miks ta on neile nii oluline. Mees, kes oli selgelt diktaator - arg, ahne, julm ja kahetsusväärselt rumal riigimees. Kes poleks mitte kunagi tohtinud olla president, riigi esimene mees. Miks nad seda arga, julma, ahnet ja rumalat tegelast nii entusiastlikult kaitsevad?

Mina kaitseks sedasi oma vanaisa ja isa. Või seda meest, kelle alluvuses mu vanaisa ja isa töötasid, sest kaitstes seda meest, kaitsen ma ka oma vanaisa ja isa au. Kui ma ütlen, et see mees oli arg, ahne, julm ja kahetsusväärselt rumal, siis ma väidan ju, et mu vanaisa ja isa olid moraalitud, et töötasid sellise mehe alluvuses. Ja seda ma ju ometi ei taha kunagi väita, sest minu arust olid mu vanaisa ja isa kõige tublimad mehed üldse. Küllap on see nõnda ka meie praeguste riigijuhtide arvates. Ka nende vanaisad ja isad olid kõige tublimad mehed üldse.

Oletagem niisiis, et nagu see oli José Maria Aznari puhul, nõnda töötasid ka näiteks Mart Laari ja Indrek Tarandi (valisin nemad kui ühed suuremad Pätsi ja Laidoneri kaitsjad) vanaisad Konstantin Pätsi teenistuses. Ja olid tema kuritegude vaikivad pealtnägijad ja tunnistajad. Võib-olla see ei olnud nii, aga võib-olla oli. Igaljuhul on Eestis palju poliitikuid, kellele on Konstantin Päts püha ning tema kaitsmine südameasjaks, ning seepärast ei ole meil ka Pätsi kuritegudest rääkimise ja nende hukkamõistmisega algust tehtud.

Ei ole ka kedagi, kes seda nõuaks. Ei ole Pätsi poolt mõrvatud, vangistatud, piinatud ja ahistatud meeste järeltulijaid, kes nõuaks, et Pätsi kuritegudest kõnelema hakataks. Kus te olete, vabadussõjalaste järeltulijad, tütred ja pojad, lapselapsed? Miks te ei räägi, mis Päts teie perekondadega tegi? Või põgenesite kõik, kes kuhu, 40ndatel üle mere?

Igal juhul on ka meil siin tulnud aeg teha suu lahti ja rääkida minevikust, nii nagu asjad olid. Ehk: Konstantin Päts ei olnud mingi müütiline rahva isa ja esimene president, vaid halastamtu diktaator, kes kõrvaldas oma poliitilised vastased ja lämmatas vaba ajakirjanduse. Sellisele mehele ei kuulu mitte mingisugust au, ta ei vääri ühtegi ausammast, ühtegi muuseumi. Sama lugu tema lähedaste kaasvõitlejatega - Eesti ei vaja mitte Laidoneri muuseumi, vaid laiendatud okupatsioonimuuseumi, kus peaks olema tuba, mis jutustab diktaator Pätsist ja tema režiimi kuritegudest. Sest okupatsioon, kui soovite seda nõnda nimetada, ei alanud mitte 1940ndal, vaid juba 1934ndal aastal - kui võimule tuli mees, kes erineb Francost vaid selle poolest, et lasi tappa vähem inimesi.

Eestis ilmselt nii julgeid kohtunikke nagu Baltasar Garzón, kes julgeks Pätsi kui kurjategija hukka mõista, pole, kuid pole häda. Alustuseks piisab ehk sellest minu artiklistki. Tähtis on mõista: me ei saa nõuda venelastelt, et nad saaks aru, miks meie arvates oli 40ndal aastal siiski okupatsioon, kui me ei selgita esmalt enestele ja seejärel kõigile teistele, miks me oma arust 39ndal aastal vene tankidele vabatahtlikult väravaid lahti ei teinud ja neile tegelikult au ei andnud. Sest põhjus on ju selles, et meie vanaisad ja isad ei olnud tegelikult baaside lepinguga nõus. Aga ei julenud võimudega vaielda. Ja ei julenud seepärast, et Päts oli kehtestanud hirmuvalitsuse, hirmu riigi, kus kõik teadsid, kuidas tuleb olla, mõelda ja tegutseda, et sul ei läheks nagu Artur Sirgil ja teistel vabadussõjalastel.

Enne Pätsi kuritegude uurimist peame uurima oma hirmu. Seda hirmu, mis takistab meil Pätsi kuritegusid uurima hakata.

P.S. Minu vanaisa vend Aksel Vaher võitles Vabadussõjas, vanaisa Gustav-Eduard Vaher toetas vabadussõjalasi ja sattus seepärast Pätsi režiimiga vastuollu, tal tuli isegi lühikest aega pogris istuda.